Parimad koeralood. Кomposiit autorid
Читать онлайн книгу.
Damon Runyon
Broadway verekoerad
Ühel hommikul umbes kell neli seisin Broadwayl Mindy restorani ees koos mehega, kelle nimi oli Regret ja kes oli saanud selle nime, sest oli võitja peale kihla vedanud, kui Whitney mära nimega Regret võitis Kentucky Derby. Ta ei suutnud seda kunagi unustada, ehk sellepärast, et see oli ainus suurem kihlvedu, mille ta oli kunagi elus võitnud.
Mis oli ta tõeline nimi, ma ei saanudki kunagi teada, ja vahet pole, eriti Broadwayl, sest seal pole õige nimi eriti tähtis. Seepärast sobis Regret talle sama hästi kui iga teinegi. Ta oli paks poiss ja väga jutukas, kuigi ta üldiselt ei rääkinud millestki muust peale hobuste ja sellest, kuidas ta oli tattninu ninapidi vedanud, eelmisel päeval Belmontis või kus iganes see võidusõit toimus.
Kõigi aastate jooksul, mil olin teda tundnud, oli Regret enda jutu järgi ninapidi vedanud kümneid tuhandeid ninu, ja alati olid need olnud tatised. Ma ei kuulnud teda kunagi ütlevat, et ta vedas ninapidi puhast nina, kuid muidugi oli see vaid hobusemeeste rääkimisviis. Kuidas Regret raha teenis peale kihlvedude, ma ei tea, kuid tal paistis minevat üpris hästi, sest ta oli alati liikvel ja üldiselt hästi riietatud ning suure hulga sigaritega vestitaskust välja ulatumas.
Üldiselt on Broadwayl kell neli hommikul üsna vaikne, sest elanikud on siis enamasti salakõrtsides ja ööklubides, ja sel hommikul, millest ma räägin, oli tõesti eriti vaikne. Ainult mees nimega Marvin Clay karjus noore tibi peale, sest too ei tahtnud temaga taksosse minna, et tema korterisse sõita. Kuid muidugi ei pööranud mina ega Regret niisugusele stseenile erilist tähelepanu. Siiski arvas Regret, et noorel tibil oli rohkem mõistust kui võiks arvata tegevuseta tibist Broadwayl kell neli hommikul, sest on hästi teada, et iga tibi, kes läheb Marvin Clay korterisse, on kas täiesti ajudeta või midagi sinnapoole.
See Marvin Clay oli väga väljapaistev seltskonnategelane, kes oli tuntud ööklubides ringihängija. Tal oli ka palju raha, mis tuli tema vanamehelt, kes teenis seda raudteedega ning veel ühe või teise asjaga. Kuid võib-olla just sellepärast, et tal oli raha, oli Marvin Clay äärmiselt ebameeldiv tegelane, valju häälega ja ebadžentelmenlik. Ja ta oli alati väga jõhker ja mõnitas noori tibisid, kes ööklubides töötasid ja pidid taluma niisugust käitumist, sest ta oli väga hea klient.
Ta käis üldiselt õhturiietes, sest teda oli harva näha muul ajal kui õhtul. Ta võis olla umbes viiskümmend aastat vana ja tal oli väga inetu lõust, mis oli kaetud laikude ja vistrikega, kuid muidugi, mees, kellel on nii palju raha nagu Marvin Clayl, ei pea olema nii väga ilus, ja ta oli tõesti väga teretulnud igal pool, kuhu ta Broadwayl läks. Isiklikult mina ei soovinud niisuguse tüübiga suhelda, kuigi arvan, et sel ajal Broadwayl nägin tuhandeid niisuguseid tüüpe nagu Marvin Clay, ja neid on olemas nii kaua, kui on vanamehi, kes teenivad raudteedega palju raha ja seda oma poegadele annavad.
Noh, pikkamööda sai Marvin Clay tibi taksosse ja nad sõitsid ära ning Broadwayl jäi jälle vaikseks. Regret ja mina seisime seal, rääkides ühest ja teisest, kui ligines üks väga kummaline mees kahe väga kummalise koeraga. Mees oli nii kõhn, et ta pidi olema kaks naela kergem kui nisuvihk. Tal oli pikk nina ja kurb nägu, ta kandis lotendavat vana musta viltkübarat, tal oli seljas flanellsärk ja kottis koortriidest püksid ning mantel, mis laskis näha rohkem püksitaskuid kui mantlit ennast.
Isiklikult mina polnud kunagi näinud Broadwayl veidrama välimusega meest, ja ma olin neid tõesti üksjagu näinud. Aga kui see mees oli veider, olid koerad veel veidramad, sest neil olid suured pead ja lõualotid rippusid nagu vanaaegsel kaardijagajal ja kõrvad olid nagu voodilinad. Veel enam, neil olid kortsus näod ja suured, ümmargused silmad, mis paistsid olevat nii kurvad, et ma peaaegu ootasin neid nutma puhkevat.
Värvilt olid nad mustad ja kollased ning neil olid pikad sabad ja nad olid nii kõhnad, et võis näha ribisid naha alt välja turritamas. Nägin kohe, et koerad ja nende peremees vajasid hädasti paari hamburgerit, kuid nii võis sel ajal öelda paljude meeste kohta Broadwayl, koertest rääkimata.
Regret oli otsekohe koertest väga huvitatud, sest talle meeldisid igasugused loomad, ja ta lihtsalt pidi mehe peatama ja küsima, mis tõugu need koerad on, ja tegelikult olin ka ise huvitatud, sest kuigi olin elus näinud igasuguseid krantse, polnud ma kunagi näinud niisuguseid.
