Otsa uus perenaine. Jüri V. Grauberg
Читать онлайн книгу.
auto jõudis metsa kus kasvasid veel vaid salguti üksikud noored kuused, ütles Ella kahetsevalt:
“Seemani Toomas tegi oma metsa siin kohe õige lagedaks! Mis ta neist noortest rootsudest veel püsti jättis, võtnud siis kõik maha kui juba võtma hakkas!”
“Jah, ta müüs suurema osa oma metsast maha.” kinnitas Kristjan ja seletas: “Tom ütles, et ta oli teinud vaid sanitaarraiet ja need mis alles jäid, olevat seemnepuud!”
“Sanitaarraie pole ju terve metsa maha võtmine!” teadis Ella. “See on röövraie, mis ta oma metsas tegi!”
“Tema mets, tema asi!” arvas Kristjan õlgu kehitades. “Selle koha pealt on tal aga küll õigus, et mets kui on kätte vanaks läinud siis tuleb see enne maha võtta kui ta püstijalu ära mädaneb. Ma pean oma metsas ka mitmes kohas sae sisse lööma. Vanemad puud maha ja siis on noorematel ruumi jälle kasvada!”
Pille vaatas vaikides veeloike täis kruusatee ääres laiuvat värsket kännustikku ja üksikute kuuserootsude vahel võimust võtma hakkavat noort lepavõsa ning ei ilmutanud enam erilist soovi vestlusest osa võtta. Peagi lõppes laastatud mets ja kui paremal pool teed hakkasid teeäärsete põõsaste vahelt paistma teest veidi eemal olevad taluhooned, hakkas Ella auto tagumise istme peal äkki nohisema. Hetk hiljem ta pahvataski välja:
“Ma ei tulegi vist teiega ühes Otsale! Vanamees on üksi kodus, mine tea, millega ta jälle hakkama on saanud!”
“Mis sa tema pärast ühtelugu muretsed?” imestas Kristjan ja pidurdas põllutee otsas, mis viis sajakonna meetri kaugusel suurte kaskede all lösutavate talumajade juurde, “Mis sel Lembitul viga on, et sa tema pärast ühtelugu muretsed? Ja ega ta seal üksi ole, poisid on sul ju ka vist praegu kodus?”
“Pole tal viga midagi, aga ta teeb kõiki asju ikka teistmoodi kui vaja on ja ma pean siis jälle kõik ise ümber tegema! Poisid läksid mul hommikul mõlemad linna ja ma pean tõesti minema ning vaatama, mida see hull mulle seal jälle kokku on keeranud!” ütles Ella ja küsis auto ust lahti lükates: “Pille, sa saad nüüd ehk ise hakkama?”
“Ma arvan, et saan…” vastas tüdruk veidi morni häälega. Pille jäi oma arvates nüüd jumala üksi võõra mehe meelevalda ja see ei paistnud talle eriti meeldivat.
“Olgu nii!” ütles Kirstjan hüvastijätuks. “Aitäh sulle ja ära siis Lempsile nii väga pinnapeale ka käi!”
“Ella arvab, et Lembit teeb kodus kõiki asju kiusu pärast teistmoodi, kuid Ella ei tea mõnikord isegi, mis ta tahab või mismoodi tahab…” seletas Kristjan oma uuele teenijatüdrukule naabrinaise kiire mineku põhjuseid. “Ja eks see Lemps ole ise vist ka mõnikord veidikene totu.”
“Kas Ella mees on siis totakas või lihtsalt muidu saamatu?”
“E-ei tea! Kuid mõnikord ta ajab küll veidi omapärast juttu.” Kristjan lükkas käigu sisse ja andis gaasi, “See on tal sellest saadik niimoodi, kui ta siin neli-viis aastat tagasi peapõletikus oli.”
“Ma kuulsin, et Ellal on pojaperet ka?”
“Jah on! Aga need on mõlemad linnamehed ja on praegu siin vist ainult puhkusel.”
“Kas koju tagasi ei kavatse neist ka keegi tulla? Talu pidama?”
“Ei tea. Üks neist on vist küll kirjas töötuna ja juba pikemat aega kodus, kuid ma ei ole kuulnud, et tal päris koju jäämise mõtet oleks. Talupidamisel ei paista vist olema suuremat tulevikku… Ja kui omal talutehnikat ka suurt pole, siis… Jah!”
Pille ei vastanud selle peale midagi ja edasi sõideti tiheda kuusemetsa vahel juba vaikides. Peagi hakkas tee ääres kasvavate suurte kuuskede vahelt paistma põllukividest ehitatud laut ning hetk hiljem ka selle kõrval oleva pika eterniitkatusega talumaja rehealuse poolne ots. Kristjan sõitis läbi lahtise õuevärava avarasse karjahoovi ja jäi seisma keset hoovi kasvava suure pärna all ning lülitas auto mootori välja:
“Olemegi kohal!”
