Must vares. Reeli Reinaus
Читать онлайн книгу.
mingit tahtmist, et keegi talle ette ütleks, mida ta täpselt tunda võib ja mida mitte.
8
Hommikul ootas Liis pikisilmi Elina saabumist. Eile oli Elina klassist väljudes kohe paari B-klassi tüdrukut kohanud, kes teda endaga šoppama kutsusid ja Liis oli üksi koju läinud.
„Kuule, see eilne asi,” alustas ta küsimust, „kas sellest täna ka veel mingi jama võib tulla?”
„Oh, pagan, ma unustasin selle täiesti ära!” hüüatas Elina.
„Sa oled ikka hea idikas küll, et selle kõik korraldasid. Muidugi tuleb sellest jama. Juss ja õppealajuhataja tahavad nagunii teada, kes pani Jürgeni vihiku põlema ja me oleme sinuga ikka hea supi sees. Puistur on oma töö juba ilmselt ära teinud.”
„Ma ei teadnud, et siin teil kõik nii imelik on,” õigustas end
Liis. „Et õigluse eest ei astu keegi välja ja kõik vaatavad nagu tropid pealt, kuidas üht õpilast kogu aeg kiusatakse.”
„Kiusatakse!” hüüatas Elina demonstratiivselt. „Kuule, sa ei tea pooli asju. Keegi ei kiusa teda, ise ta on alati selles süüdi.
See pole ju lasteaed ega algkool, kus kiusatakse. Kuidas sa üldse saad seda väljendit kasutada? Ja no kui keegi teda mõnitabki, siis olgu mees ja saagu sellest üle!”
„Aga milles ta siis ise süüdi on?” sosistas Liis vastu. „Selles, et teda mustaks ahviks kutsutakse või?”
Elina oli hetke vait, kuid kogus end siis kiiresti. „See on alles viimasel ajal nii, sest järgmine eksimus lennutab ta koolist ja kõik ootavad seda. Varem ei norinud teda keegi, sest kõik teadsid, et nii võib oma esihammastest ilma jääda.”
„Aga kas tal koolist väljaspool ka sõpru pole?” uuris Liis edasi.
Elina raputas pead. „Minu teada mitte. Vaata, tal on ju eriti halb kombinatsioon – ta on lastekodust ja teiseks on ta noh, teist värvi ju.”
Liis märkas, et Elinal oli seda üteldes natuke ebamugav.
„Sa ju päriselt ei arva, et see teeb temast halvema inimese?” küsis ta.
Elina raputas pead. „Ta ei ole nagu teised,” ütles ta trotslikult. „Ja ta on juba siia kooli tulekust saati ainult kõiki ignoreerinud.”
„Sa ei vastanud mu küsimusele,” õiendas Liis. „Kas sina ka nii arvad?”
„Ei, aga mis minu arvamus siia puutub?”
Liis muigas. „Ilmselt kõik arvavad samamoodi. Ja keegi ei võta isiklikku vastutust. Kollektiivne vastutus võrdub vastutamatusega – kõik loodavad teistele. Kambas on alati julgem. Aga kui need norijad jääksid Sethiga kahekesi, kas nad siis julgeksid ka midagi öelda? Kas nad siis ka arvaksid, et nad peaksid teda mõnitama?”
Elina jõllitas pinginaabrit. „Sa oled mingi psühholoog või?”
„Ei, aga mu isa on,” sõnas Liis.
„Mhm, õigus jah,” Elina ei osanud korraga rohkem midagi ütelda.
Midagi polnud enam võimalik üteldagi. Kell helises ja füüsika õpetaja, umbes üle kolmekümnene Brad Pitti meenutav Raul Tamm, ilmus ootamatult kiiresti klassi.
„Ma tahan temaga tuttavaks saada,” jõudis Liis veel Elinale sosistada, enne kui tund täie rauga pihta hakkas.
„Tammega? Ta su jaoks natuke liiga vana pole või?”
Liis kihistas. „Ei, Sethiga.”
„Miks?” Elina ütles seda kõvemini kui oleks pidanud. Lähedalolijate pilgud pöördusid temale.
„Ma arvan, et ta vajab sõpra,” sõnas Liis. Ta pidas targemaks oma esimesest proovist vaikida. Ta oli kindel, et Seth ei saatnud teda pikalt, kuna ta ei tahtnud Liisiga rääkida, vaid ta ei julgenud. Ta polnud ilmselt kunagi harjunud kedagi usaldama.
„Äh, ta vajab erikooli,” lausus Elina ja asus oma ülesannete kallale.
