Labida peal. Jüri V. Grauberg
Читать онлайн книгу.
suur ja tugev mees, oli mitu infarkti üle elanud ja paberite järgi ei tohtinud ta üksi, ilma saatjata üldse ringi liikudagi. Ometi tegutses Victor korteriühistu juhatuse esimehena nii nagu oleks ta noor ja terve mees. Tema samm oli küll raskem kui mõnel teisel temavanusel aga mõte oli ikka erk ja terav nagu noorel mehel.
“Nad olid vist võlgu ka natukene.” Osvald tuletas meelde möödunud nädalal toimunud juhatuse koosolekut kus arutati üürivõlgnike küsimust. “Vist midagi kuus või seitse tuhat krooni…”
“Mis natukene?” ähkis Victor mööda teppi Osvaldile kolmandale korrusele järele tulles. “Seitse tuhat kolmsada krooni tervelt!”
“Mis see siis nii ikka on?” arvas Osvald. “Maksavad paari-kolme kuuga ära ja asi tahe!”
“Ei maksa ju! Viina jaoks raha jätkub aga maksmiseks ei jätku!” Victor vajutas viiekümne neljanda korteri uksekella nupule. “Ühel korteril kolm tuhat, teisel seitse tuhat ja nii edasi. Vaata kui palju see maja peale kokku teeb!”
“Õigus ta on…” nõustus Osvald. Üüri-, või õigemini eluasemekulude võlg oli kogu maja peale üle kuuekümne tuhande krooni. Inimesed küll maksid oma võlgasid aga üldsumma oli ikkagi visa vähenema. Ja mitte kõik ei olnud võlgu selle pärast, et nad maksta ei tahtnud vaid selle pärast, et neil polnud midagi maksta. Suuremal osal võlglastest ei olnud tööd. Oli ka juhuseid kus inimene tegi tööd aga ta ei olnud tööle vormistatud ning tööandja näitas talle palga asemel trääsa. Ja abi ei olnud kellegi käest otsida – ise olid süüdi, et “mustalt” töötasid! Nii palju kui Osvald aru sai, ei olnud majas peaaegu kellegi mingisuguseid säästusi. Nii kui inimesel tööots ära kadus, nii tuli ka võlg kohe kaela.
Keegi ragistas võtmega lukku lahti keerata ja hetk hiljem tõmmati uks praokile ning sassis peaga, umbes kahekümne viie aastane noorik küsis pahuralt: “Mis teil vaja on?”
“Mina olen Victor, korteriühistu juhatuse esimees ja Osvald on juhatuse liige. Meil on vaja teiega rääkida. Ehk lubate sisse tulla?” Victor oli suur, karm ja soliidne.
“Eks te tulge siis…” sasipea tõmbas ukse pärani ja läks ümarat tagumikku vänderdades mööda lühikest koridori suure toa poole. “Tulge edasi!”
“Ei, tänan!” keeldus Osvald. Olgugi, et korteris ei paistnud elama kedagi kes puhtusest lugu oleks pidanud, ei tahtnud ta ometigi, kingad jalas, edasi minna. “Räägime ehk siinsamas.”
“Maja elanikud kaebavad, et teie lärmate siin pidevalt ja rikute inimeste öörahu!” Victor asus kohe asja juurde. “Miks teie niimoodi teete?”
“Ma ei saanud aru…” sasipea vaatas abiotsivalt Osvaldile otsa. “Ma ei saa vene keelest kuigi hästi aru.”
“Hea küll!” soostus Osvald ja tõlkis talle Victori küsimuse.
“Mis sellest siis on kui me natukene muusikat kuulame?” imestas sasipea. “Keda see segab?”
“Segab ju! Te panete oma aparatuuri väga valjult mängima ja seda veel hilistel õhtutundidel.”
“Me ei ole öösel eriti muusikat kuulanudki!” väitis sasipea ja tõmbas vaistlikult kokku oma laialivajuvaid hommikumantli hõlmu kust tema tugevad piimariiulid ähvardasid välja vajuda.
“Mis ta räägib?” küsis Victor.
“Nagu siga ja hani!” mõtles Osvald ja pani sasipea jutu vene keelde ringi.
“Olete küll öösiti lärmanud ja inimesed on teie peale kaevanud nii politseisse kui ka meile!” ütles Victor tooniga mis ei sallinud vastuvaidlemist. “Te peate aru saama, et siin ei ela mitte teie üksi vaid siin elab ka palju teisi perekondi. Meie majas elavad peale teie ka veel väikesed lapsed ja vanurid kes tahavad rahu saada. Teil ei ole mingisugust õigust öösiti niimoodi lärmata!”
