Ma armastasin rootslast ehk Solleftea suvi. Enn Nõu
Читать онлайн книгу.
Väliköögi osakond on köitega eraldatud, et heinamaal oleks kord majas ja kokad ning köögiabilisteks kamandatud ajateenijad saaksid segamata oma tööd teha. Välikatla korstnast tõuseb suits otse üles endiselt selge päikselise taeva poole. Kõrval seisab maastikulaiguliseks värvitud veoauto, mille kasti puldankatte küljed on nagu kardinad piki metalseid torukaari laeni üles keritud, et saaks kuivaineid välja tõsta ja näljastele poistele rutuga välja jagada. Vabaks söögisaaliks talumehe heinamaa ja igaüks istub oma tukal, kus süda soovib. Ruumi laiutamiseks maailm. Kuuskedega palistatud ja alasti kooritud tippudega kaljumäed pakuvad ümberringi tuulevarju nagu kindlusemüürid. Sõjaväe suvi ja laiskus valitsevad käsikäes. Eemal ühiskonnast ja elust.
Eerik on saabunud laagrisse Bönhamni looduslikult kuldse väikese sadama ligidale, mida lahesopi tuult varjavate kaljude vahel ümbritsevad suured paadikuurid solidaarselt külg külje kõrval, ees ja vahel rippuvad kalavõrgud ja taga kahekordsed valgete nurkade ning aknaraamidega rootsipunased kalurimajad. Eemal väljas kolm alasti kaljusaart. Kõrgel troonib Högbondeni laiuv tuletorn koos selle külge sümbioosselt kokku ehitatud kahekordse vägeva majakavahimajaga. Kala- ja merelõhn meelitab lainetele kiikuma. Siin võiks suveturistina suvitada, aga mundris pole küll midagi tarka teha. Kas värskes õhus kaljude vahel tohtinuks alasti armastada? Gävle kaluritel, kes siin ammustel aegadel kalapaate tihendamas käisid, polnud kindlasti aega muuks peale töö.
Eerik kirjutab Bönhamnis samal pärastlõunal kahekümne viie öörise kroonumargiga kirikaardi kodustele. Joonistab nurga peale kaks tillukest ümmargust sõjaväetelki, maskeeritud kiivriga ja välivormis mehe, kes oleks ta ise, ning kriipsjoonistuse oigavast haavatust kanderaamil kahe vingerdava jalgratta vahel. Saatja aadressiks rügemendi ametliku korra kohaselt tuhat viissada kaheksakümmend kaheksa – viiskümmend kolm Neier, kuues kompanii, viies rühm, T3 Sollefteå.
„Armas ema! Olen praegu laagris ilusa järve ääres. Ilmad on jumalikud, päevitan ja suplen mitu korda päevas. Köha on üle läinud. Väljaõpe on natuke raskem. Sõidame ratastega, poiss kanderaamil kahe ratta vahel. Telgis ei ole just eriti mugav. Vesi on järves väga soe. Siin on ühe sõnaga väga tore. Inimesi mõni üksik kalur. Meri 1 km eemal, mõned saared, värske mereõhk. Siiasõit oli umbes 100 km., võttis 7,5 tundi aega. Lõpp oli kaunis raske, mäest alla. Enne seda oli T3-s natuke rahutu, eriti meie kompaniis. Mina ei olnud kaasas lollustes. Palju, palju tervisi. Kirjutan varsti. Eerik.“
Sõjaväe hingelist isolatsiooni kodused niikuinii ei oska õieti mõista. Naistepuudust ammugi mitte, sest nende jaoks on ta ikka veel laps. Vist jääbki. See kannatus on ainult Eeriku õlgadel kandmiseks. Ja et ta nende jalgade vahele igatseb, ei tohi ta välja öelda, peaaegu mitte mõteldagi. Viisakad inimesed sellest ei räägi. Mõni jõuab sinna varem, teine palju hiljem. Kõigil pole nii kiire kui Eerikul. Kõigil pole abielu suguelu peaeesmärk, pealegi veel eesti sinimustvalge. Muist lasevad kõrvalt mööda niisama.
Reedel, kaheksandal juulil joonistab Eerik täitesulepea sinise tindiga südamekuju, enda kergesti haavatava südame, mille ette seab püsti võitlusmõõga. Lisab ülikoolilinna vana kuningalossi, vabaduse tõrviku Eesti nimel, päeviku-kirjamehe hanesule ja paremale Eesti väärikuse tammelehed. Südame kõrvale samuti paremale eskulaabitoki ümber siugleva meditsiinimao. Alla paneb ristamisi sõjamehe oda ja kunstniku pintsli. Eerikule meeldib joonistada ning sümbolite kaudu piltlikult kõneleda. Tegi seda juba enne, kui venelaste eest vanematega Rootsi põgenes. Lõpetab Eesti lipu ja vastamata armastuse viie tumeda roosiga ümber enda vaevatud südame. Kokku kahekümne ühe aastane noor hing Bönhamni suvekuival heinamaal. Ainult tema ise mõistab õigesti selle pildi isiklikku sümboolikat. Teistel pole tarvis teada.
Sellel igaval laagrireedel ilmub T3-e, Kuningliku Norrlandi Lahingvoorirügemendi ülema asetäitja kolonelleitnant Fischer isiklikult Bönhamni, talle peavalu tekitanud kuuendat kompaniid inspekteerima. Eerik istub parajasti teeveerul koos paari poisiga, kui Fischer ootamatult saabub ja nende käest küsib:
– Ajateenijad, mida te siin teete?
