Skvotterid. Hugo Vaher
Читать онлайн книгу.
või tundsin. Aga keskkooli lõpu poole hakkas ta rääkima äraminekust ja kevadel selguski, et ta sõidab Prantsusmaale ja kauaks. Ma olin ilmselt sinisilmsem kui tema või oli asi milleski muus, aga vastupidiselt minu ootustele oli ta öelnud, et ei ole mõtet kaugsuhet pidada. Hiljem ma sain aru küll, et see oleks olnud kurnav ja mõttetu. Eriti meie vanust arvestades, kuid ma ei suutnud võtta lõppu nagu täiskasvanu. Nii olin ma endast kooli lõppedes mõelnud – kui täiskasvanust. Selgus, et tundeelus oli mul nii mõndagi veel kõrva taha panna. Või ei tähendanud ma siis Riinule nii palju, et ta oleks minu nimel olnud valmis loobuma ahvatlevatest võimalustest välismaal targaks saada. Ju siis ei olnud minus ka seda seiklejahinge. Pidasin end oma vaadetelt maailmakodanikuks, kuid kodumaa omas minu jaoks siiski mingit nii olulist rolli, et ma pidasin õigemaks end siin harida, emakeeles.
Mitmed mu varasemad tuttavad olid läinud. Ja jäänud. Nad käisid küll aeg-ajalt siin, kuid nad olid justkui teisest maailmast. Meil ei olnud teha muud, kui vanu aegu meenutada, sest keskkonnad, milles me elasime, olid siiski väga erinevad. Nojah, maailma asju sai arutada. Aga midagi oli puudu. Nad olid minu jaoks kadunud. Kuid ma ei tahtnud kaotada sõpru.
Ma elasin Riinu minekut raskelt üle. Minus kadus mõneks ajaks igasugune isu midagi teha, ükskõik mida. Mulle meeldis istuda ja norutada, mõelda, kuidas end veelgi sandimalt tundma panna. Haletsesin end ja nutsin vanu häid aegu taga. Neid, mil kõik veel hästi oli. Ma teadsin, et kedagi ei saa sundida armastama. See peab olema spontaanne, ei saa öelda: „Miks sa mind ei armasta?” Ma teadsin ja ikkagi küsisin endamisi ja vist ka mõnes SMS-is, mida ma purjus peaga suures ahastuses talle olin saatnud. SMS-idega on nii, et iga jumala kord, kui ma mõne sellise olin Riinule teele pannud, kahetsesin seda. Jätsin endast mulje kui nõrgast, võib-olla isegi kergelt maniakaalsest tüübist. Üritasin end õigustada, et mul on nõrkus jah, olen aga nii tugev, et seda tunnistada. Jah, ma armastan seda tüdrukut ja elu ilma temata tundus võimatu. Hiljem end analüüsides näisin enesele aga rumal ja lapsik. Suvega arvasin, et kasvan Riinust välja. Maailm oli ju naisi täis. Kusjuures ilusaid. Riin ei olnud ainus. Ja küllap võisin ma kunagi endale tunnistada sedagi, et tegelikult oli meil koos ikka lahe ja Riin on ka ilma minu kõrval voodis lebamiseta tore inimene. Ma püüdsin enda suhtumist muuta. Armastus, mis vihkamiseks oli saanud, pidi edasi muutuma ükskõiksuseks ja sellest omakorda pidi arenema sümpaatia. Andsin enesele oma eesmärgini jõudmiseks rammusalt aega.
„Riin läks ja jäi,” ütlesin mõtlikult.
„Ja sa oled sellest üle saanud?” uuris Tarvi.
„Ah, naised.” Ma naeratasin. „Mis seal siis saada ei ole …”
Seadsin end paremini istuma. Ebamugav oli.
„Tegelikult oli ikka väga sitt lahkuminek. Persse.”
Ma ei tahtnud sellest pikalt rääkida. Tarvi teadis ise ka. Tema pikaaegse depressiooni põhjustas samuti üks imeilus neiu. Jah, ta oli ilus olnud, kuid temas ei olnud kõik tasakaalus. Silmipimestava kauniduse taga peitus suhteliselt litsakate kommetega peoloom ja kui ma neid esimest korda koos nägin, siis olin kohe veendunud, et neist pikka asja ei saa. Pigem selline nädalane fling. Kuu maksimum. Kuid Tarvi võttis end kokku, ajas harja maha, pani triigitud särke selga ja julges tantsumuusika saatel isegi klubis jalga keerutada. Aga ta ei olnud seda tüüpi. Nägin, kuidas ta piinles. Ju siis ikka oli tal tõsi taga. Kui tüdruk ühe majandusteaduskonna noore ärigeeniusega Taisse puhkama läks, püüdsin Tarvisse sisendada veendumust, et asi ei ole sugugi nii räbal, kui ta arvab, et tüdruk oli loll, seda oli ju kohe näha. See loomulikult tegi Tarvi tõredaks, ta tõmbus mõneks ajaks endasse ja meievaheline sõprus seisis terve üleeelmise talve külma duši all. Kuid siis võttis ta end kokku, käis ja rääkis oma murest teistelegi. Mulle eelistas ta arsti. Ja siis neelas ta tablette ja aasta pärast oli uuesti vormis. Ja vahel heitis juhtunu üle naljagi.
