Roos ja lumekristall. Indrek Hargla
Читать онлайн книгу.
neid sosinaid…”
“Ja vaatasin, jah, jah, jah! Ma olen ajakirjanik, kui sel varsti üldse mingit tähtsust on. Ma pean teadma, millest ma kirjutan, aga see ei tähenda, et ma kõike enda nahal peal järgi katsetaksin. Kui Bennesen on nii juhm, et laseb oma arvutil nakatuda, siis võiksid osanikud tegelikult uue peatoimetaja järele ringi vaadata. See aga sõltub nüüd osaliselt ka sinust, et millal me oma erinumbri Mordaunti looga valmis saame, eks ole.”
Mette pani kohvitassi aeglaselt lauale ja kobas värisevate sõrmedega sigareti järele.
“Kas sa võtsid tablette, tunned sa end halvasti?”
“Oi, ma tunnen end millegipärast väga halvasti, kujuta ette. Ma võtaksin terve selle tassitäie tablette, kui see meid kuidagi aitaks…”
“Ei, oota, kas sul oli palavik?”
“Aitäh küsimast, mul võis olla tõesti palavik, eks ole, selles pole ju midagi ennekuulmatut, kui sa äkki pead ahvikiirusel välja andma ajakirja, mille pooled reporterid on haiged ja ülejäänud ei kirjuta lugusid, vaid põõnavad poole päevani voodis.”
“Kuula nüüd mind!” Mette isegi ehmatas oma hääletooni peale, see kõlas kuidagi võimukalt ja pealetungivalt, mida ta Astridiga suheldes polnud kunagi kasutanud. Selle… eelmise Astridiga, hea sõbranna Astridiga, keda ta tundnud oli. “Kuula nüüd mind, kasvõi hetkeks.”
“Ma olen seda kaua oodanud, sweetheart.”
“Ma ei usu, et sa tahad seda lugu, mida ma kirjutada kavatsen. Tõenäoliselt polegi see artikkel vaid muinasjutt.”
“Kas sinul on ka palavik?”
“Maailmas on juba liiga palju artikleid, Astrid. Liiga palju minu- ja sinusuguseid ja kui millegi eest see viirus meid hoiatama tuli, siis just selle eest. Ma ei tea õigupoolest, kas see on üldse hoiatus, ma arvan pigem, et see on ähvardus, kuid selline, mille vastu Kaj leidis arstimi. Veel leidis ta selleks jõudu, kuid ta ei tohi olla üksi, maailmas peab olema veel Gerdasid ja veel röövlitüdrukuid, kes suudavad valida ja ära tunda.”
“Sul on palavik, Mette, sa ajad mingit seosetut lora.”
“Ei, seosetu tundub see ainult neile, kes on viirusest nakatunud. Ja sina oled, Astrid, sina oled, sa ei suuda enam näha loogika taga muinasjuttu, aga need kaks peavad lõimuma, põimuma, ilma üheta pole teist ja vastupidi. Sa tahad seletusi? Hästi, ma annan need sulle. Hans Christian Andersen oli väga eriline inimene, tal oli mingi üleloomulik magnetväli, ta uskus end nägevat viirastusi ja teisi maailmu…”
“Tol ajal imeti palju oopiumit, honey,” märkis Astrid loiult. Näis nagu oleks ta väga väsinud.
“Andersen mitte. Ta oli geniaalne looja ja kirjutades koges ta väga eriskummalisi inspiratsiooniallikaid. Kui ta poleks olnud geniaalne, oleks ta kirjutanud teisejärgulist esoteerikat, kuid tema tõlgendas neid nägemusi kunstniku kombel, põimis need ühte enda üleelamistega ja kirjutas sellest, mis temale tähtis oli. Ometi uskus ta end nägevat ja kogevat ka mitte päris reaalseid asju. Üks nendest lugudest oli “Lumekuninganna”; mõistujutt, milles on liiga palju tähendusi ja ähmasust. Kuid kui see kõik konteksti panna… Astrid, see lugu algab deemonist, kes meisterdas Mõistusepeegli, mis süstis inimestesse külma ja negatiivset, ja see peegel pudenes miljoniks kübemeks ja levis inimestele, hakkas neile silma, levis ja nakatas. Kas sa saad aru, mida see tähendab? Millest Andersen kirjutas? See on ju arvutiviirus!”
Mette oli selle välja pahvatanud ja imestas isegi, millal ta oli sellest kõigest aru saanud. Ometi tundusid kõik ta mõtted praegu nii selged.
Astrid vangutas aeglaselt pead. “Ma vist ei taha kuulda, mida sa järgmiseks ütled.”
“Ma arvan,” lausus Mette, “et Andersen sai selle nägemuse tulevikust. Ta kujutas seda hea ja kurja võitlusena, kuid algne lugu peab olema arvutiviirusest. Inimesed vaatavad peeglisse ja nakatuvad, nakatuvad silmade kaudu – see on arvutiviirus. Ja suurt osa Kopenhaagenist tabas üleeile just selline arvutiviirus, nad vaatasid oma arvuteid ja nakatusid. Täpselt nagu sina.” “Mul on stressipalavik,” lõi Astrid käega. “Aga muinasjutuvestmine tuleb sul juba kenasti välja, lase edasi.”
