Labida peal. Jüri V. Grauberg
Читать онлайн книгу.
nüüd seda aga… Oleks parem kui rattamehed ikka omi radu mööda sõidaksid.” ütles Indrek. Alati kui ta mõnda jalgratturit tee peal sõitmas nägi, kangastus talle silme ette üks ootamatu seik õppesõidult mil ei tea kust otse tema auto ette ilmunud jalgratturi päästis vaid sõiduinstruktori välkkiire tegutsemine. Peale seda juhtumit oli ta alati huviga lugenud Internetist artikleid mis käsitlesid jalgratturite probleeme pealinna teedel ja tänavatel. Indrek ulatas sõbrale hüvastijätuks käe:
“Nägudeni siis! Ma pean nüüd päkkadele valu andma.”
“Ole mõnus!” vastas Rain tema kätt surudes ja küsis: “Kuhu siis täna? Trenni või autokooli?”
“Trenni, ikka trenni! Kuhu mujale?” lausus Indrek ja seadis sammud otsejoones trammipeatuse poole. Tegelikult ei käinud ta enam ammu trennis. Juba teisel või kolmandal treeningukorral oli Indrek saanud nii kõvasti haiget, et karateka tulevik kaotas tema silmis hoobilt igasuguse võlu ja treeningusaali ta enam oma jalga ei tõstnud. Töökaaslastele ta sellest muidugi ei rääkinud ja oli nende silmis ikka kõva karateemees. See kõditas veidi tema eneseuhkust.
Täna oli Indrekul hoopis isevärki plaanid. Ennelõunal oli noormehele helistanud Urve, seesama rate.ee-st leitud noorik, ning teatanud, et tal on midagi kiiret ja tähtsat Georgile rääkida. Noormees oli peale seda telefonikõnet muutunud veidi murelikuks sest mis sel rahakal, veidi üle neljakümnesel daamil muud rääkida oli kui ehk mõnest suguhaigusest mille ta oli kusagilt saanud ja nüüd võib-olla ka Indrekule “kinkinud”. Olgugi, et noormees kasutas alati preservatiivi, oli suguhaiguste oht alati olemas – ei kaitse ju ka see teatud juhtudel sajaprotsendiliselt kedagi. Ometi suhtus Indrek mõttesse sellest naisest nakatatud saada üsnagi skepiliselt. Ta teadis oma sekspartnerit, Urvet, kui ühe üsna suure kinnisvarafirma omaniku abikaasat ja uskus teda korralike elukommetega naise olevat. Selles, et ta kasutas vahetevahel Indrekut ihuvaevade maandamiseks ei olnud midagi imelikku sest niisuguseid, või umbes niisuguseid, naisi oli noormehe arvates teisigi. Nii mõnigi mees võis oma firmas küll kõva tegija olla kuid kui kogu tema aur vaid sellele kulus, siis ei olnud niisugusest pahatihti kodus enam asja. Ja kui palju neid täies elujõus naisi siis ikka oli kes rahuldusid ööseti oma mehe kõrval magades vaid “märgade unenägudega”? Nagu Indrek aru sai, oli Urve üürinud ühetoalise kõigi mugavustega korteri Lasnamäel just selle jaoks, et seal temaga intiimmõnusid nautida. Kas seda korterit peale Urve ka keegi teine samadel eesmärkidel kasutas, seda noormees ei teadnud ja see teda ka eriti ei huvitanudki.
Kui Indrek kokkulepitud kellaajal Gonsiori tänava kohvikusse sisenes, silmas ta kõigepealt kümnekonna sammu kaugusel, otse enese ees, seina ääres baariletti kus barbilikult naeratava näoga piiga parajasti kahele noormehele kohvitasse kätte andis. Olgugi, et väljas paistis päike kogu oma kevadises jõus, põlesid kohviku laes rippuvad väikesed halogeenlambid mis andsid päevavalgusele juurde mingi omapärase tooni mida ilmestas lae all ringlev õhkõrn suitsuvine. Ringi vaadates nägi ta vasakul, tänavapoolsete akende all kahte rida väikeseid ja ümmargusi laudu ning nende taga üksikult või mitmekesi istuvaid inimesi. Ruumi kaugema nurga seinal põlevate pisitillukeste lampide foonil märkas ta rea viimase laua taga istumas Urvet. Tema ees laual lebas puutumatuna suitsupakk ja sellel odav välgumihkel, nagu neid kioskitest mõnikord tasuta kaasa antakse. Nähes Indrekut, viipas ta kutsuvalt ja osutas enda vastas olevale toolile. Noormees läks kohvikulaudade vahelt osavalt läbi manööverdades tema juurde, teretas viisakalt ja istus. Indrek oli harjunud Urvet nägema tema kenas ja mugavas lembekorteris ning ikka ja alati riietatuna vaid leopardinahka meenutava mustriga hommikumantlisse mis nii imehästi sobis tema vabalt õlgadele langevate blondeeritud juustega. Ja nii ütlemata loomulikult ning kergelt üle kumerate õlgade maha libises… Paaril korral oli ta näinud naist ka üleni nahka riietatuna “Harley” seljas sõitmas. Urve mootorattalembus oli teda alguses lausa tummaks ehmatanud sest midagi niisugust ei osanud ta sellest seksikast blondist mingil juhul arvata. Ometi oli naine “Seaside Real Estate” hoovis mitu korda mootorrattaga käinud. Niisuguses miljöös kui praegu, ei olnud ta Urvega veel kohtunud ja see tegi noormehe veidi kohmetuks ning samas ka valvsaks – kõige rohkem kartis ta kuulda naiselt teadet suguhaiguse kohta.
