Parimad koeralood. Кomposiit autorid
Читать онлайн книгу.
heitmata pilkugi hapu näoga koerapoisile.
Nii oli viimane kohtumine möödas ja ma tundsin end sama armetult kui Garm, kes oli terve öö magades oianud. Kui me kontorisse jõudsime, leidis ta endale koha laua all Vixeni lähedal ja jäi sinna, kuni koju läksime. Enam ei jooksnud ta verandale, ei hiilinud minema, et Stanleyga vargsi vestelda. Kui ilm muutus kuumemaks, oli koertel keelatud joosta vankri kõrval, nad pidid istuma minu juures, Vixeni pea oli mu vasaku küünarnuki all ja Garm embas vasakpoolset käetuge.
Siin oli Vixen heas vormis. Ta pidi jälgima kogu liiklust, nagu härjavankreid, mis teed tõkestasid, ja kaameleid ja ponisid, nagu ka hoidma ülal oma väärikust, kui ta möödus madalamatest sõpradest, kes tolmus jooksid. Ta ei klähvinud kunagi klähvimise pärast, vaid ta kime, vali hääl oli tuntud kõikjal üle puiestee ja teiste meeste terjerid klähvisid vastuseks ja härjajuhid vaatasid üle õla ja andsid meile irvitades teed.
Kuid Garm ei hoolinud niisugustest asjadest. Ta suured silmad jälgisid horisonti ja ta kohutav suu oli suletud. Kontoris oli veel üks koer, kes kuulus mu ülemusele. Me kutsusime teda Raamatukoguhoidja Bobiks, sest ta kujutles alati olematuid rotte raamaturiiulite taga ja tiris neid küttides välja pooled vanad ajalehehunnikud. Bob püüdis Garmiga sõprust soetada, kuid Garm ei julgustanud teda. Bob tavatses piiluda ukse tagant, ähkides: „Rotid! Tule kaasa, Garm!” ja Garm tõstis ühe käpa üle teise ja keeras end ringi, jättes Bobi vinguma oma ükskõikse selja taha. Kontor oli neil päevil peaaegu sama rõõmus kui hauakamber.
Kord ja ainult kord nägin, et Garm oli ümbritsevaga rahul. Ta oli ühel pühapäevahommikul Vixeniga loata välja lipsanud ja väga noor ning rumal suurtükimees (ta patarei oli just jõudnud sellesse maailmajakku) püüdis neid mõlemaid varastada. Vixen teadis muidugi küllalt hästi, et sõduritelt pole hea toitu vastu võtta, ja pealegi oli ta just lõpetanud oma hommikusöögi. Seepärast sörkis ta tagasi suure tüki lambalihaga, mida meie väeosadele pakutakse, pani selle minu verandale ja vaatas üles, et mida ma mõtlen. Küsisin temalt, kus oli Garm, ja ta jooksis hobuse ees, et mulle teed näidata.
Umbes miili kaugusel teel jõudsime oma suurtükimeheni, kes istus väga jäigalt dreenitoru serval, räpane taskurätt põlvedel. Garm oli tema ees ja paistis üsna rahulolevana. Kui mees liigutas jalga või kätt, paljastas Garm vaikides hambad. Katkine nöör rippus ta kaelarihma küljes ja teine pool lebas sellest tõendusmaterjalina suurtükimehe käes. Mees selgitas mulle otse ette vaadates, et ta oli kohanud seda koera (ta nimetas teda hirmsate nimedega) üksi kõndimas ja tahtis viia teda väeossa, et teda tapetaks kui isandata hulkurit.
Ütlesin, et mulle ei paista Garm isandata koerana, kuid ta võib võtta ta endaga kaasa väeossa, kui peab paremaks. Ta vastas, et ei hooli sellest. Ütlesin, et ta tagasi väeossa läheks. Ta vastas, et ei taha minna sellisel tunnil, kuid teeb, nagu ütlen, niipea, kui olen koera ära kutsunud. Käskisin Garmil teda väeossa viia ja Garm saatis teda tõsiselt väravani, poolteist miili kuuma päikese all, ja ma ütlesin valvurile, mis oli juhtunud, kuid noor suurtükimees oli vihasem kui vaja, kui nad kõik naerma hakkasid. Talle räägiti, et juba mitmed rügemendid olid püüdnud omal ajal Garmi röövida.
Sel kuul olid saabunud tõeliselt kuumad ilmad ja koerad magasid vannitoas jahedatel märgadel kividel, kus asus vann. Igal hommikul, niipea, kui teener mu vanni täitis, hüppasid nad sisse, ja igal hommikul täitis mees vanni ka teist korda. Ütlesin talle, et ta võiks koerte jaoks kaussi kasutada. “Ei,” ütles ta naeratades, “see pole neil kombeks. Nad ei mõista. Pealegi, suures vannis on neil rohkem ruumi.”
