Nõidkapteni needus. Reeli Reinaus
Читать онлайн книгу.
hiljem vinnas ta end juba esimesele kivile, mis veest välja ulatus. Kuna kusagilt ei paistnud mitte ühtegi rada, mis teda üle mäekuru viiks, siis pidi ta ilmselt ookeani serval kaljusid mööda edasi turnima.
Kaljud olid märjad ja libedad, kohati olid need kaetud vetikate ja mererohuga. Poiss nägi kurja vaeva, et edasi liikuda. Aeg-ajalt klammerdus ta terve kehaga kivide külge, et mitte vette libiseda.
Umbes tunni pärast hingas Alex kergendatult, kui teiselt poolt kaljusid jällegi rannariba paistma hakkas. Ta oli jõudnud varjulisse lahesoppi. Kõikjal, kuhu ta silm ulatus, oli vaid valge liiv, sinine meri ja palmid. Kuid siis märkas ta enda üllatuseks veel midagi – kaldast eemal, kusagil paarisaja meetri kaugusel, nägi ta ankrus olevat kahemastilist purjekat. Purjeka pardal nägi Alex liikumist. Poiss ei suutnud oma silmi uskuda.
Järgmiseks silmas ta eemal lahesopis kaht kaldaletõmmatud paati. Neist ühe juures askeldasid neli meest. Mehed olid riides nagu tavalised meremehed, kuid kandsid puusal lühikesi laia teraga mõõku ja vööl pistodasid. Ometigi tundus nende juures midagi võõrast ja hirmuäratavat.
Alex võpatas, kui üks neist korraga tema poole vaatas. Mees oleks nagu tunnetanud, et nad pole päris üksi. Poiss teadis, et ta on kalju taga peidus, nii et teda pole võimalik näha, kuid ikkagi hakkas ta süda kaks korda kiiremini lööma. Mehe pilk, mis teda puuris, oli nii läbitungiv, et Alex tundis silmade taga kummalist tuima valu ja ta oli sunnitud pea ära pöörama.
Järgmisel hetkel astus tihnikust välja veel neli meest, kes esimestega elavalt vestlema asusid. Paari minuti pärast lükkasid nad esimese paadi vette ja hakkasid laeva poole aerutama.
Mida nad siin teevad, arutles Alex. Või veel enam – kas nad võisid saarele midagi tuua? Ta peab vaid ootama, kuni mehed on läinud, ning siis minema asja uurima.
Olles elevil oma avastusest ei märganudki poiss, kuidas enne tema asukoha poole vaadanud mees märkamatult tihnikusse kadus. Kümmekond minutit hiljem puudutas kellegi raske käsi Alexit õlast. Poiss karjatas suurest ehmatusest ja pöördus ümber.
Tema selja taga seisis pikka kasvu mees, kes teda ainiti silmitses. Mees kandis põskhabet ning tema õlgadeni ulatuvaid pruune juukseid kattis punane rätik. Paremal põsel oli mehel pikk punakas arm, mida habe ainult osaliselt varjas. Olles meest mõnda aega silmitsenud Alex enam ei kartnudki – mees ei jätnud ebameeldivat ega metsikut muljet. Isegi tema riided olid puhtad ja korralikud. Valgel linasel pluusil polnud mitte ainsamatki plekki, kuigi ta oli sellega ilmselt nii džunglis käinud kui ka kaljudel roninud. Kuid mehe pruunid silmad puurisid Alexit läbitungiva ja jäise pilguga.
„Mida sa siin teed?” küsis mees. Tema hääl ei olnud ebameeldiv, isegi mitte karm.
„Ma … ei …” puterdas Alex. Tal polnud tegelikult aimugi, mida ta siin tegi.
„Oled sa üksi?” küsis mees uuesti.
Alex noogutas.
Mees vaatas teda ja muigas. „Tule kaasa,” ütles ta viimaks ja tõmbas poisi püsti.
Kätt ikka veel tugevalt Alexi õlal hoides, nii et poisil poleks võimalik tahtmise korral põgeneda, laskusid nad kaljusid mööda lahesoppi, kus kolm teist meest paadi ümber juba närviliselt ringi vaatasid.
Kui Alex oma saatjaga nende juurde jõudis, jõllitasid mehed neid jahmunult.
„Kust sa ta leidsid, kapten?” küsis üks neist viimaks. See oli pikka kasvu nooremapoolne mustanahaline mees. Ta kandis valget pluusi ja linaseid pükse. Mehe mõlemat kõrva ehtisid suured kullast rõngad, kätel rippusid kullast võrud ning kaelas kandis ta medaljoni. Ka selle mehe pilk puuris poisist läbi.
„Siit samast kaljudelt,” sõnas Alexi leidnud mees. „Hakkame nüüd minema. Poiss tuleb meiega kaasa.”