„Nad on verekoerad,” ütles kurva ilmega mees väga kurval häälel ja lõunapärase aktsendiga. „Nad on inimesi jälitavad verekoerad Georgiast.”
Muidugi teadsime mõlemad Regretiga, kes on verekoerad, sest kui me alles noored olime, jälitasid niisugused „Onu Tomi onnikeses” Elizat üle jää, kuid see oli esimene kord, kui me isiklikult mõnega kohtusime, eriti Broadwayl. Seepärast jätkasime juttu selle mehega ja ta lugu oli sama kurb kui ta nägu ning meil mõlemal hakkas temast päris kahju.
Kõigepealt viisime tema ja ta verekoerad Mindy juurde ja toitsime kõiki suurte lihatükkidega, kuigi Mindy lõi kohutavat lärmi, kui me koerad sisse tõime, ja küsis meilt, et mis asutust arvasime teda pidavat. Kui Regret hakkas asja selgitama, ütles Mindy, et pole oluline, kuid et me ei tooks enam tema juurde mingeid Shetlandi ponisid nii kaua, kui elame.
Noh, paistis, et kurva ilmega mehe nimi oli John Wangle ja ta tuli linnast kusagil Georgias, kus ta onu oli tähtis šerif, ja ühe verekoera nimi oli Nip ja teisel Tuck ja neid mõlemaid oli kutsikast peale treenitud jälitama vanglast põgenenud sunnitöölisi. Rääkisime ühest ja teisest ja kui John Wangle sai jagu ühest Mindy lihatükist ja tal jutt voolama hakkas, siis oli ta kas esmaklassiline valetaja või olid need verekoerad suurimad jäljekütid, kes kunagi maailmas elanud.
Kui vaatasid koeri, kes olid alla neelanud kuus suurt veiselihatükki järjest ja suure hulga hapendamata leiba, mis Mindyl oli juudi pidupäevadest järele jäänud, ja palju guljašši lõunamenüü jääkidest ja veel mõningaid pisiasju, siis hakkasin pidama neid suurteks söödikuteks, sest nad jäid põrandale lebama, näod kõrvade taha peidetud, ja norskasid nii valjusti, et võis vaevalt oma mõtteid kuulda.
Kuidas John Wangle tuli oma verekoertega New Yorki, oli päris omaette lugu. Paistis, et üks New Yorgi mees sattus Johni kodulinna Georgias, kus kasvatati verekoeri, ja sel mehel tuli suurepärane idee võtta John Wangle ja ta koerad New Yorki kaasa ja rentida neid filmidesse, et nad jälitaksid kelme kinolinal. Aga kui nad New Yorki jõudsid, paistis, et filmitegijad olid asjad teisiti korraldanud, ja mees laskis jalga, jättes John Wangle’i ja ta verekoerad hätta.
Niisiis jäi John Wangle koos Nipi ja Tuckiga New Yorki ja nad elasid kõik ühes toas läänepoolsel Neljakümne Üheksandal tänaval, ja asjad olid üsna täbarad, sest John ei teadnud, kuidas Georgiasse tagasi jõuda, kui mitte jalgsi, ja ta kuulis, et kõndimine pole Roanoke’ist lõuna pool eriti hea. Kui ma küsisin, et miks ta ei kirjuta oma onule, tähtsale šerifile Georgias, vastas John Wangle, et sellel on kaks põhjust, esiteks ei oska ta kirjutada ja teiseks ei oska ta onu lugeda.
Siis küsisin, et miks ta verekoeri maha ei müü, ja ta vastas, et verekoerte turg New Yorgis on väga vaikne ja kui ta läheb tagasi Georgiasse ilma verekoerteta, siis lööb ta onu ta maha. Ja John Wangle lisas, et ta armastab Nipi ja Tucki väga ja et just oma suure armastuse tõttu ei suutnud ta üht või teist neist ära süüa, või ehk mõlemat, eelmisel nädalal, kui nälg väga tugevasti näpistas.
Regret oli John Wangle’i ja verekoerte juhtumusest väga huvitatud, kuid isiklikult mina hakkasin neist väga väsima, sest Nipi-nimeline ärkas ja hakkas mu jalga närima, arvates, et seal on ehk veel liha, ja kui ma teda nina pihta lõin, põlastas John Wangle mind ja Regret ütles, et ainult väga õelad inimesed on halvad rumalate loomade vastu.
Kuid John Wangle ja ta verekoerad polnudki nii rumalad, sest nad hakkasid käima Mindy lähedal igal hommikul samal ajal ringi nuhkimas, ja Regret oli alati seal, valmis neid toitma, ainult et nüüd pidi ta leidma lobi kõrvaltänavatelt, sest Mindy ei lubanud koeri enam sisse. Loomulikult hakkas Regret Nipile ja Tuckile väga meeldima, kuid John Wangle meeldis neile kindlasti rohkem, sest John läks väga kenasti paksuks ja verekoertele on paksud alati meeldinud.
Kuid juhtus, et Regret ei ilmunud mitmel hommikul järjest Mindy juurde, sest tal vedas ühe võidusõiduga väga hästi, ta ostis endale tuliuue Tuxedo ja hakkas ööklubides aega veetma, eriti miss Missouri Martini Kolmesaja Klubis, kus oli palju ilusaid noori tibisid, kes tantsisid ringi, seljas mitte rohkem riideid kui tingimata tarvilik, ja oli hästi teada, et Regretile väga meeldisid niisugused vaatepildid.
Veel