Roos ja lumekristall. Indrek Hargla
Читать онлайн книгу.
alati tagasi. Kindlasti ei hülga ta teid lihtsalt niisama, ta tuleb tagasi. Sellest oli vähe, Mette tahtis teada. Ta lülitas raadio välja, istus pimedas korteris, suitsetas ja kuulas tänavalt kostvat hilisöiste autode vuhinat. Mere poolt oli tõusnud tuul ja sahistas vanade pärnade latvades. Korteris tiksus vana seinakell, külmkapp surises. Kõik oli nii vaikne ja rahulik, ometi oli kõik teistmoodi kui varem. Mette pilk langes läptopile. Päeva jooksul oli see kindlasti igasugu sodi täis kogunenud. Ta ei uskunud eriti, et seal võiks olla ka sõnum Mordauntilt, see oleks olnud liiga lihtne. Postiliidese sisuga tutvumine ei tundunud nii mõistlik kui magama minemine, kuid tal oli tarvis see asi ära teha.
Läptopi ekraanile ei tekkinudki käivitamise järel juba nii tuttav talvise roosi pilt. Mette isegi võpatas, nagu võpataks igaüks, kui oma arvuti avamise järel satub millelegi ootamatule, mida sa kindlasti tead, et seal eelmine kord ei olnud.
Roosi asemel ilutses ta desktopil barokse lossi pilt. Ühtegi ikooni desktopile ei tekkinud. See oli ilus loss: meresopp, milles ujusid luiged, ulatus peaaegu lossitiivani. Nelinurkne hoone uppus rohelusse, sellest lausa õhkus turvalist ajalugu ja väärikust. Kui Mette hiirt puudutas, vaheldus pilt äkki, üks foto asendus aeglaselt teisega, ta oleks kui astunud mööda munakivisillutusega kaetud teed üle vallikraavi silla ja möödunud kahe pisut kõhedusttekitava peata trolli kuju eest. Nüüd seisis ta lossihoovil, ta vaatas ringi.
Jah, Mette vaatas ringi. Aeglaselt vaheldusid pildid ja ta oleks otsekui kuulnud giidi häält seletamas, et lossi läänetiib on ainus, milles säilitati ehitusaegne renessansi stiil, ülejäänud on ehitatud ümber klassitsistlikus stiilis. Lossi läänetiiva tornist avaneb imeilus vaade merele ja puudega kaetud Glænø saarele. Ta on Sjællandi lõunaosas, teadis ta äkki, see on Holsteinborgi loss. Üks inimene, kes on talle väga oluline, on siin lossis olnud alati oodatud… Mette korter, arvuti ja ta väsimus kadusid, ta tundis mereõhu lõhna, milles puudus väiksemgi vihje õlile ja väljaheitegaasidele, vaikuses võis kuulda ainult laululindude siristamist.
“1856. aasta mais külastas Hans Christian Andersen Holsteinborgi lossi esimest korda. Talle meeldis siin väga, teda võeti väga hästi vastu, ta sai segamatult tööd teha ja õhtuti luges ta lossirahvale oma muinasjutte ette.” Kas Kaj ütles seda? Oli see üldse olnud kellegi hääl või Mette lihtsalt teadis seda äkki ja korraga.
Ta on Holsteinborgis, ta tajub seda imekaunist maakohta võõraste silmade läbi…
…Muinasjutuvestja elab ruumides, kus on väga elegantne magamistuba ja kabinet, millest avaneb vaade Kronborgi kindlust meenutavale tornile. Siin kangastub talle uue romaani süžee, kõik saab korraga klaariks, inspiratsioon tabab ajaga mõõtmatu viivu jooksul, ta tahab kirjutada sellest, kui hea on võitlus teadlikkuse tröösti eest. Kuid ühel ööl kuuleb ta mingit kummalist kauget heli, nagu oleks tornikell helisenud. Hommikul küsib ta teenri käest ja saab vastuseks, et lossis kummitab! Ei, mitte jälle! Mitte jälle need hääled ja nägemused, üleloomulikku pole olemas, on ainult inspiratsioon ja loomingulised otsingud. Aga ka toatüdruk on seda häält kuulnud, keegi nagu oleks öösel mööda suursaali komberdanud. Mõned päevad on muinasjutuvestja segaduses; tal on jälle see tunne, et maailmad, mida ta välja mõtleb, on korraga muutunud tegelikkuseks ja just sellest tegelikkusest on ta salajas, küünlavalgel, sulg käes ja tindipoti taga kogu aeg teadlik olnud ja just nendest kirjutanud. Jälle see tunne, mida ta oli esmakordselt kogenud üle kümne aasta tagasi, kui oli kirjutanud “Lumekuninganna”: Kaj ja Gerda lugu, millest kirjutades ei lahkunud temast hetkekski tunne, et ta pole väljamõtleja, vaid kroonik ning ehk isegi selline kroonik, kes ruttab ette ajast ja tegelikkusest. See on see magnetväli! Kaks aastat tagasi, ühel ööl Serre perekonna juures Saksamaal, küünla ja nõiatahvliga katsetades, oli see nii ilmseks saanud. Aga, mu armas, teil on ju fenomenaalselt tugev magnetväli, see lausa tõmbab teispoolsuse vaime meie juurde, te peaksite sellele rohkem tähelepanu pöörama…
