Nõidkapteni needus. Reeli Reinaus
Читать онлайн книгу.
see ümber kukkus ja kustus. Kostsid vanded ja sõim, kui poisid üksteise vastu põrkasid. Tekkinud segadust ära kasutades tormas Adam kajutist välja. Alex, kes seda vist ainsana märganud oli, vaatas talle segaduses järele. Kas Adam tormas tõesti kindlasse surma? Järjest enam hakkas poiss uskuma, et kõik, mis vaim oli rääkinud, oli tõsi.
Kui Peter oli tule uuesti süüdanud, vaatas ta otsivalt ringi. Võimalik, et ka tema oli ukse kriuksumist kuulnud. „See litapoeg põgenes,” sõnas ta vihaselt.
„Pole viga,” irvitas Marcus. „Eks läheme siis ja püüame ta kinni. Magama minna olekski vara olnud.”
Kui kolm suuremat poissi olid lahkunud, valitses kajutis veel pinevam vaikus kui enne.
„Me peame midagi tegema,” sosistas viimaks Sam.
Nicky kehitas õlgu. „Me ei saa midagi teha. Kui me öösel terve kambaga välja hiilime, siis läheb meil halvasti. Me võime ainult loota, et nad teda üles ei leia.”
„Pealegi ei saanud see ennustus tõsi olla,” ütles Alan võimalikult muretult. Ta hääl kõlas õõnsalt.
Hommikul ärgates tuli Alexile kohe meelde eilne õhtu oma hirmsa ennustusega. Alex ei teadnud, kui kaua ta oli üleval olnud. Ta oli lõpuks vist ainult paar tundi magada saanud. Ülejäänud aja kujutles ta ette kõiksugu hirmsaid asju, mis Adamiga juhtuda võisid. Nii kaua, kui ta ärkvel oli, polnud ükski poistest ruumi tagasi tulnud – ei Adam ega ka keegi Hucki kambast.
Ta avas aegamisi silmad. Enamus poistest oli juba jalul. Huck, Marcus ja Peter loivasid aegamisi oma asemetelt üles. Adamit kajutis ei olnud. Poisid vaatasid üksteisele otsa, silmis üksainus küsimus.
„Ärge uskuge seda jama,” ütles korraga Alan.
„Mis jama?” küsis Peter kulmu kortsutades.
„Ei midagi,” sõnas Nicky. „Hakkame minema,” ütles ta Alexit müksates. Poiss ei tõrkunud. Tal polnud mingit tahtmist kajutis olla, kui õhus oli nii palju pingeid.
Nad kiirustasid läbi koridoride ja jõudsid tekile. Õhk oli peaaegu väljakannatamatult jahe. Alex tundis, kuidas külmavärinad ta keha vappuma panid. Oma osa oli selles kindlasti ka magamata ööl. Ta märkas, et ka Nicky värises.
„Külm on,” Alex tõmbas ninaga.
Nicky ei reageerinud. Ta jõllitas otse enda pea kohale. Seal, mastipuu köite küljes rippus pea alaspidi Adam. Adami surnukeha.
Sekund hiljem pööras Nicky kannapealt ringi ja tormas minema. Alex jooksis talle järele. Ta tahtis kindel olla, et sõber midagi hullumeelset ette ei võta.
Kui Nicky kajutisse jõudis, kohmitsesid kõik veel oma riiete kallal. Ka Huck, Marcus ja Peter olid viimaks end püsti ajanud.
„Te tapsite ta!” hüüdis Nicky ja jäi hullumeelse näoga kolmikule otsa vaatama.
„Mida?” küsis Huck silmi pilgutades.
„Kelle me tapsime?” uuris ka Peter end aegamisi püsti ajades.
„Adami!” karjus Nicky neile näkku. „Sina, Peter, ütlesid, et ta võiks parem surnud olla. Nii et ära salga!” Nicky surus vihaselt sõrme vastu Peteri rinda.
Alles nüüd tajus Alex, et kõik olid ümberringi haudvaikseks jäänud. Pooled poistest olid näost kaamed. Alan oli surunud käed rusikasse ja jõllitas Peterit. Kõik ootasid neilt vastust.
„Meie pole kedagi tapnud,” sõnas Peter, kuid ta hääl värises.
„See, et ta pole välja ilmunud, ei tähenda veel, et ta surnud oleks,” sõnas viimaks Huck põlglikult ning püüdis Nickyst ja Alexist mööda pääseda.
Nicky astus talle teele ette. Ta oli Huckist pool pead lühem ja poole kõhetum, aga ta ei paistnud kartvat. „Ta on surnud!” karjus Nicky. „Ta ripub pea alaspidi mastis. Teie tegite seda!”
Kolmik vaatas üksteisele nõutult ja Alexile tundus, et ka natuke hirmunult otsa.
„Ei teinud,” ütles Marcus viimaks vaikselt ja isegi natuke kurvalt. Kõik vaatasid poissi jahmunult.
„Ta poleks sinna ise suutnud ronidagi,” sõnas Alan süüdistavalt.
