Märgalad. Charlotte Roche
Читать онлайн книгу.
meenutades kord kodujuustu, kord oliiviõli, sõltuvalt sellest, kui kaua olen pesemata. Ja see omakorda sõltub sellest, kellega tahan seksida. Paljudele meeldib kodujuust. Ei tuleks alustuseks selle pealegi. Aga nii see on. Ma küsin alati enne järele.
Seejärel imen sõrme puhtaks ning loksutan ja lasen limal suus ringi käia nagu oleks see gurmeeroog. Enamasti maitseb väga hästi. Välja arvatud vahel, siis on limal selline hapukas järelmaitse, ma pole veel ära tabanud, millest see tuleb. Küll ma selle välja mõtlen.
Testi tuleb teha iga kord vetsus käies, sest võin sattuda igasugustesse olukordadesse või mul võib vedada juhuseksiga. Ka sel juhul tahan olla kursis oma vitulimatootmisega. Helen ei jäta midagi juhuse hooleks. Alles siis, kui tean täpselt, kuidas on lood mu armastatud, väärtusliku limaga, võib mõni mees selle oma keelega ära lakkuda.
Lima maitstud ja olen vaimustuses. Kõlbab hästi näitamiseks ja mekkimiseks. Smeegmal on vana, pisut trühvleid meenutav maitse; see ajab mehed kuumaks. Enamasti.
Jooksen trepist üles. Ei kõnni aeglaselt ega tee nägu, nagu teeksin seda sageli. Ei mingeid mänge. Ruttu trepilt üles jooksmisega näitan talle, kui kiire mul on ja kui uudishimulik ma olen. Uksel võtab ta mu käed oma pihku ja suudleb mind laubale. Ta juhatab mind elutuppa. Seal on väga soe. Radiaator kütab täie võimsusega. Siin peab ilmselt keegi pikemat aega paljalt vastu pidama. On väga pime. Rulood on alla lastud. Laual põleb väike 25-vatise pirniga lamp. Selle valguses on põrandal näha aurava veega kaussi. Selle kõrval väike kokkupandud käterätt, meeste raseerija ja purk habemeajamisvahtu. Terve diivan on mitme suure käterätiga kaetud.
Ta võtab mu kiiresti riidest lahti. Ainult seelik valmistab talle raskusi. Keeruline lukk. Üles lükkamisest talle ilmselt ei piisa. Ilmselt tuleb riided tervenisti ära võtta. Aitan teda. Ta paneb mu risti diivanile pikali. Pea tagumisse nurka, tagumik otse diivani äärele. Toetan end jalgadega diivaniservale, nii leban seal nagu naistearsti juures, Brökerti-asendis.
Ta võtab end minu ees täiesti paljaks. Seda ma ei oodanud. Mõtlesin, et mina võtan riidest lahti ja temal jäävad riided selga. Seda parem. Ta rinnanibud on juba kõvastunud ja munn pooles vinnas. Tal on väga peenike terava krooniga, kergelt vasakule hoidev munn. Minu poolt vaadatuna.
Ja rinnale on ta lasknud tätoveerida leivapätsi. Kuju poolest pigem vormisai kui rukki- või täisteraleib. Mu hingamine muutub tasapisi rahulikumaks. Harjun kiirelt ebatavaliste olukordadega. Panen käed kukla taha risti ja jälgin teda. Ta jätab asjaliku ja õnneliku mulje. Usun, et mul pole siin teha muud kui vedeleda. Näis.
Ta läheb toast välja ja naastes on tal pähe kinnitatud sisselülitatud kaevurilamp. Hakkan naerma ja ütlen, et ta näeb välja nagu kükloop. Rääkisime neist just koolis. Ta naerab kaasa.
Ta paneb padja põrandale ja põlvitab sellele, öeldes, et ei taha, et põlvedele tekiks sarvnahk. Ta torkab käed kuuma vette ja hõõrub mu sääred sellega sisse. Ahaa. Niisiis alustame päris alt, soojenduseks.
Siis pihustab ta säärtele raseerimisvahtu ja määrib selle laiali. Ta torkab raseerija kuuma vette ja tõmbab säärele kogu pikkuses pika triibu. Raseeritud triibult on kogu vaht läinud. Nii tõmbab ta ühe triibu teise järel. Nagu muru niites. Pärast iga tõmmet raputab ta raseerija vees puhtaks. Veepinnal ujuvad karvad ja vaht. Mõlemad jalad saavad üsna kiirelt karvadest puhtaks. Ta ütleb, et jätaksin käsivarred sinna, kus need on. Nüüd on kaenlaaluste kord. Neetud. Ootan juba vituraseerimist. Kui tal see üldse plaanis on.
