Otsa uus perenaine. Jüri V. Grauberg
Читать онлайн книгу.
ta seda tegi? Mis sa arvad, ah?” ei jätnud Kristjan järele.
“Miks ta tegi?” kordas Ella Kristjani küsimust ja ütles siis peale väikest mõttepausi: “Teadagi miks – ta ei tahtnud oma kõrvale majja teist perenaist, muud midagi! Milde oli uhke ja kange inimene, ta poleks oma miniaga niikuinii läbi saanud. Ja ega keegi polekski osanud Otsal tema tahtmise järgi olla.”
“Ega’s asi nii hull ka polnud.” arvas Kristjan. “Ja ega sel Tiial ka kõige paremad elukombed ei olnud. Siiberdas siin nii ühe kui teisega ringi käia… Kuni ükskord mehele sai!”
“Tiial pole häda midagi. Tema on lihtsalt lõbus inimene ja ega ta olnud sellepärast hukas ei siis, ega ole ka praegu. Talle lihtsalt meeldib meestele sama mõõduga vastu anda, muud midagi.”
“Miks see Pille siis oma mehest ära lahutas?” uuris Kristjan, kes ei paistnud tahtvat Tiiast rohkem enam rääkida.
“Tal sai mees surma. Pille on lesk. Ma ütlesin ju!”
“Ah soo, jah… Mis moodi see mees tal siis surma sai?”
“Ei mina teagi täpselt, eks sa küsi ise pärast Pille käest!” vastas Ella. “Oli vist purjus peaga ennast puruks sõitnud, või… Midagi niisugust oli.”
“Ah, mis mina sest küsin, mis see minu asi on…” mõmises Kristjan selle peale, tõmbas siis auto järsult paremale ja aeglustas sõitu – olgugi, et vastu tulev buss oli juba liiga lähedal, alustas tagantpoolt kiiresti lähenev sõiduauto riskantset möödasõitu. Hetk hiljem tuhiseski temast mööda must BMW ja kadus kiiresti eestpoolt lähenevasse teekurvi.
“Kurat, noor nolk roolis, aga põletab nagu mõni kogenud autoralli äss!” vandus Kristjan ja sülitas vihaselt pooleldi avatud auto aknast välja: “Nende kuradi ennasttäis mölakate rallitamiste pärast on süütuid inimesi hukka saanud küll ja küll! Pasapeeter niisugune!”
“Ega need noored ei hooli jah, millestki!” kiitis Ella takka. “Ostavad kallid autod tagumiku alla ja siis muudkui kihutavad nagu hullud!”
“Tühja nad kõik ise ja oma raha eest masina ostavad!” vaidles Kristjan vastu. “Kes liisib, kellele aga ostavad hoopis vanemad tutika tagumiku alla. Mõnel on jälle omal tutika ostmiseks tutt reite vahel… Harv juhus, kui väga noorel inimesel nii kõva palk on, et ta kohe autot jaksaks osta.”
“Noo, mis sa ikka räägid, palju neid tutiga ostjaid on!” vaidles Ella vastu. “Paljudel noortel pole ju peret, elavad oma vanemate juures ja kuhu nad oma palga ikka panevad? Mis viga niimoodi auto ostmiseks raha koguda kui elamise peale midagi ei kulu? Ja kõlbab ju ka osta vanem ja odavam masi.”
“Ei tea… Aga kole kergelt paistavad need masinad neile küll kätte tulnud olema, et nii hooletult teedel kihutatakse! Ja elu ei maksa üldse midagi!”
“Minu poistel on mõlemal kasutatud autod, mis nad teistest halvemad on?”
“Ega polegi!” arvas Kristjan ja lisas: “Kui vaid õige mees roolis on.”
Mõnda aega sõideti vaikides. Mõlemad vaatasid ükskõikselt tee äärseid erineva suurusega viljapõlde, kus vili oli kohati küll lamandunud kuid küllaltki hea väljanägemisega. Vili oli peale äsjast vihma märg ja seetõttu polnud põldudel näha ühtegi kombaini, küll oli aga siin-seal juba vilja niidetud. Kristjan ei olnud oma põllul veel punkritäitki võtnud ja homseks plaanitud odraniitmine oli ka üheks põhjuseks miks ta pidi kibekähku omale teenijatüdruku võtma. Muudeks talutöödeks poleks tal kombaini roolis istudes siis enam aega jäänud. Kristjan oli koju tagasi sõitmise mõtte selleks korraks küll jätnud, kuid kiiret ei paistnud tal teenijatüdruku järele minemisega siiski eriti olevat ja niimoodi venis auto mööda sirget asfaltteed nagu oleks tal klaasidele just äsja vahtralehed pandud ning roolis verisulis autojuht.