„Mis te taga siis tegite?” küsis korraga Sam. Julgemalt kui keegi oleks talt kunagi lootnud.
„Pole sinu asi,” sõnas Peter. „Aga me ei tapnud teda.”
„Aga sa ütlesid, et parem kui ta surnud oleks,” tuletas Rico meelde.
Peter muigas põlglikult. „Mis siis? Ta oli jobu. Aga ma ei mõtelnud seda päris nii,” sõnas ta läbi hammaste. Peteril oli häbi näida nõrk. Häbi tunnistada, et ta sõnad ei tähendanud midagi.
„Ma ei usu teid,” ütles Nicky, kes ikka veel kolmikut hoolega silmitses. „Teil pole õigust kedagi tappa, isegi kui ta teile ei meeldi.” Poiss pööras ringi ja jalutas kajutist välja.
Alex jäi üksipäini jahmunud Hucki ette seisma.
Kui ta paar tundi hiljem mööda koridori oma ubriku poole läks, kuulis ta korraga midagi ootamatut. Kusagilt laeva sügavusest kostis kellegi karjatus. See ei olnud mehe hääl, aga ometi olid ju kõik poisid hetk tagasi veel söömas …
6
Maria istus oma maja ees pingil. Tänav ta ees oli tühi. Enamik inimesi pidas hetkel siestat, sest kuumus oli põrgulik. Sellegipoolest kostis üksikuid hääli ja kilkeid. Kamp lapsi mängis natuke eemal väikeste madalate elamute vahel.
Maria ei seltsinud eriti teiste lastega. Teised hoidsid temast millegipärast eemale ja ta ise ei osanud samuti nendega sõprust sobitada. Ka ta ema ei soosinud seda eriti, sest lapsed pärinesid vaestest ja räpakatest kodudest. Ka nemad polnud rikkad, kuid ema hoidis nende tillukese maja kogu aeg ülimalt korras ning Maria kandis alati puhtaid ja terveid riideid.
Maria ema töötas pesunaisena. Tüdruk teadis, et see pole just väga tasuv töö, kuid nad tulid kuidagi ots-otsaga kokku. Tegelikult elasid nad kohati päris hästi. Maria ei teadnud, kust ema selleks kõigeks raha sai. Tüdruk polnud seda kunagi ka küsinud. Ta ei teadnudki õieti, miks. Küllap ta kartis, et tõde ei pruugiks talle meeldida.
Nimelt oli tüdruk kord märganud, et nende maja juurde sõitis üks ratsamees. Mees kandis Maria üllatuseks võõrapäraseid riideid ja vööl kummalise kujuga mõõka. Olgugi, et oli pime, märkas tüdruk õue piiludes, kuidas ema läks ja mehega paar sõna vahetas. Mees andis talle seejärel väikese paki ja lahkus. Tuppa tulles ei reetnud ema ilme midagi. Võib-olla just seepärast, et ta kahtlustas, et Maria oli toimunut pealt näinud. Tüdruk ei osanud juhtunust midagi arvata. Kes oli see mees ja mis oli seal pakis? Kas see võis olla raha? Pärast seda järgmisel päeval küpsetas ema kooki ning paari päeva pärast võttis ta Maria kaasa kingsepa juurde ja lasi tütrele uued kingad õmmelda.
Maria aimas, et see ei olnud kindlasti ainuke kord, kui salapärane ratsanik emale paki tõi. Kuid mis põhjusel võis keegi mees tema emale raha tuua? Kas ta oli kunagi kellelegi mõne teene osutanud? Ta ei teadnud oma ema mineviku kohta muud, et ema perekond oli kunagi Hispaaniast siia rännanud. Tema vanaema ja vanaisa olid kusagil sisemaal põllutööga elatist teeninud. Just seal oligi ema Maria isaga tutvunud ja viimaks mere äärde kolinud.
Isast ei olnud nad emaga peaaegu kunagi õieti rääkinud. Ema ei olnud ise sellest pikka aega enam juttu teinud ja Maria ei julgenud küsida. Ta kartis, et see riivaks kuidagi ema tundeid. Sellest vähesest, mida ema oli jutustanud, teadis tüdruk, et ta isa oli olnud meremees. Ta oli töötanud ühel kaubalaeval teise tüürimehena. Enam kui kümme aastat tagasi, pärast üht suurt tormi, mis tervet lõunarannikut laastas, polnud isa enam tagasi tulnud. Laev, mille peal olid nii isa, kui Mariast neli aastat vanem vend, oli saanud ühes tormis hukka. Pääsenud polnud keegi.
Maria ei mäletanud oma isast ega vennast eriti midagi. Ta oli olnud siis kõigest kolme-nelja-aastane. Ema polnud pärast seda enam abiellunud. Miks, seda ei osanud Maria arvata. Ta ei teadnud, kas ema leinas ikka veel isa või polnud ta enam kedagi sellist kohanud, kes tema ja Maria eest sooviks hoolitseda.
Salapärane