.
Читать онлайн книгу.
Tema vilavate silmade ja pika kitsa ninaga nägu oli kaetud sügavate rõugearmidega. Räägiti, et Pedro oli põgenenud sunnitöölt, kuhu ta oli sattunud tapmise tõttu. Hakimi kampa kuulus veel ka hiinlane Ming Li – lühikest kasvu, kollaka naha ja väikeste tigedate silmadega piraat, kes oli tuntud oma suure julmuse ja reeturlikkuse poolest. Neljas mees oli Teine Iirlane. Kuna enne tema tulekut oli laeval juba üks iirlane, keda nõnda ka hüüti, kuigi tema õige nimi oli Paddy McMillan, siis hakati ka järgmist samast rahvusest meest Iirlaseks kutsuma, Teiseks Iirlaseks. Oma iseloomult ja ka välimuselt olid mehed erinevad nagu öö ja päev. Kui Iirlane oli suurt kasvu ja vaatamata karmiilmelisele näole siiski heatahtlik ja abivalmis mees, kellesse kõik suhtusid austusega, siis Teine Iirlane oli tema täielik vastand. Teine Iirlane oli pikk ja kiitsakas. Tema kõõrdsilmad ja harvade hammastega suu jätsid tast veelgi eemaletõukavama mulje, kui tema räpased riided ja pikad punased rasvased juuksed seda teha oleks suutnud. Omavahel ei rääkinud mehed peaaegu kunagi. Tundus, et Iirlasel on kaasmaalase pärast natuke piinlik. See oli ebatavaline, sest tavaliselt hoidsid samast rahvusest mehed laeval kokku. Nii nagu näiteks olid parimad sõbrad rootslased Lars ja Eric. Nad mõlemad olid pikka kasvu, heleda pea ja korrapäraste näojoontega. Rootslased olid tuntud oma rahulikkuse poolest, mis oli kuumavereliste ja tõmmude meeste seas, keda oli laeval enamik, üpriski haruldane.
Üksteise eest seisid ka hispaanlased Miguel, Santiago ja Paolo. Nad olid laevale sattunud ühelt Hispaania kaubalaevalt, mida Fernandez oli rünnanud mitu aastat tagasi. Need kolm hispaanlast olid valinud surma asemel mereröövlielu ja tundus, et nad ei kahetsenud.
Lisaks Mungale ja Hakimile oli laevas veel viis tumeda nahaga meest. Kõige noorem neist oli Kadeem, pikkade kummaliselt töödeldud patsidega mees, kes pärines Jamaikalt. Teda vaadates unustas Alex sageli, kus ta viibis. Kadeem ümises pidevalt rütmikaid laulukesi, tantsis tekil ja viskas kõigiga nalja. Vaid ta lähedasemad sõbrad teadsid, et Kadeem pärines väga vaesest perest, kus lastel polnud teinekord peaaegu nädal aega midagi süüa. Elu laeval oli tema jaoks nagu puhkus.
Jamal oli nagu Munkki põgenenud ühelt Ameerikasse suunduvalt orjalaevalt. Ta oli samuti suurt kasvu ja kiilakas, ent ta kandis palju rohkem ehteid, nähes välja nagu tõeline Aafrika pärismaalane. Õhtuti istus Jamal tihti tekil ja mängis väikest trummi, mille juurde ta oma kumedal häälel ja ainult talle arusaadavate sõnadega laulis. Ülejäänud kolm mustanahalist olid Jeremiah, Carlos ja Elijah. Carlos oli neist kõige vanem, ta oli kuivetunud ja tema süsimust nahk oli täis rõugearme. Jeremiah ja Elijah olid mõlemad pikka kasvu ja rõõmsameelsed. Teinekord neid vaadates ei tundunud nad Alexile üldse nagu enamus piraate – julmad ja verejanulised.
Jeremiah ja Elijah olid eriti just poiste vastu sõbralikud ja lahked.
Laeval oli ka mitu araablast – Amir, Rashad, Mohammed ja Abdul. Teised hoidsid neist natuke eemale, nii palju, kui see ülerahvastatud laeval võimalik oli. Araablased paistsid silma oma sügava usklikkuse poolest. Piraadid ei palunud Jumalat just sageli. Ehk vaid kõige suurema häda korral tuli ta neile meelde ja ka siis hüüti appi pigem Jumalaema neitsi Maarjat, kellelt loodeti suuremat halastust. Amir ja Rashad olid vennad. Nad olid Atlantisele sattunud ühest Panama vanglast, kust neil oli õnnestunud põgeneda. Amir oli Rashadist paar aastat noorem, kuid vanusevahele vaatamata nägid nad peaaegu ühesugused välja – nad olid lühikesed ja jässakad, kollaka naha ja laia ninaga räpased habemesse kasvanud riiakad mehed. Mohammed erines neist peamiselt küll nahavärvi poolest, see oli tumedam kui vendadel, kuid ta oli sama kuumavereline ja kasimata, samuti sarnanes ta nendega kehaehituse poolest. Abdul oli neist kõige kõhnem ja habetunum. Tema väikesed kollakad rähmased silmad peaaegu et ei paistnudki pearäti ja pika, patsidesse punutud habeme vahelt välja.
