Parimad koeralood. Кomposiit autorid
Читать онлайн книгу.
teda tabas, ja kiljus üsna tublisti, eriti kui Nip sirutas välja kolmekümnesentimeetrise keele ja limpsas ta make-up’i näolt osaliselt maha, püüdes Regretini jõuda. Tegelikult paistis miss Lovey Lou rohkem kartvat verekoeri kui surnuks lömastamist, sest kui John Wangle ja mina kiirustasime teda Regreti alt päästma, oigas ta:
„Oh, ärge laske neil mind ära süüa – ma tunnistan üles.”
Mitte keegi peale minu ja John Wangle’i ei paistnud seda märkust kuulvat, sest kõik teised püüdsid lahutada Regretti verekoertest, ja kuna John Wangle ei paistnud mõistvat, mida miss Lovey Lou seal pomises, tõmbasin tüdruku rahva seast välja ja köögi tagumisse ossa, mis oli hetkel täiesti mahajäetud, sest kõik vahtisid toimuvat melu, ja küsisin:
„Mida sa tunnistad? Kas Marvin Clay kohta?”
„Jah,” ütles ta. „Ta on siga,” ütles ta. „Ma tulistasin teda ja olen selle üle rõõmus. Ta polnud rahul sellega, mida tegi minuga kaks aastat tagasi, vaid proovis oma kuratlikkust mu väikeõe peal. Ta viis mu õe enda korterisse ja kui ma seda teada sain ja talle järele läksin, ei lasknud ta õel minna. Seepärast tulistasingi teda. Oma venna püstoliga,” ütles ta, „ja ma võtsin väikeõe koju kaasa ja loodan, et see mees on surnud ja läinud sinna, kuhu ta kuulub.”
„Nii,” ütlesin, „ma ei hakka vaidlema, kuhu Marvin Clay kuulub, kuid nüüd mine koju ja oota, kuni me asja üle järele mõtleme. Mina lähen tagasi ja aitan Regretti, kes paistab hädas olevat.”
„Oh, ärge laske neil kohutavatel koertel teda ära süüa,” ütles ta. Läksin tagasi teise ruumi, kus oli tõesti suur segadus. Regret oli väga põlglik Nipi ja Tucki vastu, eriti kuna avastas, et üks neist oli jätnud oma suure vana käpa jälje otse ta särgirinnale. Ta ajas end püsti ja hakkas mõlema käega vehklema ja ta polnud üldse halb vehkleja mehe kohta, kes tavaliselt ei vehkle. Ta tabas Nipi parema käega lõua pihta ja lõi Tucki otse üle toa vasaku lõuahaagiga.
Vaene Tuck libises üle libeda tantsupõranda miss Missouri Martini vastu just siis, kui too end püsti ajas, ja kukutas ta jälle pikali, kuid seekord oli miss Missouri Martin samuti põlglik, ta tõusis püsti ja lõi Tucki kõige ebadaamilikumal viisil. Muidugi, Tuck ei teadnud miss Martinist eriti palju, kuid ta oli täiesti kindel, et ta vana sõber Regret vaid mängib temaga, seepärast tormas ta Regreti juurde tagasi, keel väljas ja saba liikumas, ning pole teada, kui kaua see oleks kestnud, kui John Wangle poleks mõlemast koerast kinni haaranud ja inspektor McNamara pannud oma käe Regretile õlale ja öelnud talle, et ta on arreteeritud Marvin Clay tulistamise eest.
Otsekohe võis näha, et Regret pidi süüdi olema, eriti kuna kõigile meenus, et tal oli Marvin Clayga tüli olnud, ning kõik vaatasid Regretti suure vastikusega ja ütlesid, et võib näha tema näost, kui allakäinud tüüp ta on.
Siis pidas inspektor McNamara kõne miss Missouri Martini klientidele, milles ta õnnitles John Wangle’it ja Nipi ning Tucki suurepärase töö eest selle kohutava kurjategija jälitamisel, ning ülistas samal ajal paar korda politseid, kui Regret seisis seal, pöörates väga vähe tähelepanu inspektori jutule ja püüdes jõuda Nipile ja Tuckile küllalt lähedale, et neid jalaga lüüa.
Kui kliendid olid inspektor McNamara jutule aplodeerinud, viis inspektor John Wangle’i ning Nipi ja Tucki tagasi kööki ja toppis nad toitu täis, kuigi mina isiklikult ei sööks seda kraami, mida nad Kolmesaja Klubis serveerivad.
Nad viisid Regreti vangimajja ja too ei paistnud mõistvat, miks ta arreteeriti, kuid ta teadis, et sel oli midagi tegemist Nipi ja Tuckiga, ja ta püüdis maksta ühele võmmile, et too verekoerad mõneks ajaks temaga samasse kongi paneks, kuigi võmm loomulikult seda ettepanekut ei kaalunud. Sel ajal, kui Regret vangis istus, hakkasid levima jutud, et Marvin Clay polegi surnud, vaid kiiresti paranemas.
