Nõidkapteni needus. Reeli Reinaus
Читать онлайн книгу.
Me tulime vaevu ots otsaga kokku ja seepärast pidin ma juba varakult raha teenima. Seepärast olin ma ühes sadamalähedases kõrtsis jooksupoisiks. Minu ülesandeks oli teateid laiali viia. Ühel päeval sattusin ma sadama kandis jõlkudes pealt nägema, kuidas piraadid ühe mehe maha lasid. Ma ei teadnud aga, et keegi omakorda mind jälgib. Kui ma hetk hiljem oma peidukohast välja hiilisin, siis tabas mind hoop kuklasse. Silmad avasin ma juba siin laeval.”
„Ja sa …” alustas Alex kõhklevalt, „sa pole kunagi mõelnud …”
„Põgeneda?” Nicky naeris. „Tuhat korda, aga need ongi ainult mõtted ja plaanid. Kõik teevad neid. Võib-olla ainult Huck ja tema sõbrad mitte.”
Huck, Marcus ja Peter olid kolm kõige vanemat poissi. Neid kardeti ja imetleti üheaegselt. Nad püüdsid käituda nagu piraadid ning seetõttu nad noorematega eriti ei suhelnud. Nicky oli rääkinud, et nad olid laeval olnud juba nii kaua, et nad oma teist elu peaaegu enam ei mäletanudki. Seda, et nad liituvad täisealiseks saades meeskonnaga, teadsid kõik juba ammu.
„Keegi pole aga nii loll, et oma plaane ellu viima hakata,” jätkas Nicky.
„Miks?” tahtis Alex teada. „Kas nõiakunsti pärast?”
Nicky noogutas. „Räägitakse, et viimane, kes seda üritas, oli olnud Luukere Joe. Teda hüüti seepärast nii, et ta oli nii kõhn nagu luukere. Ta oli öösel välja hiilinud ja päästepaadi vette lasknud. Aga needus ei lasknud teda minema. Järgmisel hommikul leidsid mehed ta päästepaadi nööridest, mis olid ta üles poonud. Ja ometi oli ta pääsemisele nii lähedal olnud.”
Alex võdistas hirmunult õlgu, kuid Nicky ei pannud ta ebamugavust tähelegi. „Paljud on proovinud ka siis põgeneda, kui laev on olnud mõnes sadamas ankrus,” jätkas Nicky. Ühest neist, Šotlasest Jimmyst, räägitakse veel siiani. Ta ujus laevalt maale, kui me olime ühes sadamas. Kõik läks hästi – keegi ei märganud, kui ta minema hiilis, kuid siis, kui ta oli juba kaldale jõudnud, komistas ta libedatel kividel, kukkus, lõi pea vastu teravat kivinukki ära ja uppus. Mehed leidsid ta, kui nad hommikupoole ööd kõrtsist tulid. Kapten laskis ta kaasa võtta ja teistele hoiatuseks masti otsa riputada. Pärast seda pole keegi enam põgeneda üritanud.”
„Kas see pole hirmus?” pomises Alex, tundes, kuidas midagi külma tema südant puudutab.
Nicky kehitas õlgu. „Siin olles harjud selliste asjadega kiiresti.”
4
Paar tundi hiljem, kui ülejäänud olid lahkunud, istusid nad tekil ja sõid seda, mis piraatidest oli üle jäänud. Kõik poisid olid kogunenud suure paja ümber ja püüdsid sealt endale paremaid palu õngitseda. Sageli oli neile jäetud vaid leem, enamuse tahkemast kraamist olid piraadid juba enne neid nahka pannud. Alex polnud seda suppi esimestel päevadel süüa söandanud. See haises vastikult ja tal polnud aimugi, millest see koosnes. Kuid viimaks oli ta alla andnud, sest nälg ei andnud talle enam asu. Millest supp koosnes, seda ta ei tahtnudki teada, peaasi, et see leevendas hirmsat näljatunnet. Nicky küll seletas talle, et patta pannakse peaaegu kõik, mis süüa kõlbab, ning et halvaks läinud toiduainete maitset varjata, lisatakse hulgaliselt maitseaineid, kuid tavaliselt polevat asi nii hull. Võimalik, et polnudki, supp maitses igal juhul paremini, kui see lõhnas.
Poisid sõid aplalt. Mõnda aega polnud kuulda muud kui vaid lurinat ja tasast matsutamist. Alex vaatas enda ümber ringi. Peale tema oli siin veel üksteist näljas ja kaltsudes poissi. Ta oli juba suutnud isegi kõigi nende nimed meelde jätta. Kõige vanemad neist olid Huck, Peter ja Marcus. Huck oli kamba juht, tema oli kõige vanem, pikem ja tugevam. Peter ja Marcus olid tema sõbrad, kes Huckki igal pool saatsid. Marcus oli silmapaistvalt ilus poiss – tema tumedad silmad andsid ta näole, mida ääristasid kergelt laines juuksed, kindlameelse ja aruka ilme. Alex ei suutnud uskuda, et poiss veedab oma aega siin laeval peamiselt nooremaid kiusates. Talle tundus, et selles poisis on peidus midagi palju enamat. Peter oli Huckist ja Marcusest veelgi kiuslikum. Kogu tema nägu väljendas viha ja vihkamist kõigi ja kõige vastu. Alex oli näinud vaid paaril korral Peteri näol naeratust ja need olid need korrad, kui tal oli õnnestunud mõnda endast nooremat poissi alandada.