Ta niisutab auke veega ja pritsib siis sinna seda purgivahukoorelaadset kraami. Kaenlaaluseid on raskem raseerida, sest sealsed karvad on nii pikad. Ta peab ühte kohta mitu korda raseerima, et kõik karvad eemaldada. Mu kaenlaaugud on ka väga sügavad, seepärast peab ta sealset nahka mitmes suunas pinguldama, et tekiks raseerimiseks sobiv sile pind. Kaevurilamp heidab mu nahale valgusringi. Kui Kanell tuleb mulle lähemale, et paremini näha, muutub ring väga väikeseks ja heledaks. Kui ta tõmbub silmadega kaugemale, kiirgab lamp suurele pinnale tuhmi valgust. Valgusring langeb otse punktile, mida ta parasjagu silmitseb. Ringi heledus näitab, kui täpselt ta parasjagu vaatab. Näen valgusringi üsna sageli oma rindadele langemas. Sagedamini paremale, ussikeelenibuga rinnale. Ja mu vitule. Pimestanud ta mind veel ei ole. Nägu teda ilmselt ei huvita. Kui kõik on sile, loobib ta kausist vett mu kaenlaalustele, et vahtu maha pühkida, ja kuivatab mu ära. Teisisõnu pigem tupsutab mind kuivaks. Naeratame teineteisele.
„Aga nüüd,“ ütlen ja patsutan oma karvast vittu.
„Hm.“
Ta teeb mõlemad käed märjaks ja niisutab mu alumist otsa põhjalikult. Nabast allapoole, siis paremal ja vasakul jupi reie ülaosa ja siis häbememokkade vahelt kuni pepuauguni ning veel edasi kuni persepraoni. Ta silmitseb põhjalikult lillkapsast. Raseerimistakistusrada. Siis pritsib ta mulle raseerimisvahtu niisketesse kohtadesse. See vibreerib mõnusalt häbememokkadel. Krrrr. Ta masseerib vahtu natuke naha sisse ja haarab raseerija. Ta alustab reitega. Häbemekarvad, mis seal reie suunas kasvavad, aetakse maha. Ta sätib raseerija allapoole naba ja peatub hetkeks. Siis kallutab ta end võimalikult taha, et piirkonnast paremat ülevaadet saada, kortsutab mõtlikult kulmu ja ütleb tõsiselt:
„Minu meelest on hea, et karvad kasvavad nii üles välja. Jätan üleval kõik puutumata. Ajan servadelt pisut enam maha, siis saame pika tumeda triibu kuni praoni, alates sealt kuni taha välja teen kõik puhtaks.“ Kõneldes ei vaata ta mulle silma, vaid räägib pigem mu vituga.
Vitt vastab: „Nõus.“
Kanell niidab kummaltki servalt veel ühe triibu muru.
Teravatipulise soengu ots on seal, kus tõuseb vaniljesarvekeste kardin. Nüüd on aeg häbememokkade kallale asuda. Lõpuks ometi. Lõpuks ometi. Ta sukeldub peadpidi mu jalge vahele. Nii saab ta vittu kõige paremini lambiga valgustada. Vitt särab arvatavasti nagu karvane latern. Seest hõõguvpunane. Ta raseerib ettevaatlikult mu vaniljesarvekesi. Siis peab ta need laiali lükkama, sest tahab ka sisekülge töödelda. Ikka ja jälle sukeldub ta kõigisse kurdudesse. Kuni vahtu pole enam kuskil näha. Tahan, et ta kepiks mind. Küllap kepib, kui karvad aetud. Kannata veel natuke, Helen. Ta ütleb, et ma hoidku jalad laiali, aga tõmmaku põlved endale lähemale, et ta persele ligi pääseks. Ta küsib, kas see asjandus mu tagumikul on valus.
„Ei, ei, need on lihtsalt väljasopistunud hemorroidid. Arvan, et võid ettevaatlikult üle nende raseerida.“
Taga on palju vähem karvu. Ta tõmbab paar korda raseerijaga persepragu mööda üles ja alla ning teeb ringi ümber lahkliha. Valmis. Mind pritsitakse jälle nüüdseks jahtunud veega kausist ja tupsutatakse kuivaks. Mu vitt tootis kurdude raseerimisel hulgaliselt lima. Nüüd seguneb lima veega ja Kanell tupsutab selle ära. Kuid vitust tilgub otsekohe uut lima.
„Kas sa kepid mind nüüd?“
„Ei, selleks oled sa mulle liiga noor.“
Püsi hästi rahulik, Helen. Muidu lahtub see ilus tunne seal all.
„Kahju. Kas ma palun tohin end siis ise keppida, siin? Või pean ma kõigepealt koju minema, et seal tippu jõuda?“
„Muidugi võid. Palun väga.“
„Ulata mulle raseerija.“
Võtan žileti pihku ja lükkan varre oma märga vittu. Vars polegi nii külm kui arvasin. Kanelli käed soojendasid seda kogu selle aja.
Rütmiliste liigutustega libistan vart sisse ja välja. See meenutab mulle neljateistaastase sõrme. Hansukese pulgake. Hõõrun vart häbememokkade vahel kõvemini edasi ja tagasi. Üha kõvemini. Otsekui lõikaks leiba. Kõva leiba. Edasi, tagasi. Edasi, tagasi. Saen. Saen. Üha sügavamalt.
Kanell jälgib mind.
„Kas sa paneksid selle lambi mulle pähe? Ma tahan ka iseennast valgustada.“
Ta tõmbab kummipaela mulle pähe ja sätib lambi täpselt keset mu otsmikku. Vaatan oma vittu ja kiirgan seda tehes valgust otse selle peale. Kanell läheb ära. Jessas, kui kiima raseerimine mind ajas. Panen raseerija kõhule ja silitan mõlema käega oma siledaks raseeritud, paljaid häbememokki. Armas jumal, keda pole olemas, küll need on pehmed. Pehmed nagu kitsenahk, pehmed nagu kivid. Nii