Punkah’* (*teatud suur lehvik Indias, mida liigutasid kulid nööride abil) kulid, kes tõmbasid lehvikute nööre päeval ja ööl, õppisid Garmi hästi tundma. Koer märkas, et kui kõikuv lehvik peatus, siis ma hüüdsin kuli ja palusin, et ta teeks ühe pika tõmbe. Kui mees magas, siis ma äratasin ta üles. Ta avastas ka, et oli tore lebada lehviku all õhuvoolus. Ehk oli Stanley õpetanud talle seda barakkides. Igal juhul, kui lehvik peatus, urises Garm kõigepealt ja heitis pilgu nöörile, ja kui see meest ei äratanud, nagu juhtus harva, siis astus ta magaja juurde ja haugatas talle kõrva. Vixen oli tark väike koer, kuid ta ei tegelenud kunagi lehviku ja kuliga, seepärast oli Garm see, kes pakkus mulle tänulikke unetunde jahedas õhus. Kuid ta oli omadega täiesti läbi, sama õnnetu kui inimolend, ja oma õnnetuses klammerdus mu külge nii väga, et teised mehed märkasid seda ja olid kadedad. Kui ma liikusin ühest toast teise, siis Garm järgnes mulle; kui mu sulepea peatus, torkas Garm pea mulle pihku; kui ma poolärkvel padjal pöörasin, oli Garm üleval ja minu kõrval, sest ta teadis, et ma olin ta ainus side tema isandaga, ja päeval ja ööl, ööl ja päeval küsisid ta silmad vaid üht: „Millal see lõpeb?”
Niimoodi koos koeraga elades ei pannud ma tähelegi, et kuum ilm häiris teda tavalisest rohkem, kuni ühel päeval ütles üks mees klubist: „See sinu koer sureb nädala või kahega. Ta on paljas vari.” Siis andsin Garmile rauda ja hiniini, mida ta vihkas, ja muutusin väga murelikuks. Ta kaotas isu ja Vixenil lubati süüa tema einet tema enda silme all. Isegi see ei pannud teda toitu neelama ja me viisime ta arsti juurde, parima meestohtri juurde, kes seal oli. Tema juures oli ka naisarst, kes ravis kuningate haigeid naisi, ja kogu India veterinaarteenistuse peainspektor. Nad arutasid tema sümptoome ja ma rääkisin neile tema lugu ning Garm lebas sohval, lakkudes mu kätt.
„Ta sureb murtud südame tõttu,” ütles naisarst äkki.
„Ausõna,” ütles peainspektor, “usun, et Mrs. Macrael on täiesti õigus nagu alati.”
Parim meestohter kirjutas retsepti ja peainspektor kontrollis selle üle, et olla kindel, kas rohud on koera jaoks õiges proportsioonis; ja esmakordselt oma elus lubas meie tohter, et tema retsept üle vaadataks. See oli tugev toonikum ja pani kalli poisi nädalaks või kaheks jalgadele; siis jäi ta jälle kõhnaks. Palusin, et mees, keda ma tundsin, viiks ta endaga üles mägedesse, ja too tuli ukse juurde, arstikott pakitud kõige nähtavamale kohale. Garm erutus otsekohe. Ta karv kerkis seljal turri, ta istus minu ette ja urises kõige kohutavamal viisil, mida olen kunagi koera suust kuulnud. Ütlesin oma sõbrale, et ta otsekohe lahkuks, ja niipea, kui ta tõld oli aiast kadunud, pani Garm oma pea mu sülle ja vingus. Niisiis teadsin ta vastust ja pühendusin Stanley aadressi otsimisele.
Minu kord mägedesse minna tuli augusti lõpus. Meile lubati aastas kolmkümmend päeva puhkust, kui keegi haigeks ei jää, ja me ootasime väga seda armuaega. Mu ülemus ja Raamatukoguhoidja Bob olid esimesena puhkusel, ja kui nad ära olid, tegin kalendri, nagu ma alati tegin, riputasin selle oma voodi päitsisse ja rebisin iga päev ühe lehe ära, kuni nad tagasi tulid. Vixen oli käinud koos minuga mägedes viis korda ja ta hindas külma ja niiskust ja ilusaid lõkketulesid sama palju kui minagi.
“Garm,” ütlesin, “me läheme tagasi Stanley juurde Kasaulis. Kasauli-Stanley; Stanley-Kasauli.” Ja ma kordasin seda kakskümmend korda. See polnud tegelikult Kasauli, vaid üks teine koht. Siiski oli mul meeles, mida Stanley oli minu aias viimasel õhtul öelnud, ja ma ei julgenud nime muuta. Siis hakkas Garm värisema, haugatas ja hüppas mulle otsa, kepsutades ja saba liputades.
„Mitte praegu,” ütlesin kätt sirutades. „Kui ma ütlen, et lähme, siis me lähme, Garm.” Võtsin välja väikese tekist mantli ja laia krae, mida Vixen alati mägedes kandis, et kaitsta teda külmade tuuleiilide ja varastavate leopardide eest, ja ma lasksin neil kahel seda nuusutada ja sellest vestelda. Mida nemad ütlesid, ma ei tea, kuid see tegi Garmist uue koera. Ta silmad särasid ja ta haukus lustlikult, kui ma temaga rääkisin. Ta sõi oma toitu ja tappis oma rotte kolme järgmise nädala jooksul, ja kui ta vinguma hakkas, pidin vaid ütlema: “Stanley-Kasauli; Kasauli-Stanley,” et teda ellu äratada. Soovin, et oleksin sellele varem mõelnud.
Mu ülemus tuli tagasi, päevitusest pruun ja väga vihane, leides, et tasandikul on nii kuum. Samal pärastlõunal hakkasime meie kolmekesi ja Kadir Buksh pakkima oma puhkuseasju, Vixen hüppas härjavankrisse ja sellest välja kakskümmend korda minutis ja Garm irvitas kõige üle ja mütsutas sabaga vastu põrandat. Vixen teadis reisimisrutiini sama hästi, nagu ta teadis mu kontoritööd. Ta sõitis jaama laule lauldes, vankri esimesel istmel, kui Garm istus koos minuga. Vixen otsis endale platvormi segaduses teed, kiirustas vagunisse, nägi, kuidas Kadir Buksh ööseks mulle voodit tegi, ja sai oma joogi kätte. Garm