Ei, muinasjutuvestja ei põgene Holsteinborgist, kõigest hoolimata on see külalislahke loss, ja siin viibides tunneb ta end hästi, kergelt ja rikkalt, täis mõtteid ja teotahet. Sadade metsluikede kluuksumine lahesopist veenab teda, et Holsteinborg on hea ja turvaline paik, hoolimata isegi kahest võikast peata trollikujust sissesõiduteel. Kindlasti tuleb ta siia veel tagasi… et kasvõi kordki veel kõndida mööda musketite ja trofeedega kaunistatud koridori kaminaga jahisaali poole, rüübata seal sõõm maitsestatud veini ja pajatada lugusid, mille kuulamiseks on siin lossis alati uudishimulikke kõrvu. Ja ta ongi siin tagasi, vaid mõned aastad on möödunud, täis edu ja kuulsust, kuid ikka veel on ta liiga kaugel kõigest sellest, mis läbi kujuteldavate müüride ta loomingut mõjutab ja suunab, nendest maailmadest, mida ta on näinud ja hoomanud, kui sulg üle paberi krabiseb ja kirjanik muutub oma väljamõeldistega üheks. Nüüd peatub ta Holsteinborgis, toas, mis on otse lossikabeli vastas, ja ta kuuleb lauldamas psalme, kuuleb katkeid pastori jutlustest. Kui hea see oleks, kui ta sulg ja mõttevool suudaks sellest rohkem ammutada, kui hea see oleks, et need maailmad, kuhu ta kirjutamise ajal satub, oleks rohkem kantud taolistest turvalistest ja julgustsisendavatest mõtetest! Aga tihti nad ei ole, tihti on ta näinud jäigavaid ilmu, milles jumalasõna on harv ja peaaegu üldse mitte kuuldav, ja ometi on ta magnetväli sundinud neist kirjutama. Nüüd, jõulude ajal, tahab ta selle kõik unustada. Need jõulud Holsteinborgis 1861. aastal meenutavad talle lapsepõlve Odenses. Ta tuba on nüüd otse kiriku kohal, oma uksest võib ta astuda otse kiriku pööningule. Mängib orel, ta kuuleb seda ja laulab mõttes kaasa. Kõik on nii pidulik ja pühalik, eelmisel õhtul olid lossilapsed sellest kõigest nii haaratud, nende rõõm oli nii ehe ja kandus ka muinasjutuvestjale; temagi suutis koos lastega vaimustuda jõulupuust ja kingitustest, magusatest suhkrukommidest ja kakaost. Holsteinborgi pere on isegi jõululaua kujundanud tema muinasjuttude järgi: tindipotil istus kass, pöialpoiss tantsis sulepeahoidjaga, paberipressi Firenze mosaiigil lendas liblikas. Kõik sai jälle üheks, lapsepõlves oli muinasjutuvestja jõulutuba olnud väga väike ja seal polnud isegi jõulupuud, ta ei osanud kunagi tahta jõuluõhtul pudingit, hanepraadi ja kooke ega nii mitme küünla sära. Ometi oli midagi sarnast ja sama, midagi nii kordumatut…
Mingi side tõmbab teda alati Holsteinborgi tagasi, just siin tundub olevat kõige parem paik mõtisklemiseks üleloomuliku üle, siin oma kirikupealses toas on kõige lihtsam mõelda nende viirastuste üle, mis talle lapsepõlvest saadik on ilmunud ja mille olemasolu on ta üritanud ennastsalgavalt eitada. Siin tunduvad talle tondijutud, mida ta on kirjutanud ja mida kõik – peale lähedaste tuttavate – peavad väljamõeldisteks, jälle nii olulised ja lähedased. Siin julgeb ta endale tunnistada, et elab kahe maailma piiril, ja siin tahab ta endale jälle kinnitada, et pärast surma – mis vältimatult lähemale jõuab – satub ta maailma, millest kuuleb lauldavat psalmides, mitte nendesse, mille ta on ise välja mõelnud. Siin on tema usk tugevam ja siin usub ta oma lootusi olevad lubadused. Mitte et ta oleks nõus ühtegi oma kirjutatud sõna tagasi võtma, ei. Muinasjutumaailmad on samuti olemas, nendes saavad tegelikkuseks meie lootused ja unistused, kuid ikkagi pole ta kindel, kas just temal on alati õigus nende maailmade peale, kas nad pole mitte temast sõltumatult juba ammu olemas. Siin käib ta palvetamas ja ehkki ta ei vormi seda iialgi sõnadesse, siis siin palub ta ka oma tegelaste eest, kellele ta on ehk oma sulega liiga teinud ja lasknud neile osaks saada ebaõiglust ja julmust. Kõike seda, millest nad oma õiges maailmas oleksid ehk priid olnud. Holsteinborgi öödel saab ta tröösti, ta pole midagi valesti teinud. Kõik, mida ta on edastama pidanud, on õige, see jõuab lugejateni, nad saavad aru, nad andestavad ja kiidavad heaks… Jah, just sellest kõneleb see öine tornikella kõma ja just seda näivad ütlevat ka kahinad, sosinad ja sammud seinte seest, mida ta kuuleb, kui on keset ööd üles ärganud. Ent ta ei karda enam, nagu lapsena, nüüd ei kardaks ta isegi enam selle naise viirastust. Just siin küsib ta endalt taas, kas ta pole ehk liiga teinud sellele Naisele, kas pole talle mitte kangastunud mingi tõde muudest maailmadest, mida ta on lapsepõlvehirmude ajel vääranud, näidanud head kurjana või tükkinud koguni liig lihtsa hea ja kurja mõistega mõõdetesse, kus nendele kohtagi pole.
Jäänaine viis meie isa minema! Lapsepõlvest võib leida palju vastuseid, kuid mitte kõikidele küsimustele. Ühel talvel, kui muinasjutuvestja oli veel väike ja tema isa väga haige, jäätusid nende katusekambri aknad ja isa seletas: “See on Jäänaine, kes neid pilte akendele joonistab. Ta tahab mind kaasa viia.” Järgmisel talvel isa läkski. Teda