“Oma tuba ja oma luba. Teen mis tahan!” vastas sasipea nipsakalt ning kiskus jälle hommikumantli hõlmu koomale.
“Ega ikka ei tee küll!” ütles Osvald. Teda hakkas sasipea jutt ärritama. Korter oli räämas ja jumal teab mis ajast koristamata. Kõikjalt vaatas vastu korratus ja hoolimatus. Irvakil köögi uksest paistis koristamata laud ja sellel vedelesid segamini mustad taldrikud ning tühjad viina- ja õllepudelid. Ka sasipea ise, olgugi, et noor ja täies elujõus naine, oli kammimata ning temast õhkus pesemata ihu ja pohmelli haisu. “Pidupanemiseks ja laamendamiseks teil raha on aga eluaseme kulude maksmiseks ei jätku!”
“See on nii lame jutt – viina jaoks jätkub ja üüri maksmiseks ei jätku!” ütles sasipea põlastavalt. “Mis maksab üks viinapudel ja vaata kui palju on vaja korteri eest iga kuu maksta. Võrdle ise, mees! Ja kui palju me siin siis ikka nii joome…”
“Täna paar pudelit, homme paar. See teeb juba nädalaga kena summa kokku.” seletas Osvald ja püüdis hoolega poolpaljast ning piimvalgest rinnapartiist mööda vaadata. “Kui te lähemate päevade jooksul ise oma võlga korteriühistule ära ei maksa siis nõutakse võlg kohtu kaudu sisse. Meeldib see siis või mitte.”
”Miks siis kohe kohtu kaudu?” sasipea muutus kohe taltsamaks. Paistis, et Osvaldi jutt kohtust ei meeldinud talle sugugi.
“Kui muidu ei saa, siis me lihtsalt oleme sunnitud võlgu oleva summa sisse nõudma kohtu kaudu.” ütles Victor.
“Milles probleem on?” korteri perenaise selja tagant läks magamistoa uks ootamatult lahti ja koridori tuli korralikult riietatud noor, sportliku välimusega mees. “Tere!”
“Tere, tere!” vastas Osvald ja seletas asja lühidalt ära.
“Kes teie olete?” küsis Victor. “Minu teada on korteri omanik see noor naine siin.”
“Ongi, aga mina elan ka siin ja…”
“Kes te talle olete? Kas abikaasa?” küsis Victor.
“Ma olen… Sõber noh!”
“Huvitav sõber.” mõtles Osvald, “Ise on triksis ja traksis, aga näe, sõbrants on nii läbi tõmmatud ja lössis nagu oleks kümme niisugust sõpra temast ühe öö jooksul üle käinud!”
“Selge!” vastas Victor ja Osvaldile tundus, et ta tegi oma hääle veel madalamaks ning karmimaks: “Me ei hakka siin pikemalt seletama ega teie ja endi aega raiskama. Jutt on lühikene – hilisõhtul ja ööseti lärmamine peab lõppema. Ja nädala jooksul kas maksate oma võla korteriühistule ära või tulete minu juurde ning koostame teie jaoks eraldi maksegraafiku.”
“Muusikat peabki kõvasti kuulama, siis pääsevad kõik toonid mõjule!” seletas noormees.
“Kuulatava muusika valjus on pöördvõrdeline kuulaja intelligentsiga!” teadis Osvald, “Ainult loll peab muusika väga valjult mängima panema sest muidu ei lähe see tema kõvast peakolust sisse.”
“Aga…” noormees tahtis veel midagi ütelda kuid Osvald katkestas teda:
“Ei mingit lärmi enam! Nädala jooksul maksate võla ära ja toote maksekviitungid juhatuse esimehe kätte või kui korraga ei saa nii suurt summat ära maksta siis tulete ning lepite maksegraafiku suhtes kokku! Kui te seda ei tee, annab korteriühistu juhatus asja kohtusse. On teile olukord arusaadav?”
“Mis õigusega…” alustas sasipea tormakalt kuid tema sõber tõstis keelavalt käe ja ütles siis rahulikult:
“Jah, on küll arusaadav! Me võtame kindlasti midagi olukorra parandamiseks ette. Ma luban seda!”
“Hea küll!” vastas Victor ja lisas: “Ma ootan teid järgmisel neljapäeval oma kabinetis. Te teate kus see on?”
“Mis kabinet veel? Ei tea!” sasipea mossis nägu oli ülimalt nõutu.
“See on viienda trepikoja keldris. Ainus valge uksega ruum, küll te üles leiate kui alla tulete!”
“Ma ei usu, et ta midagi maksma hakkab.” ütles Osvald kui nad Victoriga kahekesi trepist alla läksid. “Sel naisel pole niisugust nägugi peas.”
“Ma