Järgmisel vahetunnil läkski nii, nagu Elina oli ennustanud. Nende klassijuhataja Anne Jürgenson ehk Juss tuli klassi ja kutsus Liisi, Elina, Sethi ja Jürgeni endaga kaasa õppealajuhataja juurde.
„Nad peavad ju kellegi süüdi tunnistama,” porises Elina, kui nad õppealajuhataja kabineti ukse taga ootasid „Mis neil muud üle jääb, kui meid peetima hakata.”
Liis noogutas tusaselt. Ta oli vahetunni ajal lootnud ära teha eesti keele kodutöö, mille ta täiesti õnnetul kombel oli eile õhtul ära unustanud.
„Aga kas sa tõesti siis nägid seda?” küsis Elina.
„Mida? Seda, et Seth ei pannud Jürgeni vihikut põlema? Loomulikult ei näinud! Miks ta üldse seda tegema oleks pidanud? Ega me enam lasteaias ei käi,” imestas Liis.
„No jah,” pomises Elina, „ilmselt on see mingi Steni trikk. No igal juhul on see nõme, mis nüüd toimuma hakkab. Kõigepealt ajab Naarits kümme minutit mingit jama suust välja, selle kohta, kuidas me oleme peaaegu täiskasvanud ja kuidas meil ikka veel üldse mõistust ei ole ja kuidas me peame hakkame oma tegude eest vastutama ja siis ta nõuab, et me kõik sada korda uuesti seletaksime, kuidas asjad olid.”
Kohale ilmus Jürgen.
Jürgen kõverdas pahameelest huuli. „Pange tähele me raiskame siin veel ka pool algava tunni algust ära,” ütles ta tigedalt.
„Seda ma just püüdsin Liisile rääkida,” sõnas Elina. „Ma pakun välja, et see võis olla ainult Sten.”
Jürgen raputas pead. „Ma panustaks Kaarlile.”
„Miks?” hüüdis Elina.
Jürgen muigas. „Kas te pole siis seda märganud?”
„Mida?”
„No et Kaarel püüab nii väga Stenile meeldida.”
„Ta on pede või?” Elina silmad läksid suureks.
Jürgen naeris. „Kust mina tean? Ilmselt mitte. Ta püüab Stenile lihtsalt muljet avaldada. Ju ta mõtleb, et see on talle kuidagi kasulik.”
„Kaarel ei mõtle,” sõnas Elina.
Jürgen muigas.
Kõige viimasena jõudis kohale Seth. Liisile tundus küll, et tegelikult jõudis kohale ta keha. Hing ja võimalik, et ka vaim, kui see peaks olemas olema, viibisid tema kehast eemal. Sethi näol olev ilme jättis mulje, et ta viibib kusagil mujal. Nagu poleks tal ümbritsevaga vähimatki seost.
Poiss ei heitnud teistele pilkugi. Ta lihtsalt viskas oma koti nurka ja istus ise sellele otsa. Seejärel sulges ta silmad. Iga teise inimese puhul oleks Liis arvanud, et ta kas mediteerib või palvetab, aga Sethi puhul ei osanud ta midagi mõelda. Võimalik, et ta hing oli üldse kuskil lennus. Tüdruk ei osanud poisi käitumisest mitte midagi välja lugeda.
Liis vaatas oma kaaslasi – Elina ega Jürgen ei pööranud Sethi käitumisele vähimatki tähelepanu. Nojah, ilmselt olid nad selle kõigega juba ammu harjunud.
Viimaks tuli nende klassijuhataja ja nad läksid õppealajuhataja kabinetti sisse. Liis oli siin käinud ainult üks kord, siis, kui ta tuli oma dokumente kooli tooma. Selle paari kuuga polnud midagi muutunud. Laual õppealajuhataja ees kõrgusid ikka veel paberimäed, millest ta ilmselt pidi end läbi närima. Huvitav, mis need on, mõtles Liis. Seadused? Ettekirjutused? Aruanded?
Õppealajuhataja Virve Naarits istus oma laua taga, kohvitass nina ees ja vaatas tulijaid läbi oma väikeste prillide, mis talle öökulli ilme andsid. Ta oli noor, ehk vaevu nelikümmend. Kuid vaatamata sellele, et ta kandis alati rangelõikelist kostüümi ja kuklasse tehtud krunni, tundus ta õpilastele tore ja sõbralik. Teati rääkida, et isegi prillid pidid tal olema tavalisest klaasist, lihtsalt selleks, et endast rangemat muljet jätta. Ja veel pidavat teda nähtama sageli ööklubides, vaevu äratuntavana muidugi, sest krunnist polevat siis tavaliselt jälgegi.
Naarits vaatas kella. „Ma teen lühidalt, sest