Skvotterid. Hugo Vaher
Читать онлайн книгу.
seisid juba ukse ees, valmis välja astuma.
„Ühesõnaga – tulime siia, et seista järjekorras,” võttis Lenno meie visiidi kokku.
„Tulime siia, et Hando saaks järksis seista ja baaridaamile jooki välja käristada,” parandas teda Tarvi.
„Mis asja? Ma ei teadnudki, et sulle tüdrukud meeldivad,” hüüatas Pill beibelikult ja lõkerdas naerda.
Torkasin teda näpuga kannikasse. Ta kiljatas ja lõkerdas veelgi rohkem ja valjemini.
Väljudes nägin, kuidas Riku poolkinnised silmad meid saatsid. Ilmselt oli tema siin boss ja kõik teised, kes liiga palju sõna võtsid, võisid kergemal juhul saada tema tapva pilgu osaliseks, halvemal juhul aga ukse taga kolakat. Nii palju võis tema hoiakust välja lugeda. See mees tähendas sekeldusi. Talle oli näkku kirjutatud – vaata mulle silma ja ma löön sul nad kinni, heil!
Puud praksusid ahjus ja veranda poolt tuli Lenno kahe põõsaoksast voolitud ridvaga, millele pidime sealiha otsa lükkima. Toas oli tunda suitsu, lahtisest ahjuuksest lahvatas aeg-ajalt sisse helehall tihe tossupahvak. Kuid mida soojemaks läksid lõõrid, seda paremini hakkas ahi tõmbama. Sireli joonistas midagi elutoa tapeedile koos Tarviga. Ma pidin tapeedi niikuinii ära vahetama, las nad siis sodivad. Või õigemini joonistavad. Köögis hakkis Pill oma jänesetoitu. Lükkasin õhuukse koomale ja läksin talle seltsiks.
Enne, kui ma täna Timelit nägin, olin ma unistanud Pillist. Tema vintske keha tundus väga ahvatlev ja näis, et seks oli peamine, mis mul hetkel temaga seostus. Ei mingeid käest kinni jalutamisi pargis või jõe ääres või kinos nagistamist. Räige ja loomalik seks. Nüüd, köögis teda korraks vaadates, tundsin mingit süümekat. Mulle näis, et soovisin siin näha Lennot ja et Lenno ta kähku ära nabiks. Oleks mul üks ahvatlus vähem ja saaksin keskenduda oma uuele silmarõõmule pubis. Imelik, kuid mind häiris Pilli nali pubiuksel seniajani. Vist mingi isaste värk. Ent meis kõigis peitub vist parasjagu homofoobiat, et lasta end sellistel süütutel naljakestel endast välja viia. Keegi ei seadnud ju midagi kahtluse alla. See oli nali. Aga millegipärast tundsin, et pean enda eelistusi tõestama ja suutmata kontrollida edasist asjade käiku, lõin Pillile paraja laksu vastu tagumikku. Temas ei olnud vist grammigi rasva. Ma ei murdnud käeluud, kuid sellegipoolest avastasin end välkkiirelt mõttelt, et oleks nagu soovinud midagi pehmemat. Ja sealt tuli Lenno, mind päästma.
„Ära jama, võta parem see porgand,” ütles Pill naerdes ümber pöördudes.
„Kuhu sa soovid, et ma selle paneksin?” küsisin ja Lenno pahvatas ka hirnuma.
Me olime lõbusas tujus.
„Sa vaata mul!” viibutas Pill selle peale kurki oma käes.
Kõik, ka väga süütud naljad, tundusid ühel hetkel nii paganama himurad. Võis olla ka meie east tingitud. Kõik kees üle.
„Kuule, Lenno. Aita teda. Ma lähen vaatan, mida söed teevad.”
„Söed, ha-ha-haa,” naeris Pill, sest mõni hetk tagasi olime arutanud, kuidas nimetada erinevate väljendite abil enese täisjoomist ja üks variantidest oli „end söeks jooma”.
Tarvi ja Sireli olid ilmselt söed, sest elutoast kostis kööki nende valju lõkerdamist. Mina pidasin muidugi silmas ahjus põlevaid puid. Kõht hakkas tühjaks minema ja me pidime midagi sööma.
Elutoa seinad olid selle väikese aja jooksul, mis ma köögis olin olnud, kattunud väga skisofreeniliste sirgeldustega. Ühe korraliku hipi unenägu vaatas mulle seinalt vastu. Suures joonistamise tuhinas oli Tarvi maalinud ka osa aknaalusest täis, mis ei olnud aga enam tapeedi all, vaid krohvitud ja värvitud. See kõik tundus väga naljakas. Kõhtu kinni hoides naersime, et silmad märjad. Ma kujutasin ette üürileandja nägu, kui ta oleks sel hetkel sisse astunud. Ometi pidin ma niikuinii tapeedi ära vahetama ja aknaalune pleekinud kollane värv lausa nõudis valgeks võõpamist. Nõnda ei olnud sellest pullist suurt jama oodata. Vähemalt nii arvasime meie. Meie, kes me olime juba kella kümnest saadik end lõdvaks lasknud ja kes me magama saime alles varavalges.
