Ma armastasin rootslast ehk Solleftea suvi. Enn Nõu
Читать онлайн книгу.
omaks ei võta. Poisid roomavad ja roomavad. Tundide viisi roomavad maa peal. Nagu ei oskaks enam kahel jalal kõndida. Isegi vist mitte neljakäpukil, sest ka siis võib sind tabada vaenlase tappev kuul. Aga haavatud tuleb iga hinna eest ära tuua. Paratamatud poistemängud, sõjameeste moodi lavastatud. Ümberringi valvavad neid helerohelised valge tohuga kased ja mornid tumedad kuused. Maas möödunud suve kolletanud lehed ja pragisev oksapraht. Sel aastal sõda ei puhke. Ka mitte hiljem, kuigi mõned kardavad alati. Venelasi eriti. Siin kandis on neid kardetud aastasadu nagu sõjatonte idast.
Pühapäeval, üheksateistkümnendal juunil lööb Eerik jälle Sollefteå igavat vabaaega surnuks koos nelja rühmakaaslasega kell seitse kinos Teater-Biografen kahe krooni ja kahekümne viie ööri eest. Ameerikalik „Kiusatus“ salakavala pilgu ja meesteõgija naeratusega Lana Turneri ning hapralt neiuliku Pier Angeliga ei ahvatle, aga viib mõtted peast mujale. Kinofilm kui rahustav uneliiv. Ühe sõnaga, mitte midagi erilist ja ainsa punkti võib siiski saada.
Teisipäeval, kahekümne esimesel juunil ootavad viienda rühma puhkusepoisid, linnaloamundrid korralikult seljas, Sollefteå punaka telliskiviseinaga raudteejaama perroonikatuse all rongi, et jõuda Långselesse, kus istuvad ümber kiirrongile ja sõidavad igaüks Vene kallaletungi puhuks kaitstud Norrlandi sisemaa raudteed pidi koju pikemalt jaanipäeva pühitsema. Kingad läikima viksitud, nagu kroonu kord ja kohus nõuab. Päike paistab ja tuju on lootusrikkalt hea, et korraks siit kaitseväe raudsest masinlikust pesast minema pääseb. Mõned kandekotid ja erakraam kaasas, aga tsiviilriideid nad kanda ei tohi. Sõidavad ju kuningriigi sõjaväe ametlike priipiletitega. Umbes nagu alaealised lapsed, keda iga konduktor peab riiete ja nägude järele ära tundma. Poisid hõikavad ootusrikkalt rõõmsatena üksteisele:
– Hei siis! Alles nädala pärast oleme siin tagasi.
Eerik viibib esimest päeva kodusel puhkusel ülikoolilinnas neljapäeval, kahekümne kolmandal juunil, ja magab selle päeva peaasjalikult maha. Sõjaväeväsimus on hõivanud terve noore mehe keha ja hinge. Korraldab vähehaaval oma asju ning longib linnas mundris ringi väikese lootusega, et keegi paneks teda tähele. Et pole enam tavaline Eerik, et oleks nagu muutunud. Et mõni eesti pagulastüdruk teda uuestisündinuna märkaks. Naiivne ootus, ega keegi ei vaata ometi kroonu anonüümseid mundrimehi! Päikesepruunidel neiudel on huvitavamat orbiidil. Sirelid juba kuumaga kiiruga ära õitsenud ja lõhnad läinud oma teed. Eerik on esimest päeva kodus selle suve ainsal sõjaväepuhkusel. Nädalalõppudel ta siia ei jõua. Sellel jaanipäeva õhtul tantsib ta Liljekonvaljeholmeni katusega kaetud vabaõhu-tantsulaval mundris nii palju, et sõjamehe jalad väsivad ära. Aga võib pehmetel tüdrukutel ümbert vabalt kinni