Alles nüüd mõistis Alex olukorra tõsidust. Ta vaatas mehi enda ees. Lisaks musta põskhabemega mehele, kes ta leidnud oli ja keda teised kapteniks kutsusid, nägid kõik ülejäänud mehed välja palju hirmuäratavamad. Poiss mõistis, et tegu pidi olema tõepoolest mereröövlitega. Lisaks mustanahalisele, kes enne kapteniga rääkinud oli, oli üks neist ilmselt araabia päritolu. Tal oli kollakas nahk ja lai nina, milles ta kandis koguni kolme rõngast. Mehe kitsad kollakad silmad vaatasid Alexit uurivalt. Tema riietus ei erinenud palju teiste omast, kuid peas kandis ta rätiku asemel turbanit. Mees oli lühemat kasvu kui kapten ja mustanahaline, kuid see-eest jässakas.
Neljas mees oli ülejäänutest tunduvalt vanem. Ta nägu katsid rõugearmid ja kui ta suu avas, siis paistsid sealt vaid mõned üksikud kollaseks tõmbunud hambad. Ta jõllitas Alexit tigedalt oma väikeste hallide silmadega.
Alex ei saanud nendega ju kaasa minna. Piraatide laevale? Loomulikult mitte!
„Ei! Ma ei tule,” sõnas ta vaikselt, vaadates kaptenile julgelt silma.
Kapten muigas jälle. Alex tundis kergendust – ta arvas, et ta on pääsenud. Ta oli kindel, et mees mõistab teda. Ent kapteni hea tuju oli vaid petlik.
„Kas tuled kaasa või sured,” ütles mees rahulikult, kuid tema pilk oli kindel. Ta tõmbas vöö vahelt välja püstoli ja surus selle toru Alexile meelekohale. „Loomulikult võid sa ise valida.”
Alex vaatas endast vaid mõne tolli kaugusel olevat püstolitoru ja mõistis, et mees ei tee nalja. „Ma tulen,” sõnas ta tasa.
Hetk hiljem lükkasid mehed paadi vette ja hakkasid vaikides laeva poole aerutama.
3
Laevale jõudes ei suutnud Alex paari minutiga, mil ta tekil viibis, märgata muud, kui väga erineva ja peamiselt eemaletõukava välimusega piraate, kes teda varjamatu uudishimuga jõllitasid. Seejärel lükati ta kuhugi pimedusse. Alex kuulis hetkeks veel enda pea kohal luku kriginat ja siis saabus vaikus.
Ta kobas ruumi, kus ta viibis. Ühtpidi suutis ta teha vaid kuus, teistpidi neli sammu. Ruumi ühest nurgast leidis Alex midagi madratsi taolist. Ta istus sellele. Korraga tundis poiss suurt väsimust, mis nagu lainena talle peale vajus. Kongis oli soe ja vaikne. Tahtmatult tuli talle uni peale.
Kui Alex tukastusest toibus, ei osanud ta arvata, kui kaua ta pimedas kongis juba viibinud oli. Võimalik, et paar tundi või pool päeva. Ent korraga kuulis ta uuesti tuttavat heli ning luuk avanes.
„Roni välja,” ütles kellegi kume hääl.
Välja ronides märkas poiss, et rääkija oli seesama mustanahaline mees, kes oli saarel olnud.
„Tule kaasa,” ütles mees, kui Alex tekil loojuva päikese valguses silmi kissitas. „Kapten tahab sind näha.”
Nad liikusid trepist üles ja mööda laeva koridori edasi. Peagi jäi Alexi saatja ühe ukse ees seisma ja koputas. Kuuldes seest häält, lükkas ta Alexi kapteni kajutisse.
Kapten istus massiivse kirjutuslaua taga, millel põlesid küünlad hõbedast küünlajalgades. Tema ees oli lahti paks nahkköites raamat, mille ta poisi sisenedes plaksuga kinni lõi. Alex vaatas huvitatult ringi, unustades hetkeks isegi, kus ta viibib. Lisaks kirjutuslauale märkas poiss ruumis veel seinale kinnitatud maakaarti, tammepuust kummutit, paari tooli ja koid. Paljusid asju, mis rippusid seinal naelte otsas, ei osanudki ta nimetada. Ta tundis ära vaid mõned puust maskid, mis olid kuulunud ilmselt mõnele pärismaalaste suguharule. Nähtu oli nii huvitav, et alles kapteni köhatus tuletas Alexile meelde, kus ta viibis. Poiss võpatas.
„Sulle meeldib siin?” küsis kapten korraga sõbralikult.
Alex võpatas. Ta püüdis jällegi reaalsusega kohaneda.
„See kõik võib ühel päeval sulle kuuluda,” sõnas kapten ikka veel heatahtlikult poissi vaadates.
„Miks te mu siia tõite?” küsis Alex. Ta imestas isegi oma julguse üle.
„Võta istet,” sõnas kapten.
Alex istus toolile kapteni laua vastas. Ta jäi ainiti silmitsema kullast ussikirjalist mustrit, mis laua äärt kaunistas.
„See pole tavaline laev,” sõnas kapten lõpuks.
„Ma märkasin,”