Otsa uus perenaine. Jüri V. Grauberg
Читать онлайн книгу.
vastas laua ääres ja näperdas närviliselt toiduplekkidega kaetud laudlina serva.
“Mm-mn-jah!” mõmises Kristjan omale vuntsidesse ja loivas vastumeelselt üle eeskoja riietusruumi ning tõi sealt peale väikest kohmitsemist ära samasuguse pruunist puuvillasest riidest kombinesooni nagu tal omalgi oli: “Näh, siin ta on! Proovige selga!”
“Aitäh!” tänas Pille ja kadus kombinesooni kaenla alla võttes oma tuppa.
“Kurat!” torises Kristjan mõttes kui ta ukse taha kadunud tüdrukule järele vaatas. “Hakka nüüd omale varsti uut kombinesooni ostma!”
Olgugi, et see ära antud kombinesoon talle veidikene väikene oli, oleks see Kristjani arvates ikkagi igapidi asja eest olnud. Nüüd oli “nuhtlus” selle kombinesooni temalt välja luninud ja Kristjanil ei jäänud muud üle, kui kurvalt laua taha istuda ja omale õlut valada. Ta laskis õllel hea maitsta ja hellitas südames lootust, et see kombinesoon Pillele nii suur on, et ta loobub igasugusest ümber tegemisest ning lepib ikkagi mõne ema kleidiga suure toa kapist. Kahjuks ei olnud tema lootustel määratud täituda sest mõni minut hiljem tuli “nuhtlus” kööki tagasi, Kristjani uus kombinesoon kotina seljas.
“Kui ma vöökoha rihmaga kinni tõmban, ning varrukad ja püksisääred üles käärin, siis kõlbab see kombinesoon mulle küll.” Pille hääles arvas Kristjan aimavat ettevaatlikku õhinat ja püüdlikust.
“Mn-ja-aa…“ venitas Kristjan pooleldi täis õllekannu käes hoides ja arvas: “Niisuguste üles kääritud varrukatega on laudas sant tööd teha!”
“Need võib ju ka lühemaks lõigata.” arvas Pille ja lisas: “See käib kähku, ma õmbleksin masinaga servad üle ka ja… Kui neid varrukaid ainult tohib lõigata…”
“Ah, kurat… sellega, laske aga käia!” Kristjan tahtis ütelda: kurat sinuga, kuid sai viimasel hetkel sõnasabast kinni ja tõusis: “Ma panen teile õmblusmasina suurde tuppa üles!”
“Kas seal saab õmmelda?”
“Muidugi saab! Ema õmbles küll alati köögis, kuid ma panen õmblusmasina teile sinna üles, sest ma tahan köögis rahulikult õlut juua!”
“Hea küll!” oli Pille kohe nõus.
Mõni minut hiljem istus Kristjan jälle köögis laua ääres, oma lemmikkohal, vaatas piipu popsides mõtlikult aknast välja ja limpsis tasapisi õlut.
Pille majja võtmisega oli ta oma arvates läinud välja suure riski peale, sest polnud ju teada, kuidas see naisolevus hakkab siin elama ja mis moodi laabuvad nende suhted. Kristjanil polnud elus veel kordagi tulnud elada ja olla ühe katuse all ühegi naisterahvaga peale oma ema ning see tegi teda veidi närviliseks. Vaatamata mõningasele vastumeelsusele Pille suhtes, kätkes see endas siiski ka mingisugust senitundmatut võlu ja salapärasust.
“Ah, on mis on!” arvas Kristjan mõnuga piipu popsides, “Peaasi, et lehmad hooldatud saavad ja teab mis suurt palka ta ju ka ei küsinud selle eest!”
Kristjan rüüpas kannust õlut ja tegi niimoodi aega parajaks, sest selle natukese ajaga, mis veel karja lauta ajamiseni jäi, polnud mõtet enam midagi suuremat ette võtta. Suurest toast hakkas peagi kostma õmblusmasina vurinat ja veel enne, kui Kristjan jõudis oma piibutäie korralikult ära tõmmata, ilmus kööki Pille, parajaks lõigatud varrukate ning püksisäärtega kombinesoon seljas. Pähe oli ta pannud omale väikese nokatsiga kerge suvemütsi ja vööle tõmmanud meeste püksirihma.
“Peremees, kas ma niimoodi tohin lauta minna?” Pille sirutas käed kõrvale ja keerutas ennast korra köögipõrandal ringi: “Kuidas on?”
“Ju ta käib…” arvas Kristjan tagasihoidlikult. Olgugi, et Pille nägi vaatamata oma siniseks pekstud silmadele selles lohmaks kombinesoonis küllaltki kena välja, ei tahtnud Kristjan teda ometi kiitma hakata: “Ajab enneaegu veel nina püsti! Õienda siis temaga…”
Mis ta selle “õiendamise” all mõtles, seda ei teadnud Kristjan isegi, kuid ta arvas, et kõige parem on suhetes Pillega hoida mingisugust distantsi ja mitte muutuda liiga familiaarseks. Tema oli Otsa talus ikkagi peremees ja Pille vaid ei tea mille eest siniseks pekstud silmadega, palgatud teenijatüdruk.