hoida, kes ära ei ütle. Siin pole keerutada tahtvatest rootsi neiudest puudus. Eestlasi kahjuks ei märka ühtegi. Jaanipäeval puhkab, mõtleb tugitoolis istudes elule ja kirjutab laua ääres harjumuskohaselt päevikut. Laupäev, kahekümne viies juuni kaob käest nagu iseenesest ja pühapäeval, kahekümne kuuendal juunil läheb kaks korda kinno samal õhtul. Esiteks kell seitse üksinda ülikoolilinna Röda Kvarni. Igas linnas on vist meelelahutuse Punane Veski. Kaks krooni ja nelikümmend viis ööri on kallim kui kaugel põhjas Sollefteås. Noh, suuremal linnal kõrgemad hinnad. Cinemascope’i-värvilisel Ameerika „Võitlusel mere põhjas“ pole viga, kaks punkti. Istub kuskil kuuenda ja kahekümne kuuenda rea vahel. Mis reas täpselt, pärast ei mäleta. Ka mitte, kes ümberringi istuvad või ei istu. Viiekümnendate filmimaania jätkamiseks siirdub kella üheksaks koos vanade heade eesti sõprade Tarvo ja Vennoga kinno Fågel Blå’s, ülikoolilinna Sinises Linnus, vaatama Ameerika United Artists’i kompanii cinemascope’i-värvilist linateost „Sitting Bull“ kirevate sulgedega ehitud indiaanlastest. Küll mitte midagi erilist ja üks punkt, aga õhtu ajaviide sisuga täidetud jälle kuuenda ja kahekümnenda pingirea vahel kuskil istudes. Toolinumber ükskõik missugune, sest filmilina on nähtav igalt poolt. Ülikoolis õppivad eesti tüdrukud poleks Eerikuga niisama kaasa tulnud isegi siis mitte, kui ta neile pileti oleks välja teinud, sest tema kohta on kuuldud, et ta tahab kohe abielluda. Peab olema peast segane. Niisugune käitumine pole normaalne! Nagu elus pole muud teha kui perekonda ja kodu luua! Miks ta ei proovi niisama? Miks ta ei mängi nendega tagaajamist ja kinnivõtmist nagu teised normaalsed eesti poisid? Miks suhtub ta tüdrukutesse nii tõsiselt? Võib-olla ongi Eerik teistsugune, kes eesti vanadest mängureeglitest pole valmis loobuma?
Päev hiljem, tähendab esmaspäeval, laseb Eerik isal võtta selle esimese ajateenijasuve mälestuseks endast kolm linnaloamundris pilti läikivate embleemide ja nööpidega, peas kaitseväe pilotka kuningriigi värvikokardiga. Demonstreerib õues välisukse ees valvel seistes sirgete sõrmedega perfektset Rootsi sõjamehetervitust. Mingi mundriuhkus on, kuigi rootslased seda ammugi tähele ei pane, eestlased küll, eriti vanemad, kui pirtsakad tüdrukud välja arvata. Sollefteås oli Eesti Eeriku käest kadunud kaugele mägede taha. Siin ülikoolilinnas on ta aga nagu oma õues ja ümberringi, kuigi reaalne isamaaline tegelikkus jääb ometi teisele poole kodupinnast lahutavat Läänemerd. Enne sellelt kiiresti kaduvalt jaanipäevapuhkuselt tagasisõitu pagulasnoorsoo tulevikumuresid omavahel murelikult lahates jutustab Eesti üliõpilaskonna pätsiliku ilmega sekretär Elur talle lisatud isaliku muigega:
– Ma ütlesin Lulile, et sa lubasid siin kõvasti südameid murda, kui sügisel ülikoolilinna tagasi jõuad, ja Luli vastas selle peale, et kas enda südant või.