“N-noo näed! Noorik majas ja asi ongi ordnungis!” kiitis Kaarel ja loivas ebakindlal kõnnakul lauda juurest auto poole ning ulatas siis Pillele teretuseks käe: “Tere siis kah, Otsa uus perenaine!”
“Tervist!” oli Pille napisõnaline ja ulatas Kaarlile käe ilmse vastumeelsusega. Talle ei paistnud eriti meeldivat see väikesekasvuline kõhnavõitu mees, kelle kortsulist lõuga ehtis mitmepäevane hallikirju habemetüügas ja kellest õhkus nii viina- kui ka odava suitsu lõhna.
“Peremees, sitt on laudast väljas nagu lubatud ja võid kas või kohe oma pruudiga minna sinna tantsu lööma!” kuraasitas Kaarel kes paistis olema õige lõbusas tujus.
“Ä-ära seleta!” porises Kristjan vastumeelselt ja vaadanud siis korraks oma abilisele uurivalt otsa, ütles: “Sa ei lubanud ja rohkem hinge alla võtta?!”
“Ah see väike pisar, mis see mehele teeb!” tõrjus Kaarel ja küsis irvitades: “Sul nii kena ja siniste silmadega pruut kaasas, teed sa liigud ka kohe või?”
“Tead mees! Tõmba õige uttu ja kohe!” Kristjanis kihvatas midagi. “Lase jalga enne kui siin kuradiks läheb!”
“Sa lubasid peaparandust anda, kui tagasi tuled!” Kaarel vaatas oma vesiste silmadega ootavalt Kristjanile otsa.
“Ma ütlesin sulle, et tõmba uttu! Kas läks meelest ära juba?” Kristjan pani auto pagasiruumist võetud Pille spordikotid käest maha ja ajas end pikkamööda sirgu. “Sa tead mind, Kaarel!”
“Mis sa… Mis sa nüüd, Kristjan!” Kaarel nihkus ettevaatlikult eemale ja loivas siis ühtelugu tagasi vaadates pikkamööda lauda seina ääres seisva porilaudadeta jalgratta poole: “Olgu pealegi, ma tulen siis homme…”
“Tule, tule…” vastas Kristjan hüvastijätuks ja porises siis Pille spordikotte uuesti kätte võttes omale pahaselt vuntsidesse: “Pole sinust sitast homme tulijat!”
Pille oli kogu seda jutuajamist vaikselt pealt kuulanud ja paistis õige ehmunud olevat:
“Kas see Kaarel on kogu aeg niisugune?”
“Ah, kuula nüüd Kaarli juttu! Tal on lihtsalt purjus peaga loll komme igaühe kallal norida niikaua, kui kusagilt jälle kitli kätte saab. Ärge pange tühja tähele!” Kristjan avas madala õuevärava ja sammus mööda suurtest paekivilahmakatest laotud kõnniteed maja kivitrepi poole. “Tulge, ma näitan teile elamise kätte!”
“Mul ei ole teile praegu toasusse jalga anda. Ema omad on kusagil, aga…” kahetses Kristjan, kui nad avaras esikus kingad jalast ära võtsid.
“Mul on toasussid kotis olemas.” ütles Pille. “Ma otsin nad kohe üles!”
Kristjan läks otsejoones läbi köögi oma magamistuppa ja astus siis sealt paremale pöörates ning pruune uksekardinaid kõrvale lükates edasi suurde külalistetuppa, kuhu tal oli plaanis Pille elama panna ja asetas tüdruku napi varanduse keset tuba põrandale: “See siin ongi teie tuba!”
“Kus ma siin magada tohin?” Pille vaatas uudishimulikult talle elutoaks pakutud ruumis ringi. See oli tavaline sajandi alguses ehitatud talumaja piklik tagumine tuba mille ühes seinas oli kohe ukse kõrvalt algav pikk valgeks värvitud soe müür. Toa teise seina ääres seisis suur vanaaegne kolme poolega riidekapp ja akende kõrval diivanid – üks uuem, teine vanem. Kahe akna vahel olevas toa nurgas oli veel suur peegel koos peeglilauaga ja keset tuba seisis kõrgete seljatugedega toolide ringis lakitud pealispinnaga kolme jalaga ümmargune laud.
“Magage ükskõik kumma diivani peal… Ja oma riided pange sinna kappi!” Kristjan osutas seina ääres seisva kolme helepruuni uksega ja päevinäinud välimusega riidekapi poole. “Seal on küll veel ema riided sees, kuid tõstke need kõrvale või visake nad hoopis välja ja tehke oma asjadele ruumi.”
“Kuidas ma lähen võõraid asju kiskuma? Ehk tõstab peremees need ise kapist välja?!”
“Teate… Mina ei jaga neist asjust suurt midagi ja ega ei… Tahagi jagada!” Kristjan vaatas esmakordselt Pillele