“Mis siis ikka… Läheme ja vaatame lauda üle!” Kristjan koputas piibu aknalaual olevasse klaasist tuhatoosi tühjaks ja läks riietusruumi ümber riietuma, “Näeb siis ka kui palju Kaarel viitsis sõnnikut välja visata!”.
“Peremees, kustkohast ma omale kummikud jalga saan?” kuulis ta Pillet endale järele hüüdvat.
“Kurat, seda ka veel!” porises Kristjan pahaselt, kui ta riietusruumis omale kombinesooni selga tõmbas ja mõtles ema laudas käimise kummikuid kapist välja võttes: “Tea, kas need lähevad talle jalga?”
“Ma juba murdsin pead ja mõtlesin, mida küll lauta jalga panna…” ütles Pille ja sikutas sealsamas riietusruumi uksel Kristjani ulatatud kummikud jalga, “Peaaegu parajad!”
“Peaaegu?”
“Noh, veidi suured on… Kuid mitte nii suured, et nendega käia ei saaks!” vastas Pille optimistlikult ja suundus välisukse poole.
“Olgu siis nii…” ümises Kristjan ja läks Pillele järele.
4. peatükk
Otsa talu laut, mis sai valmis just paar aastat enne seda kui venelased oma baasid Eestisse tõid, elas tänu suurusele õnnelikult üle pikad kolhoosiaastad ja sai imekombel ka just neil aastail peale eterniitkatuse. See päästis suure tee äärest kõrvale jääva ja juba ammu tühjaks jäänud hoone lagunemisest. Kristjan oli kohe, kui selleks tekkis võimalus, hakanud seda suurt lauta enda jaoks kohendama ja praeguseks leidsid seal peavarju tema kuusteist lehma, viis mullikat ja vasikad. See lauda osa, kus ta hoidis lehmi, oli betoonpõrandaga ning iga looma asukohta tähistasid automaatjootjad ning raudtorude küljes rippuvad ketijupid loomade kinni sidumiseks. Lauda teine pool oli aga veidi kõrgem põrandat katva vana sõnniku tõttu ning seal olid seinte ääres momendil tühjad sulud lammaste jaoks. Sinna mahtusid ka veel paar seasulgu ning ühte nurka ehitatud õrred mõnekümne kana jaoks. Momendil polnud peale sigade laudas ühtegi looma ja seepärast tundus see olema üsnagi ruumikas. Otsa talu lehmad ja mullikad ning teised väiksemad pudulojused olid suve läbi talu lähedal asuvatel karjamaadel. Kristjan oli juba kolhoosikorra lõpul raiunud suurema osa võssakasvanud endisest Otsa talu karjamaast võsast puhtaks ja niimoodi saanud küllaltki suured maatükid, mis praegu peaaegu täielikult rahuldasid loomade söödavajadused.
“Paistab, et Kaarel pole siin luuslanki just löönud.” arvas Kristjan lauda betoonpõrandat uurivalt silmitsedes.
“Teil on siin rippraudtee ja puha… “ lausus Pille hindavalt ja küsis: “Kus kohta sõnnik tuleb viia?”
“Selle rippraudtee ma tõin kolhoosi laudast siis, kui see tühjaks jäi ja sealt igasuguseid juppe hakati laiali tassima.” seletas Kristjan. “Sõnnik läheb vagonetiga otse lauda taha sõnnikuhoidlasse. See pole just kõige kergem töö, kuid jah… Nii see asi praegu mul siin käib.”
“Kus te piima jahutate?”
“Piimaruum on näete, seal!” Kristjan osutas käega lauda sisse seina äärde ehitatud servatud laudadest kapitaalse ruumi poole, mille lehmadepoolses seinas oleva rohmaka ukse kõrval suurte ja tolmuste klaasidega aken ilutses, “Seal on kõik ühes puntras koos nii lüpsimasin kui ka piimajahutusseadmed. Läheme sinna, ma näitan teile need asjad ka kätte!”
Mõni aeg hiljem sammusid nad mööda otse lauda tagant algavat sügavate traktoriratta jälgedega ja madala võseriku vahel looklevat teerada Otsa talu karjamaa poole, kus okastraataiaga mitmeks pikaks kopliks eraldatud karjamaal sõid rohtu talu loomad. Kristjanil olid lehmad ja mullikad pandud eraldi koplitesse ja mööda metsa äärt harvade põõsaste vahele kaduv okastraataed lubas arvata, et neid karjakopleid oli Otsal rohkem kui need kaks, kus momendil loomad sõid. Mõlemas koplis seisid otse aia ääres peale suurte emailvannide ka raudjalastele keevitatud pikuti pooleks lõigatud bensiinivaadid milles oli loomade joogivesi.
“No