“Sa oled üllatunud, Georg?” küsis Urve noormehele muiates otsa vaadates.
“Kui aus olla, siis natukene jah!” vastas Indrek ja küsis ärevust maha surudes: “Miks sa mind siia kutsusid? Kas sulle on mingid problad, või… See tähendab, probleemid tekkinud?” Indreku arvates ei olnud sellel jõukalt elaval naisel peale seksinälja vist mingeid muid probleeme. Vähemalt ei olnud Urve kunagi temale neist rääkinud. Või mine tea neid, vippe?
“Jah, on! Aga mitte minul.” ütles Urve lühidalt ja küsis sigareti pakki laualt võttes: “Ega sul pole midagi selle vastu kui ma suitsu ette panen?” Ta teadis, et Indrek ei suitseta ja suhtub suitsetamisse vastikustundega kuid see ei takistanud teda kunagi suitsu oma erkpunasteks värvitud huulte vahele pistmast. Urve paistis esmajoones mõtlevat vaid enda naudingutele.
“Ei ole.” vastas Indrek. Mis saigi tal selle vastu midagi olla kui suurem osa kohviku laudade taga istujatest niikuinii haisujunne imesid? Noormees võttis abivalmilt laualt välgumihkli ja klõpsas selle põlema ning pakkus Urvele tuld.
“Tänan!” ütles Urve, tõmbas sügava mahvi ja vaatas hindavalt noormehele otsa. Täpselt niisamuti vaatas ta Indrekut siis kui see esimest korda üle Lasnamäe lembekorteri läve astus. Siis oli noormees muidugi hulga rohkem närvis kui praegu. Indrek oli tookord valmis kohe sääred tegema kui miski viltu läheb. Urve jutt rate.ee-s võis ju ka puhtalt pettus olla ning korteris võis vabalt ka laia ning mõnusa seksodroomi lähedal passida paar laiaõlgset kappi, suured rusikad sügelemas. Naine tookord justkui tajus seda ja mõnusa huumori ning sõbralikkusega hajutas ruttu Indreku ebakindluse ja hirmu. Urve häbenematu himurus tegi noormehest tema enesegi üllatuseks tõelise isase ja lahkudes oli tal isegi kahju, et kõik nii ruttu lõppes. Ta oleks heameelega vallatlenud selle siidpehme nahaga blondiga lausa hommikuni. Huvitaval kombel ei häirinud teda Urve suitsulembus. Oli see “Myntonist” mida naine armastas ühtelugu lutsida või mitte, seda ei teadnud noormees isegi ja see polnudki talle tähtis. Tähtis oli hoopis muu – Indrek ihkas kindlat seksuaalpartnerit ja just niisugust kellelt polnud karta tripperit või süüfilist või mis veel hirmsam, HIV-viirust. Abielunaised olid tema arvates selles suhtes kõige kindlamad. Ihaldatum ja hoopistükkis parem oleks muidugi olnud oma naine aga kas rate.ee oli see kõige õigem paik naise otsimiseks? Seda Indrek ei teadnud. Ta oli Lasnamäe lembekorteris käinud õige tihti ja juba mitu kuud järjest, kui äkki ühel õhtul, peale järjekordset tormilist seksi, teatas Urve, et ta hakkab Georgile maksma.
“Mis sa spämmid?” imestas Indrek. Ta ei keppinud seda blondiini ju sugugi mitte raha eest.
“Ma ei hakka sulle maksma mitte seksi eest vaid vaikimise eest!” Ja tal oli põhjust niimoodi öelda – Urve abikaasa kinnisvarafirma asus “Seaside Real Estate” 65A majas, samas hoones kus Indrekki endale leiba teenis. Välja tuli see aga üpris juhuslikult. Indrek käis alati lõunatamas kohvikus mis asus selle maja esimesel korrusel. Kui ta ükskord jälle liftiga alla sõitis, tuli paar korrust allpool ootamatult lifti ka üleni nahka riietatud Urve koos ühe soliidse härrasmehega keda Indrek nägupidi tundis ja teadis – käisid ju lõuna ajal kohvikus enamus selles hoonetekompleksis asuvate firmade töötajatest. Indrek oli oma armukesega kohtumisest ning tema eriskummalisest riietusest tookord nii üllatunud, et ei märganud tervitadagi ja enne kui ta seda jõudis teha, oli Urve koos kaaslasega liftist juba lahkunud. Noormehele jäi kõrvu vaid liftist väljatõmmatatud mehe sõnad – kuhu sa nüüd?! Samal päeval helistas Urve Indrekule ja palus teda õhtul tulla Lasnamäe lembekorterisse. Kui noormees kokkulepitud ajal sinna jõudis, võttis teda vastu ülisõbralik ja tavatult himur Urve. Indrek oli nagu alati, tasemel, ja kui nad olid asjaga ühele poole saanud ning noormees varsti end minekule asutas, kallistas Urve teda hüvastijätuks nagu see tal ikka kombeks oli ning suskas Indrekule pihku väikese ümbriku: “Georg, õigem oleks kui me sinuga enam ei kohtuks. Aga… Aga ma olen sinuga harjunud, sa oled mulle nii armsaks saanud… Ma ei tahaks, et keegi meie asjadest rohkem teab kui meie teame.”
“Mis see on? Raha või?” Indrek keerutas imestunult näppude vahel Urve antud ümbrikku. “Miks sa selle annad?