Kristjani ema, kes oli kuni oma elu viimaste päevadeni usina ja hakkaja naisena juhtinud kogu Otsa talu elamist ning olemist, oli nüüdseks juba üle kahe nädala maamullas puhanud ja Kristjanil, kelle õlgadele langesid peale ema surma äkki kõik majapidamismured, oli kõvasti tegemist, et oma tööde ning toimetamistega iga päev ühele poole saada. Olgugi, et talus käis tööl ka sulase moodi mees, olid kõik loomadega seotud tööd muutunud Kristjanile lausa nuhtluseks. Pealegi oli oder omadega juba niikaugel, et kombainiga põllule minemisega viivitamine oleks olnud lausa kurjast. See aga tahtis enne põllule minekut veel veidi putitamist ja kohendamist… Mõnevõrra leevendas olukorda küll see, et naabri Ella oli peale ema surma esialgu nõus olnud Kristjani eest lehmad ära lüpsma nii kaua kui ta oma kombainiga mässas. Loomulikult ei saanud see niimoodi lõpmatult kesta ja mees oli lõpuks andnud järele Ella keelitustele talusse tüdruk võtta, kes loomi talitaks ning ka muu vähema talutöö ära teeks. Ella andis õige ühemõtteliselt mõista, et kui Kristjan tüdrukut tallu ei võta, pole ka temal enam Otsa talu lehmadega mingisugust asja. Ella kaebas juba ammu, et tema ei jõua kahe talu loomi talitada ja sellest sai ka Kristjan isegi aru. Olgugi, et tal oli mingisugune seletamatu vastumeelsus Pille vastu, keda ta polnud veel näinudki, pidi ta olude sunnil Ellaga ikkagi nõustuma. See oligi põhjuseks miks ta täna talu napsitanud sulase kätte usaldas ja ise koos naabrinaisega tundmata-teadmata Pillega kaupa tegema sõitis.
“Noh, nüüd saad noore perenaise majja ja vaata, saame veel varsti pulmigi!” naeris Kaarel kui Kristjan hommikul enne teele minekut autost kaltsuga üle käis. “Sulle paistab see tädiranda sõit ikkagi üsna meele järgi olema, mis sa sest autost muidu nii puhtaks lakud!”
“Mine kuradile oma jutuga!” porises Kristjan pahaselt ja ähvardas: “Kui ma täna uue lüpsjaga kaubale ei saa, siis hakkad sina homme Ella asemel lehmi lüpsma ja kogu lugu! Ella homme enam ju ei tule!”
“Ei hakka ma midagi lüpsma! Ma ei tea sest lehmalüpsmisest sittagi!” vaidles Kaarel vastu. Nuuskas näppudega nina ja pühkis need siis vastu läikivaks kulunud püksisäärt puhtaks, sügas konksus sõrmega paaripäevast hallikirjut habemetüügast ja soovitas täiesti tõsiselt: “Ähh, peremees, too see plika sealt ikkagi ära ja kui temast tolku pole, võid ta ju iga kell kõige nelja tuule poole saata! Nii loll ta ju ka ehk ei ole, et ei tea kust poolt lehmale ligi minna!”
“Olgu, olgu!” lubas Kristjan ja soovitas: “Ära sa kurat täna enam rohkem joo. Ole kas või nii kauagi mõistlik, kuni ma tagasi jõuan!”
“Mina olen alati mõistlik!” teadis Kaarel ja ütles rahustavalt: “Ära sitta muretse, mul pole täna tilkagi ligi, Helve, kuradi nägu niisugune, kallas hommikul viimase kui lonksu pudelist kraanikaussi!”
“Ja õigesti tegi! Oleks sul see pudel alles jäänud, poleks sinust täna varsti enam tegijat!”
“Kus ta siis õieti tegi – ma pean nüüd ju õhtul uue ostma ja see maksab jälle raha!”
“Tead, sa õige mine ja roogi niikaua laudast sõnnik välja kui me Ellaga ära käime…” ütles Kristjan ja õpetas salamahti omale vuntsi irvitades: “Laudaõhk pidi väga hästi pohmelli ravima! Sa võta ikka suuremad hargitäied, siis võtab higi rutem lahti!”
“Higi lahti, ja-ah… “ venitas Kaarel solvunud nägu ette manades ja tõmbus veidi kõrvale. Natukene aega Kristjani tegevust rahutult pealt vaadanud ja siia sinna nihelenud, tegi ta ettepaneku:
“Sa lähed nüüd omale naist tooma… Sa… Sa tee naisevõtu liigud kohe ära, mis sa koonerdad, peremees! Ja lonksu kärakat võiksid sa ju tegelikult kohe mulle anda, lööks pea sutsu klaarimaks…” ning nähes, et Kristjan ei tee kuulmagi ja rahulikutl oma tegevust jätkas, lisas Kaarel peale väikest ootamist pettunult: “Ole lauda pärast mureta – teen põranda nii puhtaks, et võid oma pruudile kohe väravas lüpsiku kätte anda ja lauta saata!”
Niisuguste julgustavate sõnade saatel lükkas Kristjan lahti raudtorudest kokku keevitatud ja kanavõrguga kaetud karjahoovi väravad ning sõitis pikkamööda hoovist välja. Keeras siis auto porisevõitu külavahetee peale, mis suundus umbes kahe kilomeetri kaugusel oleva naabritalu poole, kus ta teadis Ellat juba ootavat…
“Mis sa nii mõttesse jäid?” küsis Ella kui nad olid tükk aega vaikides sõitnud. “Mis