Veel enam, kui ta terveks sai, ostis ta Regreti vabaks ja mitte ainult ei keeldunud teda süüdistamast, vaid lahkus linnast niipea, kui suutis end liigutada. Kuigi Regret oli juba mitu nädalat vangis istunud, ei kaevanud ta kellegi peale, kuni sai teada, et teda ei süüdistatagi Marvin Clay tulistamises. Loomulikult oli miss Lovey Lou Regretile väga tänulik ta suuremeelse ohvri eest ega oleks hetkegi kõhelnud tema naiseks saamast, kui Regret oleks seda küsinud, kuid paistis, et Regretile ei meeldinud mõte naisest, kes püstoliga nii vabalt ringi käib, ja ta ei küsinud seda kunagi.
Vahepeal läksid John Wangle ja Nip ning Tuck tagasi Georgiasse raha eest, mille oli kogunud miss Missouri Martin, ja nad said inimeste jälitajatena väga kuulsaks. Niisugune see lugu siis oligi, välja arvatud see, et kord kohtasin Regretti, kellel oli kohver käes ja kes väga higistas, kuigi polnudki nii palav, ja kui ma temalt küsisin, et kas ta on lahkumas, vastas ta, et see kavatsus tal tõesti on. Ta ütles ka, et sõidab väga kaugele. Loomulikult küsisin, et miks, ja Regret vastas:
„Kui täringumängija Suur Nig Hot Springsist tagasi tuli ja kuulis, kuidas verekoerad olid Marvin Clay tulistajat jälitanud, hakkas ta sageli minu läheduses ringi kõndima ja mind silmanurgast piiluma. Ma arvan, et ta plaanitseb midagi, ja kuigi Suur Nig pole nii kiire mõtlemisega kui teised, kardan, et ta võib viimaks jõuda halvale otsusele.
Kardan,” ütles Regret, „Suure Nigi järeldust, et Nip ja Tuck jälitasid mind ja mitte tulistajat, nagu paljud kurjad tüübid juba sosistavadki, ning ta võib hakata valesti mõtlema, et miks viis jälitustee Maud Milligani ukse taha.”
Rudyard Kipling
Pantvang Garm
Ühel õhtul väga kaua aega tagasi sõitsin India sõjaväelaagrist, mida kutsuti Mian Miriks, amatöörteatrit vaatama. Jalaväebarakkide taga tormas üks sõdur, müts ühe silma peal, hobuste ette ja karjus, et ta on ohtlik maanteeröövel. Tegelikult oli ta minu sõber, nii et ütlesin talle, et ta koju läheks, enne kui keegi ta kinni püüab, kuid ta oli juba hädas ja ma kuulsin valvesõdurite hääli, kes kedagi otsisid.
Juht ja mina meelitasime ta autosse, sõitsime ruttu koju, riietasime ta lahti ja panime voodisse, kus ta järgmisel hommikul ärkas tubli peavalu ja suure häbiga. Kui ta vorm oli puhastatud ja kuivatatud, tema ise pestud ja ta habe ära aetud ning üldse korda seatud, sõitsin temaga barakkide juurde. Ta käsi oli kenas valges sidemes, ja teatasin, et olin talle juhuslikult otsa sõitnud. Ma ei rääkinud seda lugu oma sõbra seersandile, kes oli vaenulik ja läbinägelik mees, vaid tema leitnandile, kes ei tundnud meid päriselt nii hästi.
Kolm päeva hiljem tuli mu sõber külla ja ta selja taga liputas saba üks kõige ilusamaid bullterjereid – vanamoelisest tõust, kaks osa buldogi ja üks terjerit – keda olen kunagi näinud. Ta oli valge, vasikakarva seljaosaga just kaela taga ja samasuguse nelinurgaga kõhna piitsataolise saba piirkonnas. Olin teda juba rohkem kui aasta kaugelt imetlenud ja Vixen, mu enda foksterjer, tundis teda samuti, kuid ei sallinud teda.
„Ta on sinu jaoks,” ütles mu sõber, kuid ei paistnud sedamoodi, nagu tahaks ta koerast lahkuda.
„Rumalus! See koer on väärt rohkem kui enamik mehi, Stanley,” vastasin.
„Täpselt, ja rohkemgi! Sitsi!”
Koer tõusis tagajalgadele ja seisis seal terve minuti.
„Istu!”
Ta istus. Märguande peale ta tõusis ja haukus kolm korda. Siis ulatas ta oma parema käpa ja hüppas kergelt mulle õlale. Seal tegi ta end kaelasidemeks, lõdvaks ja elutuks, rippudes kummalgi pool minu kaela. Mul kästi ta üles tõsta ja õhku visata. Ta kukkus ulgudes ja tõstis ühe jala üles.
„Osa trikist,” sõnas ta omanik. „Sure nüüd. Kaeva endale väike haud ja pane silmad kinni.”
Ikka veel longates hüples koer aianurka, kaevas augu ja lamas sellesse. Kui talle öeldi, et ta on terveks ravitud, hüppas ta saba lehvitades välja ja vingus aplausi järele. Ta tegi veel pool tosinat trikki, näidates, kuidas ta meest kaitseb (mina olin see mees ja ta istus minu ees, hambad paljad, valmis hüppeks) ja kuidas ta lõpetab käsu peale söömise. Ma polnud veel tema kiitmist lõpetanud, kui mu sõber tegi käeliigutuse, mis peatas koera, nagu oleks ta maha lastud, võttis oma kiivri seest tüki sinisejoonelist paberit, ulatas selle mulle ja jooksis minema, kui