Uksekell helises vaid korraks ja sellele järgnes krõgin lukuaugus. Keegi soovis sisse saada. Keegi, kellel oli selle korteri võti. Ma olin just silmad avanud, mu kõrvus kajas veel võtme lukuaugust väljatõmbamise heli, kui ma püsti kargasin ja kibekähku riided selga ajasin. Kes see, kurat, on?!
Astusin läbi teenijakambrikese kööki, kust me õnneks varahommikul kõik pudelid olime ilusasti laua alla ritta seadnud. Neid oli palju. Läksin hämarasse esikusse. Peaaegu et võpatasin, kui nägin Ilmarit seismas elutoa ukse ees ja sirutamas kätt selle lingi järele.
„Aa… ei, tere hommikut, ma ei kuulnudki, kuidas te tulite,” hüüatasin, pigem soovist tema tähelepanu köita, kui vajadusest seltskondlik olla.
„Aa, juba siin, väga hea,” kohmetus Ilmar.
Mõtlesin hirmuga, et kui ta nüüd selle ukse avab, siis mis pilt talle sealt küll avaneb. Kuhu teised läksid? Jäid nad ööseks? Küllap vedelevad kuidagi seal maas, ripakil. Ilmar saab südamerabanduse.
Ilmar aga astus hoopis uksest eemale ja ütles: „Ma tulin veel paarile asjale järele, mis verandale jäid. Aga ma saan ka teine kord tulla. Olin siin kandis ja …”
„Kui te mulle neid asju kirjeldate, siis saan need teile ju ära tuua. Iga kell. Pole probleemi. Mulle ei valmista see mingit raskust ja varsti on mul auto siin. Võin sõita ükskõik kuhu.”
Rääkisin ja mõtlesin, et räägingi end sisse. Sundisin end vakka.
„Ei. Ei pea nüüd kohe. Mul neid nii väga vaja ei olnudki. Lihtsalt nii nalja pärast mõtlesin, et võtan kaasa. Ja …”
Ilmar astus välisukse juurde. „Sa vist mõtled, et ma nüüd iga kord niimoodi tulen ette ütlemata. Aga ma arvasin, et sa alles mõne päeva pärast sisse kolid.”
„Jah, ma mõtlesin … aga eile läks siin kauem ja otsustasin ööd jääda ja proovida ära, kuidas on,” kogelesin.
Ilmar viskas pilgu kööki. Näis, nagu arutleks ta omaette, kas need pudelid olid seal enne ka või olid need tekkinud hiljuti.
„Jaa,” venitas ta siis mõttesse vajununa. „Ega ma ei tule enam. Kui vaja, siis helistan. Ja …” ta vaatas mulle otsa.
Siis selgines ta pilk ja visates reipalt pead kuklasse tõstis käe hüvastijätuks.
„Ma lähen siis. Head sisseelamist ja head kooliaasta algust ka!”
Uks langes kinni.
Tormasin kähku elutuppa. See oli küll tühi, kuid eilse peo joonistused seintel oleks tõepoolest mind suure tõenäosusega elamisest ilma jätnud. Mõtlesin, et käin juba samal päeval poes ära. Enne ma ei lahku, kui olen tapeedi ära pannud ja soditud kohad, vabandust, joonistustega kohad, üle värvinud. Lootsin salamahti ka Tarvi abile, küllap oli ta väga abivalmis.
Läksin vannituppa ja ajasin riided seljast. Pidin end värskendama. Ronisin külma „eestiaegsesse” malmvanni ja keerasin kraani lahti. Pahinal tuli algul leiget, siis juba päris mõnusat sooja vett. Keerasin veejoa enda poole ja sulgesin silmad. Vesi oli elu. Tundsin, kuidas kõht läks soojaks ja pihustist purskuvad peenikesed veenired mu nahka masseerisid. Mõnus. Siis lasin vett pähe. Keerasin kuumaks muutuva vee jahedamaks. Siis veel jahedamaks. Ma ärkasin. Käega märgi silmi pühkides märkasin äkki, et mu avatud vannitoa ukse vahelt vaatasid kaks silma. Pill! Ta oli sama ehmunud olekuga kui mina. Mu rinnakorvi alt käis läbi jõnks. Adrenaliinisüst. Täiesti tasuta. Me ei mõtle, kuidas sellistes olukordades käituma peaks. Mõtleme alles siis, kui kunagi oleme sellises situatsioonis olnud ja siis kaalume põhjalikult, kuidas järgmisel korral palja persega cool välja näha. Ja seda järgmist korda ei tule kunagi enam, ja palja persega ei ole võimalik cool olla. Mõnes teises keskkonnas ehk, aga mitte nii, et keegi tõmbab lahti peldikuukse ja avastab, et see oleks pidanud olema suletud. Oleks ma naine olnud, võib-olla siis oleks asi teisiti lahenenud. Ma oleksin võinud oma puusi hööritada ja piiluja sisse kutsuda. Ma oleksin võinud kobada ühe käega vanniräti järele, teisega üritada katta tervet keha,