“Selle viiruse teket nägi keegi ette. Ma ei tea, kes see oli, kuid ma tean, et kusagil Põhjalas oli neil salajane uurimisbaas, jää ja lume all, supertehnoloogiaga varustatud asutus. Anderseni kirjeldus Lumekuninganna lossist vastab täiesti meie ettekujutusele salajasest laborist. Kujuta ette sadade tubade ja pikkade koridoridega laborit, mis on täis juhtmeid ja arvuteid ja külma elektrivalgust. Väljaspool siravad taevas tähed ja sähvivad virmalised. Neil oli vaja üht inimest, kedagi väga erilist inimest, keda välja õpetada selle viiruse vastu võitlemiseks. Ja nad leidsid ühe väikese poisi Odense linnast, Christiani, tal olid järelikult olemas erilised anded, oli vaja neid ainult arendada. Nad röövisid selle poisi…”
“Kõlab nagu X-Files,” märkis Astrid. “Tulnukad ja inimröövid.”
“Ma ei tea, kas nad on tulnukad. Pigem mitte, nad on ilmselt vastaspool sellele deemonile, kes viiruse tekitab. Deemon sunnib inimesi oma elu üle viima arvutitesse ja internetti, võrk tähendab võrgutamist, deemon on nagu ämblik, kelle võrku me hakkame langema, ta tuleb kas tulevikust või on genereeritud arvutite eneste poolt, ma ei tea. Kuid ma olen kindel, et neil läks tarvis üht väga erilist poissi. Asjaolu, et ta oli pärit Odensest, seletab ehk seda, miks Andersen seda koges. Ühesõnaga, nad röövisid poisi, kuid ainult tema vaimu, tema teadvuse. Ta keha oli sel ajal külmutatud fuugas, tema teadvus aga projetiseeriti Põhjalasse, Lumekuninganna lossi. Seal modifitseeriti teda… ma ei oska seda täpsemalt kirjeldada, temast tehti bioloogiline arvuti, küborg, temasse siirdati algoritme, installeeriti programme. Selleks oli vaja ta keha külmutada ja sellest on ka Kaj võimed manipuleerida külmaga. Mäletad, kui Gerda Lumekuninganna lossi jõudis, oli Kaj tegevuses loogilise seadeldisega, mis meenutab arvutit. Ta pidi sellel looma programmi nimega Evigheden, mis tapaks deemoni viiruse. Andersen tõlgendas seda emotsionaalsuse ja ratsionaalsuse võitlusena, kuid ma arvan, et röövijate meelest oli tähtis, et Kaj säilitas endas inimlikkuse, empaatiavõime, neil polnud vaja külma arvutit, neil ja meil läheb vaja inimest, kes deemoni viiruse hävitaks. Kajl oli silmas mikrokiip, kild deemoni Mõistusepeeglist, selle abil pidi ta lahenduse leidma. See oli tõenäoliselt neutraliseeritud osa viirusest, mis tekitas temas küberneetilise sideme närvirakkudega.”
Astrid oigas, kustutas pooliku sigareti tuhatoosi ja tõusis. “Sinu enda närvirakkudel läheks praegu sidet vaja,” ütles ta. “Mul pole põhjust seda loba enam kauem kuulata ja seda lugu ei vaja ajakiri tõesti. Maga ennast välja, Mette, või võta puhkust.” Ta hakkas aeglaselt välisukse poole liikuma, toetudes vastu köögiseina.
“Oota,” hüüatas Mette. “Sa ei saa aru, see on ainus seletus. Lumekuninganna oli selle baasi juht, tema tegeles Kajga ja temast jäid poisile kummalised mälestused, milles erootika seguneb hirmuga ja olid seepärast nii hästi mõistetavad Andersenile. Aga olid veel Gerda ja röövlitüdruk. Anderseni jaoks sümboliseeris Gerda emotsioone, mis tõid Kaj lõpuks tavamaailma tagasi. Gerdat pole kunagi olemas olnud, ta on sümbol, ta on emotsionaalne side, mis pidi Kajd meie maailmaga ühendama, kuid…”
Astrid oli jõudnud esikusse. Ta toetus käega vastu seina ja pöördus aeglaselt ümber, tahtis midagi öelda, kuid ei suutnud ja kukkus. Käekott kukkus põrandale ja selle sisu pudenes laiali. Mette oli hetkega sõbranna juures. Astrid hingeldas raskelt, ta silmad olid suletud. Mette katsus ta laupa, see oli jääkülm.
“Tabletid,” sosistas Astrid ja ta käsi kobas laiali pudenenud käekoti sisu järele.
Need ei aita, tahtis Mette öelda, kuid jäi kivistunult Astridi käsivart silmitsema. Astrid kobas edasi ja avas äkki silmad. Ta vaatas Mettet ja nendes silmades polnud enam kübetki mõistmist, kübetki inimlikkust.
“Tead, sa ei meeldi mulle enam,” sosistas Astrid. “Sa oled üks vastik libu ja ei midagi rohkemat. Libu ja looder.”
“Astrid…”
“Sa oled libu!”
Astridi käsivars oli kattunud hõbehallide täpikestega,