Nõidkapteni needus. Reeli Reinaus
Читать онлайн книгу.
ju põhimõtteliselt aimugi, kust see tüdruk oli siia sattunud.
Poisi kahtlused hajusid hetkega, kui tüdruk ise juttu alustas. Ta ajas end sängis istukile ja silmitses poissi uurivalt. „Kes sa oled?” küsis ta viimaks. Tüdrukul olid pikad pruunid juuksed ja suured tumedad pikkade ripsmetega ääristatud silmad. Ta pilk oli ühteaegu kurb ja uudishimulik.
„Alex,” sõnas poiss ja tundis, kuidas ta punastas. Ta tundis end tobedalt, kuid mida ta pidi veel ütlema?
Tüdruk ei lasknud end sellest häirida. „Mina olen Maria,” sõnas ta. „Ma olen siin mingil põhjusel vangis. Kuidas sa sisse said?”
„See on piraadilaev Atlantis,” sõnas poiss. „Ma ise olen siin samuti vangis, aga mina ei saa niisama kajutis olla, vaid pean hommikust õhtuni orjama.”
„Ma ei ole siin ju vabatahtlikult,” ütles tüdruk pahuralt ja kurvalt.
Poiss punastas jälle. „Ma tean. Vabandust. Ma tahtsin öelda, et siin on veel üksteist poissi, kes on samuti erineval viisil siia sattunud ja töötavad nüüd siin piraatide heaks. Sa ei tea siis, miks sa siin oled?” küsis Alex hetke pärast hämmeldunult. „Varem pole siin tüdrukuid olnud.”
Tüdruk kehitas õlgu. „Ei tea. Ma elasin oma emaga Hispaniolal, Santo Domingo linnas. Mu ema on lihtne pesunaine ja …” Ta püüdis emale ja kodule mõeldes pisaraid tagasi hoida.
Alex ootas taktitundeliselt nii kaua, kui Maria end kogus.
„Ja ühel õhtul, kui ma läksin kaevult vett tooma, röövisid kaks meest mu ära ja tõid siia laevale. Ma ei tea, miks. Me pole üldsegi rikkad, minu eest pole mõtet lunaraha küsida. Ma …” Maria vakatas ja korraga hakkasid üle ta näo jooksma suured pisarad.
Poiss tahtis teda kuidagi lohutada, aga ei osanud. Viimaks istus Alex tüdruku kõrvale ja pani talle käe ümber. „Ära nuta,” sosistas poiss. „Ma püüan välja uurida, mis toimub. Ma luban sulle.”
„Kuidas sa üldse siia sisse said?” küsis tüdruk läbi nuuksumise ja vaatas poisile hetkeks kahtlustavalt otsa.
„Ma kuulsin üks hommik siit su karjatust,” seletas poiss. „Ja siis nägin ma ühel päeval, kuidas Amir tuli siia toidukandikuga. Täna avanes mul võimalus tema vöölt võtmekimp pihta panna, kui ta purjus peaga tekile magama jäi, ja nii ma siia tulingi.”
Tüdruk naeratas. „Väga kaval sinust. Aga …” ta vakatas poolelt sõnalt.
„Mis on?” küsis poiss ehmunult. Ta kartis, et tüdruk oli kuulnud kedagi tulemas.
„Mulle meeldiks, kui sa teinekordki mind vaatama tuleks,” sõnas Maria viimaks häbelikult. „Aga ilmselt ei saa sa niipea enam võtmetele ligi,” lisas ta kurvalt.
Alex muutus morniks. Ta polnud selle peale üldsegi tulnud. „Ma mõtlen midagi välja,” lubas ta. „Ma tulen sind kindlasti veel vaatama.”
Maria noogutas. „Tore. Ma jään sind siis ootama.”
„Ma pean nüüd minema,” ütles Alex pärast mõningast vaikust. „See oleks halb, kui keegi mu kadumise avastaks. Või selle, et uks on lahti.”
„Ma mõistan,” sõnas tüdruk. „Ole ettevaatlik!”
„Ma püüan! Head ööd!” Alex viipas veel korraks tüdrukule ja avas siis ettevaatlikult ukse. Koridoris oli kõik vaikne. Ta hiilis välja ja sulges luku. Nüüd jäi üle veel kõige keerulisem – võtmed Amiri vööle tagasi viia.
Õnneks leidis ta mehe lamamast sealtsamast, kuhu ta Alexist tund aega tagasi oli jäänud. Poiss hiilis mehele lähemale ja sokutas võtmekimbu uuesti ta püksirihma külge. Amir magas nüüd juba nii sügavasti, et isegi ei liigutanud enam läbi une.
Süda võidurõõmust ja kergendusest põksumas liikus Alex oma kajuti poole.
Järgnevatel päevadel püüdis Alex välja mõelda moodust, kuidas ta uuesti Mariat vaatama saaks minna. Ta püüdis igal võimalikul hetkel Amiri silmas pidada, kuigi mõistis, et võimalus, et mees oma võtmed kuhugi maha jätab, on kaduvväike. Kuid muud plaani ei osanud ta samuti välja mõelda.
