Nõidkapteni needus. Reeli Reinaus
Читать онлайн книгу.
päris ta võimalikult ükskõikset nägu tehes.
Ema tõstis pilgu taldrikult. „Miks ka küsid?” uuris ta.
„Niisama,” luiskas Alex hajameelselt oma taldrikul sonkides.
Ema kehitas õlgu. „Ma ei tea,” sõnas ta lõpuks. „Paljud inimesed usuvad, et osal asjadel või mõnedel kohtadel on inimestele halb mõju.”
„Nagu kummitusmajad,” torkas Anna vahele. Alex ei saanud aru, kas õde mõtles seda päriselt või vaid naeris ta üle.
Ema noogutas. „Näiteks kui üks nuga, mida pärandatakse suguvõsas isalt pojale, on mingil põhjusel neetud, siis võib juhtuda, et selle kasutamisel juhtub õnnetusi. Mina küll ise ei usu seda, aga võib-olla pole ma selliste asjadega lihtsalt kokku puutunud. Sellised uskumused ja jutud ei teki ju niisama,” seletas ema.
„Et see siis võib ikkagi võimalik olla?” pomises Alex endale nina alla.
„Vaata, kui midagi väga soovida, siis võib see viimaks tõesti täide minna. Samamoodi on halbade soovidega. Kui soovid kellelegi midagi halba, siis võidki selle esile kutsuda. Heaga on loomulikult samamoodi.”
Alex noogutas. Ta ei osanud korraga enam midagi rohkemat küsida, aga ta oli kindel, et see, mis temaga kullatükki peos hoides oli juhtunud, polnud ühelgi juhul juhus.
Terve ülejäänud päeva mõtles poiss lakkamatult oma leiule. Ta püüdis mõistatada, kas see võib olla seotud piraatidega, keda teati siin lähedal tihti peatuvat. Ja mis rolli mängivad selles loos need neli poissi, keda ta oli näinud oma nägemuses. Alex keeldus seda uneks nimetamast. Ta oli küll maganud, kuid see kõik oli olnud nii selge. Miks pidi ta nägema und inimestest, keda ta ei tunne, ja kohast, kus ta kunagi viibinud pole?
Just praegu soovis ta, et ta isa oleks siin olnud. Tema oleks osanud seda kindlasti seletada. Nende isa oli lahkunud ühel hommikul kahe aasta eest ja polnud enam mitte kunagi tagasi tulnud. Ometi keeldus ema uskumast, et isa on surnud. Ta uskus ikka veel, et isa tuleb ühel päeval kindlasti tagasi.
Ka Alex soovis, et isa poleks surnud, kuid ta ei mõistnud, kuhu ta sai ometi kaduda. Kuhu ta võis minna? Ta ei uskunud hetkekski, et isa oli röövlite ohvriks langenud. Isa oli suur ja tugev ning oleks kindlapeale tervest röövlijõugust jagu saanud. Pealegi oli tal alati välja minnes püstol kaasas. Ja kui ta oligi lahkunud vabatahtlikult, siis miks polnud ta kellelegi selle kohta mingit teadet jätnud? Isa sai emaga hästi läbi. Polnud võimalustki, et ta võis ta kellegi teise pärast maha jätta. Ja ta töö … Tal läks töö juures suurepäraselt. Miks pidi ta siis lahkuma?
Õhtul enne magamaminekut uuris Alex kullatükki uuesti. Mis asi see võis küll olla, et selle neli tükki ei tohtinud kunagi kokku saada? Ja kas selle peal oli midagi olulist kirjas? Kas see võis olla mingi kaart? Jooned, mis viitasid kaardile ühel pool, ja mingi kiri teisel pool, olid kullal tõesti olemas. Ta oli kuulnud, kuidas mereröövlid joonistasid oma aardekambrite kaardid erinevatele esemetele, mille tükid nad siis ettevaatuse mõttes laiali jagasid. Aga need poisid polnud ju piraadid … Kuid võib-olla seepärast ei tahtnudki nad, et see saladus avastataks? Ja … See tundus veel kummalisem, aga üks poiss neist oli tundunud talle natuke tuttavana. Kas see oli võimalik, et nad olid kunagi kohtunud?
Alexi aju tootis aina uusi ja uusi ideid ning lahendusi, kuid tal polnud aimugi, milliseid neist tõsiselt võtta. Ta püüdis arvata, mis võis juhtuda, et see kild uuesti nähtavale ilmus. Poisid olid ju ometi lubanud selle saladuse endaga hauda viia. Tõenäoliselt tähendas see seda, et nad kavatsesid peita need killud nii, et keegi neid kunagi ei leiaks. Samas – ehk viskas keegi neist enda oma merre ja nüüd tõi meri selle jälle nähtavale, leidis Alex.
Poiss pigistas kulda peos ja sulges silmad. Ta püüdis pingsalt selle peale mõelda, kuid midagi ei juhtunud. Seejärel püüdis ta meenutada nägemuses nähtud poisse, kuid ka see ei andnud mingit tulemust. Viimaks ta väsis. Korraga tundusid talle kõik tema mõtted tobedad. Rumal oli arvata, et ta oli leidnud midagi sellist, mille pärast võis kellegi elu ohus olla. Midagi, mis oli ilmatu tähtis, näiteks mingi osa kaardist, mis juhatas mõne varanduse juurde.