Kuradi uhked ja ennasttäis on need eesti tüdrukud, ka nipsakad blondid, aga nad saavad siis alles näha, et ka Eerik võib uhke olla! Teise maailmasõja kaitselahingutest Eesti pinnal on üle kümne pika aasta möödunud, aga iseseisvuse tagasivõitmise lootused pole pagulaste seas veel kadunud. Eerik on nukker, et lohutav pühadevaheaeg hakkab enam-vähem otsa saama. Homme peab ta tahes-tahtmata sõitma tagasi sõjaväkke Sollefteå linnas, mille vastu keegi siin huvi ei tunne. Vist ei teagi, kus kolkas see asub. Tore on olnud mõned mõnusad päevad kodus veeta, süüa head sööki, magada pehmes voodis, näha isa-ema, õde-vendi, aga midagi, õigemini keegi, puudub – oma isiklik tüdruk, kes teda ja keda tema armastaks. Ta on endiselt üksinda, kuigi inimesi kubiseb ümberringi. Ta just nagu ei ela oma, vaid kellegi teise, mingisuguse vaimse sunnitöölise elu. Võtab kodust korraliku padja kaasa, et T3-s vähemalt paremaid ja ilusamaid unenägusid näha, headest eesti tüdrukutest unistada, sest ilma nendeta ei taha elada, kuigi tal pole aimu, kust neid leida võib.
Selle viimase esmaspäeva õhtul kell seitse läheb Eerik ülikoolilinna Röda Kvarni kinno koos punaste juuste, väikese tõsise suu ja pika lõuaga arstipoja, alati korrektse klassivenna Lars Hellbergi ja kellegi teise lenduriga. Ameerika kompanii 20th Century Fox cinemascope’i-värvifilm „Haiji Baba seiklused“ hollywoodlikult, kuid tõsiselt naeratava John Dereki ja sensuaalselt altkulmu meelitava pilguga Elaine Stewartiga meeldib väga, kolm magusat punkti. Küllap veetlevate vormidega naise pärast, kellest hiljem enne uinumist mõnus pehmel padjal mõtelda ja nagu paitades unistada. Kaks krooni ja nelikümmend viis ööri tagumisel parketil tasub ära.
Teisipäeval, kahekümne kaheksandal juunil lahkub Eerik paratamatult kodust. Emal kipuvad pisarad silma, kui ta teda teise korruse korteriuksest trepikotta välja saadab. Siis tunneb Eerik tõesti, et suur on ehtne emaarmastus. Ema lehvitab talle köögiaknast ja rõdult jälgides järele, kui tema poeg piki sotsiaaldemokraatide liidri Hjalmar Brantingu nimega tänavat raudteejaama poole ruttab. Imelik nukker tunne surub sisse kahekümne ühe aastasesse Eerikusse, kes õieti ei tea, kuhu ta tegelikult tagasi tüürib. Jätab selja taha eesti pagulaskonna ja rahvuslikud juured ning helged isamaalised lootused.
Kolmapäeval, kahekümne üheksandal juunil on ta lõplikult tagasi Sollefteås, T3-s, terasranges sõjaväes, ja kroonu elu lohiseb nagu harilikult. Peaaegu nagu mõisa köis. Jälle üksinda põhjas pärismaalaste keskel, marsib tolmaval liival ja käib neljas kinos. Tervis tsipa vilets, kurk valus ja kange köha ärritab. Näib, kuidas edaspidi areneb või jääbki haigeks. Ta tunneb ennast mahajäetuna, kibestunud ja haiglasena. Tal on hea ema armastus, mida ta pole pidanud välja teenima, muidugi on, isegi väga hea, aga tal pole seda teise naise armastust, seda hingelist ja füüsilist sidet, nagu mehe ja naise vahel peab alati olema, ja seda vajab ta praegu sama palju. Õieti rohkem, sest ta tahab ruttu vanemate turvalisest pesast omal käel välja lennata. Tiivad olid tal selleks valmis juba mitu aastat tagasi. Nii et läki kinno õnnetut elu unustama, nii kiiresti kui vähegi jõuab, tähendab,