Pirogovi kuju kõrval pärnaokstesse mattunud pingil lärmasid natsiskinnid. Vähemalt ühte neist olin ma varem näinud. Selle pubi ees, seal, kus ta mulle teele ette kakerdas.
„Näiteks need seal. Sa tunned neid?” osutasin lõuaga laigulistes pükstes poiste poole.
Nende hulgas oli tegelikult nüüd juba ka paar näitsikut.
„Hoian eemale,” Tarvi tõmbas oma kerge jaki hõlmasid koomale, nagu sooviks peita oma T-särgi rinnaesisele trükitud suurt valget anarhiamärki. „Eks ma olen ikka kokku puutunud. Mõnel rokiklubi üritusel ja tsiklimeeste juures. Aga jah … Ma ei saa aru sellest, kuidas nende molkustega üldse koos eksisteerida annab. Kaine peaga veel …”
„Sa mõtled, kui sina oled kaine,” torkasin vahele.
„Ei, mõlemad,” vastas Tarvi ja jätkas: „Nii, kui pudel lahti, kohe on möla üleval. Tahaks nagu olla niisama, aga nad ju tulevad norima. Et kuradi kommunist, kuradi antifa. Rohusööja. Mida sa teed sellistega.”
„Et siis nemad ei või ja sina võid?” üritasin Tarvit torkida.
„Putsi, mina ju ei räägi kellegi ahjuajamisest või kellelegi peksaandmisest seetõttu, et ta teist värvi nahaga on. Türa, kui üks ülikoolis õppiv must saab tappa põhjendusega, et nad võtavad meilt töö ära, siis on ikka midagi lahti küll. Mõned agaramad vennad on sügisel ja talvel nädala sees linnast ära. Aga kui need tagasi tulevad, siis on põrgu lahti. Toovad raha ja laaberdavad ringi.”
Tarvi rääkis ega märganudki, kuidas plekkpurk tema sõrmede vahel summutatud prõksatustega kokku kägardub.
„Kust nad siis raha toovad?”
„Soomes käivad tööl, raisk,” läks Tarvi nägu nüüd naerule ja ta kostitas end tubli sõõmuga.
Me naersime.
„Soomes, jah? Kas pole kummaline.”
„Need kõige õigemad patrioodid käivad jah üle lahe ehitamas,” kostis Tarvi. „Aga jah, me talume üksteist üsna vähe. Aga me ei alusta kunagi ise.”
„Sa räägid, justkui peaksite mingeid hulle lahinguid maha. Ma ei teagi nüüd, peaksin oma riietuse vast ka üle vaatama, saab veel peksa.”
„Jajaa, ära targuta. Sa ise oled ka punkar, pealinnas ju sama asi või ei ole või?”
Ma ei olnud kodus elades väga suuri probleeme täheldanud. Samas, ülesaetud harjaga ei käinud ma viimasel ajal palju ringi. Ei viitsinud ja vanemaid tuttavaid vaadates, kel pealagi hõrenema kippus kiiremini kui teistel eakaaslastel, hakkas juustest kahju. Anarhiamärke ja särke erinevate loosungitega kandsin aga ikka ja muud kila-kola ka. Just enne korteriotsinguile tulekut olin lõpetanud oma tagi neetimise, mis nüüd tublisti rohkem kaalus. Mul oli üks vana rokipeeru nahkjakk, mille olin ära augustanud ja neetinud kõikidest võimalikest kohtadest, kuhu vähegi ligi pääses, ilma et jaki voodrit väga lõikuma oleks pidanud. Jah, päris nahk oli. Ma jagasin loomakaitsjate seisukohti, kuid päris loomaõiguslane ma ei olnud, ka vegan mitte, et oleksin loobunud täielikult loomanahast või – lihast toodetest. Ma olin näinud tehisnahka ja seda, kuidas see vananeb ja mulle lihtsalt ei meeldinud see krobeliseks ja tükiliseks muutuv materjal. Ma lohutasin end ja tõin vabanduseks alati asjaolu, et rokkari väitel oli see konkreetne loom, kelle nahk nüüd minu seljas oli, vanadusse surnud, ja mina olin selle jaki taaskasutaja. Esimene osa mu ettekäändest kõlas väheusutavana, kuid teine pidas paika ja õnneks ei löödud mind seltskondades seepärast risti, leidus ju veel ka mitmeid teisi, kes ei olnud loobunud nahast, olgugi et suund sellele oli võetud. Siia sõites olin ma oma tagi aga koju jätnud, sest ilm oli lihtsalt selline. Kuidas Tarvi suutis oma jakki seljas hoida, oli mõistatus.
„Siin torkavad need tüübid justkui rohkem silma,” märkisin oma mõtiskluse lõpetuseks valjusti.
Tarvi ajas end püsti ja pühkis rohupuru põlvedelt ja seejärel hoolikamalt oma tagumikult.
„Davai, Hando. Lähme jõkke. Tuleb ka väljast end leotada. Enne kui hilja. Lenno ütles, et läheb Sireli ja Pilliga EPA-biitšile võrku mängima. Sa ju mängid?”
„Mis asja? Lenno kes? Mis põõsaga?”
„Loll! Lenno, sõber mul. Sireli ja Pill, kaks neidu. Tüdrukut. Emajõe randa. Sa vaid oota, kui nad seal