– Parandasime teed, härra kolonel! Oleme valmis. Uut käsku pole saanud, härra kolonel!
Vastama peab valju häälega ja selgelt. Sõnu ei tohi raisata.
Pärast, kui terve kompanii on heinamaale üles rivistatud, nimetab kantseleilik ja rahulik Fischer nagu muuseas:
– „Mässuloole“ mingeid järelkajasid minu poolt ei tule, välja arvatud ühele ajateenijale viiendas rühmas, kelle asi läheb edasi tsiviilprokuröri kätte.
Karl-Johan Lindhjelm olevat leitnandile hüüdnud „kuradi lihunik“, vähemalt oma jutu järele. Eerik ise aga siis ei kuulnud midagi. Vist liiga unine. Hiigelleitnant ütlevat, et Karl-Johan olevat „kuradi… midagi“ karjunud. Poiss väidab nüüd tagantjärele, et ei olnud öelnud midagi. Leitnandil on tunnistajaks nooremseersant, kes vist ei kuulnud täiesti selgesti. Poisi isa on advokaat, kes peaks kuidagi selle loo poja tagant klaarima, läve puhtaks pühkima.
Päeval sõidab Eerik esimest korda rühmakaaslastega slepis köiepulgast kinni hoides jalgrattaga järel veoautol. Ta kaotab ootamatult tasakaalu, tunneb, et viibib õhus nagu ära eksinud lind, ja lendab koos rattaga tee kõrvale maha. Hullemalt haiget õnneks ei saa, kuid ehmatus on seda suurem. Sellest hetkest peale kardab ja vihkab ta slepis jalgrataste köietransporti, mille oma arust ettenägelikud kroonu ohvitserid on välja mõelnud sõjaajal bensiini kokkuhoiu otstarbel, unustades, et väsinud sõdurid jaksavad märksa vähem võidelda või haavatuid tassida kui autokastis istunud ja välja puhanud kõvad mehed. Samal päeval saab Eerik Karina Magnussoni käest kroonu väliposti vahendusel oma kirjale vastuse:
„Ma tahan hea meelega Sinuga Sollefteås kokku saada, kui Sa laagrist tagasi oled jõudnud.“
Laupäeval, üheksandal juulil praeb Eerik ennast palavas päikeses nagu muna praepannil nii punaseks, et rohkem ei või, kui ei taha nahast ilma jääda. Supleb vahele ja jahutab kuuma keha, aga tegelikult pole ta suurem asi ujuja. Konnasiplemisega kaldast kaugele ei jõua. Õhtul sõuab Eerik, pruuniks põlenud nägu peidetud igapäevase teenistusmütsi laia noka alla, seljas kurgu alt kinni nööbitud valge ilma kraeta töösärk ja jalas kortsunud pudrupüksid, koos tasakaaluka ja targa Arend Wallenbergiga Bönhamni kaljude varjatud kitsast sadamast ja piklikust lahest otse välja Botnia lahe ulgumerele. Nad maabuvad kahel väljas ootaval alasti graniidisaarel. Vaatavad Soome poole lõputut avamerd ja ronivad ringi tuulistel kaljudel. Meri lainetab hooti kõvasti nagu rahutu Neptuni silmade all, kes parajasti ei tea, mida ta nende käest tahab. Kalurilt odavalt üüritud paat õõtsub küljelt küljele ja tundub kõhedalt ebakindel laineid pareerivana kalda poole sõudes. Liblikad tantsivad kõhus ja mõlad kramplikult peos nagu viimseks toeks, kuid olukord paraneb, mida ligemale nad rannale jõuavad. Teist korda niimoodi ei julgeks välja minna. Värske mereõhk kosutab, puhastab pärsitud hinge ja tuju. Ühe sõnaga kokkuvõttes hea teistmoodi laupäevaõhtu ja kindel maapind jälle jalge all. Esimest korda pole Eerik Rootsi kuninglikus sõjaväes nädalalõpul väljas kuskil tüdrukutega tantsimas. Hetkeks ehk isegi vabanenud ürgsest naisteneedusest, vastupandamatust tungist, mis nagu rasked sugurangid talle suureks saamisest peale kaela pandud ja enam kunagi lahti ei lase, ükskõik kus ta parajasti viibib või mida teeb. Silme ette kerkivad kuratlikud rinnad ja kavalalt meelitav üsk, mille kutsele pole võimalik mingi väega vastu panna. Või ei tahagi. Kui ainult saaks… Aga ei saa!
Pühapäeval, kümnendal juulil on enamik Norrlandi kangeid sõdureid Mjösjöni järve äärest kadunud, kaheks päevaks koju emade sülle puhkusele sõitnud. Siitkandist pärit jõuavad linnaloaga nädalalõpul kodus ära käia ja saabuvad alles öösel varjudena hiilides telkidesse tagasi. Eerik on terveks pühapäevaks kompanii kokkadele köögiabiliseks määratud, nii et päikesevõtmisest ei tule enam midagi välja. Ilm jahe ja sääsed ei luba õhtul päevikut kirjutada. Pole muud teha kui lihtsalt puhata. Telgis pole mugav magada, riietes, kõva seljakott padjaks pea all, kitsalt, kõveras lamades kõval kuuseokstest alusel. Jah, homme koidab uus päev ja taas algavad martsiaalsed harjutused. Paistab tihe päev tulevat, kui enne uinumist kava ligemalt lugeda. Üheteistkümnendal ja kaheteistkümnendal juulil tuhat üheksasada viiskümmend viis, esmaspäeval ja teisipäeval, peetakse Bönhamnis väikest lahingumanöövrit. Esimesel „sõjapäeval“