Alex teadis, et piraadid hoidsid varandust sageli koobastes, mis olid kusagil saarestikus karide vahel. Koobastes, kuhu võõrad ei osanud sõita või mida oli ilma õige kaardita peaaegu võimatu leida ning mille juurde jõudmiseks tuli käia veel tükk maad tõrvikute valgel mööda käike, mida kaunistasid kutsumata külaliste luud. Siis tuli käigu lõppu jõudes avada raudväravad, mis olid suured ja rasked ning viimaks seista ukse ees, mida asjasse pühendamatu peaks vaid tavaliseks kaljuseinaks. Ainult et seal seinas on tilluke õõnsus, kuhu tuleb suruda väike ümmargune ese ja seda siis keerata. Seepeale tekib kaljusse lõhe. See ongi varakambri uks ja ukse avanud väike ümmargune kullast ese on selle võti. Kui uks avaneb, siis ei suuda keegi esimesel hetkel siseneda, sest tulijail võtab aega, et silmad kulla ja kalliskivide hiilgusega harjuksid.
Seda kõike oli kord Jackile rääkinud vana Florian. Florian nagu Jackki polnud tulnud laevale vabatahtlikult. Aga ta oli sinna jäänud. Ja seda õige paljudeks aastateks. Florian oli üle kuuekümne aasta vana, kui ta suri. Ta oli olnud siis kolmekümne ringis ja sõitnud koos oma naise ja pojaga Vanast Maailmast Barbadosele, et seal hollandlaste koloonias uut elu alustada, kui Finn Garreth nende laeva oli rünnanud. Naised ja väiksemad lapsed heideti üle parda, kuid meestele anti võimalus piraatidega liituda. Florian oli teinud seda kõhklematult. Ta plaanis kätte maksta mehele, kes oli röövinud talt naise ja poja.
Seda rääkides olid olnud vana, kuid võitluses veel endiselt halastamatu ja julma mehe silmis pisarad. „Aga,” jätkas ta murduval häälel, „kohe alguses ma seda teha ei saanud, sest ma polnud kindel, kas ma suudaksin üksi põgeneda, ja hiljem … Hiljem oli juba liiga hilja. Selleks ajaks oli kullahiilgus juba ka mind pimestanud.”
Florianist oli saanud see, keda ta varem üle kõige jälestas – julm ja halastamatu mereröövel. Vaid taplused, rumm ja kullahiilgus suutsid panna ta hetkeks unustama seda valu, mis ta hinge täitis, enne kui ta süda peaaegu lõplikult kalestus.
Kui Jack sattus Musta Hobuse pardale, oli ta vaid paar aastat vanem, kui Floriani poeg oli hukkudes olnud. Poiss tajus otsekohe vana mehe poolehoidu. Alles hiljem sai ta teada, et ta meenutab mehele tema kadunud poega. Florian oli iga oma vaba hetke istunud koos poisiga ja õpetanud talle lugemist ja kirjutamist. „Sul läheb seda kunagi vaja,” oli ta sageli kinnitanud. „Sa ei jää siia ju igaveseks.” Neil hetkil ei teadnud
Jack kunagi, mida Florian sellega täpselt öelda tahtis. Kas ta soovis ärgitada Jacki põgenema või vihjas lihtsalt võimalusele, et kord vahetab poiss nagunii laeva. Jack ei teadnud vana mehe sõnade mõtet kuni viimase hetkeni. Hetkeni, mil Florian andis nende eest oma elu.
Alex ärkas selle peale, et väljas hakkas juba valgeks minema. Ta avastas, et oli voodile koos riietega magama jäänud. Ja siis meenus talle see, mida ta oli unes näinud. Või õigemini öeldes mitte näinud, vaid nagu teadnud. Korraga ta mõistis, kuidas see kõik oli olnud. Kummaline ese, mille ta oli merest leidnud, oli üks neljandik ümmargusest plaadist, mis avas varakambri ukse. Mingil põhjusel olid neli poissi tahtnud, et seda enam kunagi ei avataks, ning selle plaadi katki lõiganud ja omavahel ära jaganud, olgugi et võtmega käis kaasas uskumus, et selle tükid leiavad üksteist üles. Kas tal on lootust neid üles otsida, mõtles Alex. Varakamber võib ju veel kusagil puutumatuna seista!
Minna uuesti mere äärde? Ta raputas pead – ei, pole võimalik, et ta leiaks veel mõne osa. Ja isegi kui leiaks, oleks tõenäosus, et ta saaks kokku kõik neli tükki, ikkagi peaaegu olematu. Teda huvitas pigem see, kas ese näitab talle veel midagi. Alex plaanis seda võimalikult kiiresti proovida.
Pärast hommikusööki kiirustaski ta ookeani poole. Poiss oli võimalikust nägemusest juba ette elevil. Kas ta tõesti näeb veel midagi, mis on seotud aardekambriga, mõtles ta terve tee. Kohale jõudes seadis ta end rannal ühe palmi alla mugavalt istuma ja surus kulla kõvasti pihku.
Midagi ei juhtunud, kui välja arvata vaid see, et päike läks pilve taha ja ootamatu tuulehoog muutis õhu kummaliselt jahedaks. Ta istus veel mõnda aega ja otsustas siis minna ümbrust uurima. Ta polnudki veel kunagi käinud vaatamas, mis asub