Huck, Peter ja Marcus panid Nicky jutu järgi algul iga uue tulija proovile. Nii oli juhtunud ka Alexiga. Ta oli pidanud kambüüsist koka tagant varastama ühe pudeli rummi. Vargus oli läinud hõlpsamini, kui ta oli arvanud, kuid sellegipoolest oli ta kambüüsi hiilides elu eest värisenud. Nicky oli talle ühel päeval piisava põhjalikkusega rääkinud karistustest, mida laeval sõnakuulmatusega vahelejäänute peal rakendati. Huck, Peter ja Marcus olid aga sel õhtul olnud hullemini purjus, kui tavaliselt.
Alexi pilk langes Adamile. Adam oli heasüdamlik ja natuke lihtsameelne poiss ning tema viga oli see, et ta püüdis kangesti kõigile meeldida. Seetõttu ei meeldinud ta peaaegu kellelegi. Ehk ainult Samile. Sam oli Adami sõber, kuigi Alexile tundus, et ehk ainult seetõttu, et ta aeg-ajalt mõne Adamist järele jäänud toiduraasu endale võis võtta. Sam oli vaatamata nigelale toidule ülekaaluline. Tundus, et ta pidi kogu aeg midagi sööma – tema paksud tedretähnidega kaetud põsed liikusid pidevalt midagi närides ning ta väikesed silmad vilasid peas, et märgata kaaslastest üle jäänud toidupala.
Järgmised poisid olid Alan, Rico ja Jay. Siiani oli Alex laeval peale Nicky just nendega kõige rohkem rääkinud. Poisid olid sama vanad kui Alex ja tundusid sõbralikud.
Alan oli neist kõige jutukam. Ta oli tumedate lühikeste juuste ja veidi ülespoole hoidva ninaga. Tal olid suured pruunid ümmargused silmad, mis ümbritsevat natuke uudishimulikult piidlesid ja ta oli, nagu kõik teisedki poisid peale Sami, ebatavaliselt kõhn.
Jay oli tõenäoliselt pärit kusagilt siitsamast, poisi tõmmu nahk viitas tema kohalikule päritolule. Kuigi see tundus peaaegu võimatu, oli ta veel kõhnem kui ülejäänud poisid. Sellele vaatamata oli ta neist kõige kiirem ja sitkem. Alati sai just Jay oma töö kõige varem valmis või kui laeval oli vaja kellelegi sõna saata, siis lasti seda teha just Jayl.
Rico oli päris tumedanahaline. Nicky teadis rääkida, et ta oli ühelt orjalaevalt põgenenud ning Atlantisele sattudes polnud ta muud keelt, kui oma kummaline emakeel, üldse osanudki. Pärast nelja aastat laeval oli olukord muutunud vastupidiseks – enam ei suutnud Rico väikese Aafrika hõimu keelest, mida ta sünnist saati oli rääkinud, suurt midagi mäletada.
Veel olid laeval Jimmy ja Vilepill. Jimmy oli neist kõige noorem. Tal oli hirmunud looma pilk, kui ta pikkade heledate juuste alt oma helesiniste silmadega ümbrust piidles. Nicky oli Alexile rääkinud, et laevale sattudes polnud Jimmy kuu aega mitte ühtegi sõna lausunud. Vaid see, et ta öösel läbi une sonis, ei lasknud teistel arvata, et poiss on tumm. Viimaks oli Jimmy siiski rääkima hakanud. Ent nüüdki oli ta sõnakehv ja hoidis pigem omaette. Sageli hüüdis ta ikka veel öösiti läbi une oma ema.
Vilepill oli poistest kõige kummalisem. Ka tema vaikis suurema osa ajast. Poisi ainuke sõber tundus olevat väike puust vile, mida ta igal võimalikul hetkel mängis. Sellest oli ta endale isegi hüüdnime saanud. Vilepilli päris nime ei mäletanud vist enam keegi.
Alex oli nüüdseks nägupidi tuttav vist ka juba kõigi piraatidega. Nicky oli talle rääkinud, et igaühel neist oli laevale sattumisel oma lugu: kes oli seatud kaaperdatud laeval valiku ette – kas surm või elu mereröövlina, kes oli tulnud laevale seaduse eest pakku ja kes oli ühinenud piraatidega täiesti vabal tahtel – selleks, et kindlustada endale rikkus ja parem elu. Paremat elu olid neist saanud aga vaid vähesed.
Enamik piraate olid eemaletõukava välimusega ja räpased. See polnud ka ime. Pesta said nad end peamiselt vaid siis, kui vihma sadas. Ka siis said nad lihtsalt märjaks, pesemist ei peetud oluliseks. Enamik mehi haises higi, rummi ja tubaka järele nii kõvasti, et sellega harjumine võttis Alexil kõvasti aega.
Suurem osa piraatidest olid poiste vastu sõbralikud või siis ei lasknud end neist suurt häirida, ent oli ka terve rida mehi, kelle nina alla oli targem mitte sattuda. Üks neist oli Hakim – pikka kasvu ja tugev Barbadoselt pärit neeger, kelle kokkupigistatud rusikas oli pea sama suur kui suurtükikuul. Ta ülakeha oli kaetud tihedalt tätoveeringutega ning lisaks kõrvadele ja ninale oli isegi tema alahuul suure kullast rõngaga