Aga tagavaravõtmed, turgatas talle umbes kolmandal päeval pähe. Kindlasti hoitakse kusagil laekas varuvõtmeid. Ta peab ainult välja uurima, kus need on ja kuidas neile ligi pääseb.
Ühel päeval, kui ta oli Omariga tekile kahekesi jäänud, avanes tal selle teadasaamiseks suurepärane võimalus. Omar oli laeval puusepp. Tema ülesandeks oli parandada kõik laeva puitosad, kui need juhtusid katki minema. Alex ei teadnud, mis rahvusest Omar võis olla – mehel oli küll araablastele omane kollakas nahk ja ka neile iseloomulik nimi, kuid oma kasvult polnud ta mitte lüheldane, vaid pikk ja tema näojooned olid pigem skandinaavlastele omaselt esiletungivad, samuti olid tema silmad sinised, mitte pruunid. Ka tema parimateks sõpradeks tundusid olevat rootslased Lars ja Eric. Omar erines teistest piraatidest sellepoolest, et ta ei suhtunud nagu enamik neist poistesse kui mingitesse alamatesse olenditesse. Omar oli alati kõigi teiste ja ka Alexiga sõbralik olnud. Nüüdki uuris ta, kuidas poisil läheb.
Alex vaatas võtmeid Omari vööl ja mõtles, kuidas neist juttu teha. Mees märkas ta huvitatud pilku.
„Kui need ära kaovad, näiteks võitluses …” sõnas poiss viimaks kõhklevalt.
Omar lõi käega. „Sellest pole midagi. Meil on iga luku jaoks veel teinegi võti. Neid hoitakse pootsmani kajutis kirjutuslaua alumises sahtlis.”
Alex naeratas endamisi. „Need on vist päris mitme luku taga,” sõnas ta nii ükskõikselt kui suutis.
„Osa on, osa ei ole,” märkis Omar. „Kapteni kajuti võtit seal kindlasti pole, samuti ka kambüüsi ja lastiruumide võtmeid.”
Alex kihistas naerda. „Pole ka ime, siis oleks vist juba ammu kogu rumm ära joodud.”
„Seda küll,” sõnas Omar. Poiss ei saanudki aru, kas ta ütles seda kahetsevalt või rahulolevalt.
Kui Alex Omari juurest lahkus, hüppas poisi süda rõõmust – ta oli jällegi ühe sammu Maria juurde pääsemisele lähemale astunud. Järgmiseks pidi ta mingi ettekäändega pootsmani kajutisse sisse saama. Kui ta õigesti mäletas, siis koristas seda vist Sam. Alex rõõmustas endamisi. Samiga kaubale saamine ei tohtinuks keeruline olla. Ta võib hea meelega Sami kasuks ühest toidukorrast loobuda, kui poiss temaga ühe koristamiskorra ära vahetaks.
9
Kui Alex järgmisel hommikul silmad avas ja tekile läks, poleks ta iial arvanud, et tavapäraselt rahulik ookean ja päikeseline ilm kaua ei kesta. Ta vaatas jahmunult, kuidas vana Kuue Varbaga John käis närviliselt mööda tekki ja korrutas: „Vanajumal ise koos kõigi oma inglitega ristab täna Saatanaga piigid. Veel enne pimedat tuleb taevast tuld ja tõrva. Paluge andeks kõik oma patud, muidu jäävad taevaväravad teile suletuks.”
„Ta ajab segast,” sõnas Alex Nickyle.
Nicky raputas pead. „Räägitakse, et ta ei eksi kunagi.”
Alex vaatas hirmunult ringi. Korraga tundus talle, nagu oleks ta juba kuulnud kauguses lainete müha. Ei, ta kujutas seda endale vaid ette. See, et ilm muutuks, tundus võimatu. Kuid ometigi vaatas nii mõnigi piraat kahtlevalt silmapiiri poole. Alex märkas enda üllatuseks, et isegi Munk vaatas korraks murelikult kaugusesse.
„Taevaväravad jäävad meile nagunii suletuks,” sõnas Iirlane põlglikult sülitades.
Alex oligi saanud oma koristuskorra Samiga ära vahetada. Sami isegi ei huvitanud, miks Alex seda tahtis. Tundus, et poiss oli harjunud söögi eest kaaslastega kaupa tegema.
„Kus Sam on?” küsis itaallasest kolmas tüürimees Pedro, vaadates umbusklikult Alexit, kes pange ja harjaga Sancheze kajutile lähenes.
„Tal oli hommikul millegipärast paha ja me vahetasime ära, et ta saaks värske õhu käes olla,” valetas Alex.
Pedrot ei paistnud põhjus tegelikult huvitavatki. „Tee kiiresti,” sõnas ta poissi sisse lastes.
Kui