Veel oli tähelepanuväärne piraat Orlando. Orlando oli ühe Põhja-Ameerikas elava suguharu indiaanlane. Keegi ei teadnud, miks oli ta laevale sattunud või kust ta täpselt pärit oli. Ta rääkis väga vähe ja väga harva, vaikides vahel päevi. Võitluses oli ta julm ja halastamatu, muul ajal püüdis ta aga tagaplaanile hoiduda.
5
Ruum oli hämar. Vaid üks küünal, mille ümber peaaegu kõik koondunud olid, näitas valgust. Õhus oli tunda ärevust ja ootust.
„Ole vait, Sam”, sisistas Nicky. „Sa rikud oma irvitamisega kõik ära.”
„Mina ei irvitanud,” kaitses end Sam. „See oli hoopis Adam.”
„Vahet pole,” sõnas Nicky. „Olge vait või kaduge siit minema.”
„Te ju ei ole nii lollid, et seda möga uskuda?” küsis äkki Peter.
Kõik võpatasid. Keegi polnud märganud, kuidas Peter sisse tuli või kui kaua ta siin neid juba pealt kuulanud oli.
„Mis siis kui oleme?” küsis Alan. „Isegi kapten ise tegeleb musta maagiaga.”
„Kus te seda kuulnud olete?” küsis Peter nagu muuseas, kuid Alex märkas tema hääles ärevust ja pinget.
„Kuue Varbaga John rääkis mulle,” sõnas Nicky. „See laev on neetud, Peter. Kas sa pole kunagi ise selle peale mõtelnud?”
„Kuue Varbaga John on vana ja peast põrunud,” ütles Peter põlglikult. „Kõigile oleks parem, kui ta järgmises võitluses surma saaks või mõni hiidlaine ta üle parda viiks.”
„Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt?” hüüdis Nicky.
„Miks ma ei peaks mõtlema?” küsis Peter irvitades. „Milleks laevale vanamees, kes sööb hobuse eest, kuid tööd teha ei jõua?”
„Peteril on õigus, Nicky,” sõnas Adam. „Kuue Varbaga John on siin tõepoolest vaid muidusööja. Mingit muud kasu tast pole.”
Alex muigas vaikselt. Adam oli alati püüdnud vanematele poistele meeldida. Nüüd haistis ta viimaks oma võimalust. Ent Adam ei teadnud oma õnnetuseks, et Peter vihkas kõige enam sabarakke ja tallalakkujaid.
„Ka sinust pole siin mingit kasu,” sõnas Peter Adamile. „Sa tolkned ainult nagu marutõbine koer teistel jalus. Kuna sust nagunii piraati ei saa, siis võiksid sa ka samahästi kohe maha kärvata.”
Adam kiunatas. Ta poleks iial midagi sellist oodanud. Tundus, et tema unistus oli purunenud. Ta teadis, et Peter ei jäta teda nüüd enam niipea rahule. Ta oli saanud uue ohvri, keda kiusata ja kelle kallal oma hambaid teritada. Adami unistus nende sõprusest oli liiva jooksnud.
Peter tõusis ja liikus aeglaselt kajutist välja. Alex oleks võinud kihla vedada, et ta läheb otsima oma semusid Hucki ja Marcust, et neile vahejuhtumist rääkida.
Nicky tegi näo nagu poleks midagi juhtunud. „Proovime nüüd uuesti ja kõik on mõttega asja juures,” sõnas ta nõudlikult. „Ja kes ei taha selles osaleda, need lahkuvad siit kohe!”
Keegi ei liigutanud end. Alex teadis, et tõenäoliselt oleksid Jimmy ja Sam andnud kõik, et jalga lasta, aga nad kartsid, et pärast hakkavad teised neid norima. Poiste seas kehtis sõnatu kokkulepe, et keegi ei näita oma argust välja.
Kaheksa poissi sirutasid oma käed piiblile, vaid Vilepill istus nurgas ja vaatas tuimalt enda ette. Nicky hakkas tagurpidi meieisapalvet lugema. Ülejäänud hoidsid ärevusest hinge kinni.
Mõnda aega ei juhtunud midagi, siis aga märkasid nad kajuti seinal valgust vilksatamas.
Jimmy karjatas, mispeale Nicky talle võmmu kuklasse andis.
„Te kutsusite mind,” sõnas tundmatu hääl, mille hauatagune kõla pani ka teiste poiste püksid püüli sõeluma.
Alex tundis, kuidas tal kõhus õõnsaks läks ning ta nägi, kuidas Nicky pead pööras ja talle otsa vaatas, silmis peegeldumas hirm.
„Jah,” ütles Alan, kes esimesena kõnevõime tagasi sai.
„Kes sa oled?” päris järgmiseks Nicky, olles samuti julgust kogunud.
„Minu nimi on Kuraditapja Will,” kõlas hääl ja nüüd nägid poisid selgesti, kuidas seinal olev vari hakkas aegamisi mehe kuju võtma. Hetke pärast vaatasid nad otsa mehele, kes seisis nende ees, nagu oleks ta tõepoolest elus. Seda, et tegu