Parimad koeralood. Кomposiit autorid
Читать онлайн книгу.
Selle väikese mehe elus pole enam mõtet. Kuid see on tema kinnisidee.”
„Mis on tema kinnisidee? Ta reisib viiskümmend miili nädalas, et seda peni näha, ja teeskleb mind mitte nägevat, kui mind teel kohtab, ja mina olen sama õnnetu kui temagi. Sunni teda koera tagasi võtma.”
„See on karistus, mille ta on endale ise seadnud. Ütlesin talle nalja tehes tol õhtul, kui olid ta naha päästnud, kui ta oli purjus – ütlesin, et kui ta oleks katoliiklane, siis karistaks ta ennast. Ta lahkus selle kinnisideega oma väikeses peas ja portsu palavikuga ning arvas, et karistuseks sobiks kõige paremini, kui ta annaks oma koera sulle pandiks.”
“Missuguseks pandiks? Ma ei taha Stanleylt pante.”
“Et ta hästi käituks. Ta on nüüd kaine ja nüüd pole enam meeldiv temaga suhelda.”
“On ta andnud mingi vande?”
„Kui oleks nii, ei peaks ma muretsema, sest vannetest võib kolme kuu pärast loobuda. Ta ütles, et ei näe seda koera enam kunagi, ja et ta jääb niimoodi alatiseks kaineks. Vaat niisugused on tema kinnisideed. Kuidas koer seda talub?”
„Nagu mees. Ta on parim koer Indias. Kas sa ei suuda Stanleyd sundida teda tagasi võtma?”
“Ma ei saa teha rohkem, kui olen teinud. Kuid tema oma mõttest ei loobu. Ta kannab karistust. Arstid tahavad teda mägedesse saata. Mis sa sellest arvad?”
Indias oli tavaks saata teatud hulk haigeid igast rügemendist Himaalaja sõjaväepunktidesse ja kuigi mehed peaksid nautima seal jahedust ja rahu, tunnevad nad puudust all olevate barakkide seltskonnast ja teevad oma parima, et mitte sinna minna. Tundsin, et see võiks vaest meest aidata, seepärast lahkusin Terrence’ist lootusrikkalt, kuigi ta hüüdis mulle järele: “Ta ei võta seda koera, söör. Võite oma kuupalga peale kihla vedada. Te teate ta kinnisideid.”
Sel suvel saadeti haiged sellest rügemendist, kuhu kuulus mu sõber, mägedesse varakult, sest arstid arvasid, et jahedal ajal marssimine võiks teha neile head. Nende tee viis lõunasse, paika, mida kutsuti Umballaks, sada kakskümmend miili ja rohkemgi. Siis pidid nad itta pöörduma ja marssima mäest üles Kasaulisse või Dugshaisse või Subathoosse. Einestasin ohvitseridega õhtul enne nende lahkumist – nad pidid hommikul kell viis teele asuma. Oli kesköö, kui ma oma aeda astusin, ja mind üllatas valge kogu, kes hüppas üle aia.
“See mees,” ütles mu teener, „on olnud siin kella üheksast saadik ja koeraga rääkinud. Ta on täiesti hull. Ma ei ütelnud, et ta ära läheks, sest ta on olnud siin palju kordi varemgi ja koerapoiss ütles mulle, et kui ma käsiks tal ära minna, tapaks suur koer mu otsekohe. Ta ei soovinud teiega rääkida ja ta ei küsinud midagi juua ega süüa.”
“Kadir Buksh,” ütlesin, „see oli hästi tehtud, sest koer oleks sind kindlasti tapnud. Kuid ehk ei tule see valge sõdur enam tagasi.”
Garm magas sel õhtul halvasti ja niutsus läbi une. Kord hüppas ta üles selge, heliseva haukumisega ja kuulsin, kuidas ta saba liputab, kuni ärkab, ning haukumine vaibus ulgumiseks. Ta oli näinud und, et oli jälle koos oma isandaga, ja ma pidin peaaegu nutma hakkama. See oli kõik rumala Stanley süü.
Haigete väesalk tegi esimese peatuse mõne miili kaugusel oma barakkidest, Amritsari teel, kümne miili kaugusel minu majast. Juhuse tõttu sõitis üks ohvitseridest klubisse õhtust sööma (rännakul oli söök alati vilets) ja seal ma kohtasingi teda. Ta oli minu suur sõber ja ma teadsin, et ta armastas koeri väga. Tema lemmik oli suur paks retriiver, ja kuigi oli veel aprillikuu, hingeldas ja ähkis see ümmargune, pruun peni klubi verandal, nagu hakkaks lõhki minema.
“On hämmastav,” ütles ohvitser, „missuguseid vabandusi need haiged välja mõtlevad, et tagasi barakkidesse saada. Üks mees minu kompaniist ütles, et ta peab minema tagasi väeossa, et maksta võlga, mille ta oli unustanud. See mõte hämmastas mind nii väga, et ma lasksin tal minna, ja ta logistas vankril minema, sama rõõmus kui Punch. Kümme miili, et võlga maksta! Huvitav, mis see tegelikult oli?”
„Kui sõidutad mind koju, siis arvan, et saan sulle näidata,” ütlesin.
Niisiis sõitis ta koos oma retriiveriga minu maja juurde ja teel rääkisin talle loo Garmist.
„Imestasingi, kuhu see peni kadus. Ta oli parim koer rügemendis,” ütles mu sõber. „Pakkusin väikesele mehele tema eest kuu aega tagasi kakskümmend ruupiat. Kuid ta on pantvang, ütled sa, et Stanley hästi käituks. Stanley on parim mees, kes mul on, kui ta tahab.”
„Seepärast ta ongi,” ütlesin. „Teisejärguline mees ei võtaks asja nii südamesse, nagu tema on seda teinud.”
Sõitsime vaikselt aia kaugema nurga juurde ja hiilisime ümber maja. Seal oli paik müüri lähedal, kus kasvasid tamariskipuud ja kus Garm hoidis oma konte. Isegi Vixenil polnud lubatud seal lähedal istuda. Täies India kuuvalguses võisin näha valget univormis kogu koera kohale kummardumas.
„Hüvasti, vanapoiss,” kuulsime Stanley häält. „Taeva pärast, ära lase end mõnel räpasel hulkurkoeral pureda ja hulluks ajada. Kuid sina oskad enda eest hoolitseda, vanapoiss. Sa ei joo end täis ega jookse ringi oma sõpru hammustades. Sa võtad oma kondi ja sööd oma küpsist ja tapad oma vaenlast nagu härrasmees. Ma lähen ära – ära ulu! – ma lähen Kasaulisse ega saa sind enam näha.”
Kuulsin, kuidas ta hoidis Garmi nina, kui koer ulguda püüdis.
“Sina jää siia ja käitu korralikult – ja mina lähen ära ja püüan käituda korralikult – ja ma ei tea, kuidas sinust lahkuda. Ma ei tea.”
„Arvan, et see on neetult rumal,” sõnas ohvitser, patsutades oma rumalat töntsakat vana retriiverit. Ta kutsus reameest, kes püsti hüppas, tema poole marssis ja au andis.
„Sina siin?” küsis ohvitser pead kõrvale pöörates.
„Jah, sir, kuid ma olin just tagasi tulemas.”
„Lahkun siit kell üksteist oma vankris. Sa tuled minuga. Ma ei saa lubada, et haiged mehed igal pool ringi jookseksid. Kanna endast ette kell üksteist, siinsamas.”
Me ei öelnud midagi, kui me sisse läksime, kuid ohvitser pomises midagi ja tõmbas oma retriiverit kõrvast.
Too oli tänamatu, ülesöönud uksematt ja mitte koer; ja kui ta komberdas mu kööki, et talle süüa antaks, tuli mul suurepärane idee.
Kell üksteist polnud ohvitseri koera kusagil ja mees lõi kohutavat lärmi. Ta kisas ja karjus ja vihastas ja tuhnis mu aias ringi pool tundi.
Siis ütlesin:
“Ta tuleb kindlasti hommikul tagasi. Sõitke Stanleyga minema ja ma leian eluka üles ja toon ta tagasi.”
“Eluka?” küsis ohvitser. “Ma hindan seda koera märkimisväärselt rohkem kui ühtegi meest, keda tean. Sul on väga kerge rääkida, sest sinu koer on ju siin.”
Seda ta oli – mu jalgade juures – ja kui ta oleks kadunud olnud, oleks elu mu majas peatunud kuni tema tagasitulekuni. Kuid mõned inimesed armastavad koeri, kes pole väärt piitsalöökigi. Mu sõber pidi viimaks ära sõitma Stanleyga tagaistmel ja siis ütles koerapoiss:
„Mis loom see Bullen Sahibil ometi on? Vaata teda!”
Läksin poisi hütti ja paks vana tolgus lebas matil, kenasti ketti pandult, suu kinni köidetud. Ta pidi olema kuulnud umbes kakskümmend minutit oma isanda hõikeid, kuid ta polnud teinud katsetki tema juurde minna.
„Tal pole nägu,” ütles koerapoiss põlglikult. “Ta on punniar-kooter (spanjel). Ta ei püüdnudki oma suud lahti saada, kui ta isand kutsus. Vixen-baba oleks aknast välja hüpanud ja Suur Koer oleks mu tapnud oma lõuapäraga. On tõsi, et on olemas igasuguseid koeri.”
Stanley ilmus järgmisel õhtul välja. Ohvitser oli saatnud ta neliteist miili rongiga minu juurde, kirjas paludes, et ma retriiveri tagasi tooksin, kui olen ta leidnud, ja kui mitte, siis pakuksin tohutut tasu tema leidjale. Viimane rong laagrisse väljus kell pool üksteist ja Stanley ajas kella kümneni Garmiga juttu. Ma palusin ja nõudsin ja isegi ähvardasin