Ma armastasin rootslast ehk Solleftea suvi. Enn Nõu
Читать онлайн книгу.
torni ja selle kõrval majakatuselt tõusva pistodaliku kiivriteravikuga roosasse Badhusparkeni sauna korralikult sooja veega pesema ja saab tasapisi kreemiga järele aidates näonaha korda. Soe vesi kui Sollefteå kasarmulinna halastav mõnuand ja õnnistus!
Rauast vedruvoodi pole hotelliluksus, vaid vastupidi! Põhukott on poolümmargune vorst, mida kuidagi ei saa pressida horisontaalselt ühtlaselt lamedalt sirgeks, nii et magades veereb keha alati ühele servale, vastu seina või maha. Padjaks on väike õlekott, mis magama ei meelita, kui pole nii väsinud, et uinuks ükskõik kus. Hommikul peab hoolikalt kõik koos unenägudega peitma diagonaalsete sini-valgete ruutudega voodikatte alla. Igal asemel isiklik numbrisilt ja kahekordsete naride ülemistel otstel kuus spartalikku konksu igapäevakasutuses pudrukuubede, väli– ja linnaloamundrite korrapäraseks üles riputamiseks. Voodid neljakaupa, kaks üksteise peal; kaugete käskluste koheseks kuulmiseks ning õhuliikumiseks jaotatud ülevalt ja alt avatud puust ning vineerist vaheseintega boksideks. Salajutuks siin kohta pole, aga omavahel sosistada pole keelatud. Latrite ees on barakk avatud nagu pikaks koridoriks rühma ülesrivistamise ja terava pilguga ülevaatamise tarvis. Ülaosas lühikeste, samasuguste sini-valgete diagonaalruutudega voodikatteriidest kardinatega kaetud pisiakende all jahedad radiaatorid, mida enam ei köeta, kuigi öösiti valitsevad väljas veel külmakraadid. Ajateenijaid tuleb karastada. Selles puhtaks pühitud puupõranda ja vineeriga kaetud alasti laudseintega barakis on igal poisil isiklik kapp ja koridoris lauad ning toolid vaba aja surnuks istumiseks. Võib-olla kaarte mängides või ajalehte lugedes, kui targemat välja mõtelda ei oska. Eerik paneb vaheseinale oma alumise voodi number kakskümmend viis kõrvale knopkadega üles mõned „pin-up“ – pildid, et jätta muljet, nagu oleks ta kange mees nagu sõjafilmides. Tegelikult on ta alati olnud tagasihoidlik ja ettevaatlik. Noh, et kroonuvaimu ülendada selles martsiaalses meeste keskkonnas, kus naised kui bioloogilised olevused peaksid olema enam-vähem unustatud, peale kasarmuhaigla ja söögisaali personali. Kulunud kasarmunaised ei võlu kedagi keset seda sõjaväe tramburaid. Eerik üritab kambas kangemana välja paista, kui ta on.
Igal pool kujunevad varem või hiljem oma armsad kohad. Võib-olla isegi selles pärapõrgus, kuigi võtab aega, enne kui need avastada, ja juhused määravad, millal ning kus. Rügement nõuab nädalapikkust käitumise sisseharjutamist, enne kui usaldab esimese aastakäigu poisse vabal ajal vormiriietusega linna peale ennast rahvale näitama. Peavad kindlasti oskama mundriülemusi korrektselt tervitada. Nagu poleks nad kunagi varem kedagi üldse teretanud! Nad on nagu noored vasikad kevadel esimese hooga valmis rohetavale karjamaale välja tormama. Lapsik kambavaim nakatab iseenesest kõiki, ka tagasihoidlikumaid. Eeriku rühmakaaslased on üldiselt üheksateistaastased, kaks aastat temast nooremad. Tema on enda arust tunduvalt vanem ja küpsem. Ta kursusekaaslased ülikoolist on juba kolmanda aastakäigu rühmaalamkapralid ja asuvad teises barakis. Ta ise on valmis niipea, kui pääseb linnaloaga kasarmuväravast kontrollivate silmade alt välja, ruttama kinno, sest siin pole ju midagi muud mõistlikku teha. Igat mundris ohvitseri ja allohvitseri peab ta tee peal kulpi lüües tervitama, kuigi kohtab vaid kolme, aga vähemalt pooleteiseks tunniks pääseb unustama, kus ta viibib ja mida teeb. Tõsi, algusest peale on seespool rügemendi traataeda tolmu sees lubatud vaba aega veeta isegi käitumisreeglite vastu eksides. Ta istub teisel juunil kuidagi nukralt mahajäetuna, muid ajateenijaid ligemalt tundmata rügemendi kasarmukinos Biografen T3, ahmides nagu vabaduse esimest muinasjuttu tundes seitsmekümne viie öörise kaitseväepiletiga endasse Ameerika filmi „Veneetsia lind“, peaosades sõjamehelikult kindla näoga Richard Todd ja vallatult naiselik ungarlanna Eva Bartok. Nagu kartes, et rohkem sel pikal suvel ei saagi. Etendusel pole viga, hinne kaks omaloodud punkti ja jalutab kergendatult punasesse barakki tagasi. Ronib magama voodi pragisevale põhukotile, kuigi väljas sirab suvepäike, mis siin põhjas millegipärast ei tahagi looja minna. Rühmas kolmkümmend kuus poissi, kes tahavad õppida arstiks või hambaarstiks ja kes kõik magavad samas barakis, mis õieti on mõeldud kahekümnele mehele, nii et õhk hommiku poole ööd on päris paks, kuna aknaid ei saa öösel tuulutamiseks lahti hoida, sest siis võtab kargelt külmaks ka teki sees.
Esimene nädal möödub kohanemise tähe all. Saavad kogu ajateenijavarustuse järk-järgult kätte ja teevad tramp-tramp-rividrilli. Käsklused, igale poole marssimine ja tervitamine mõjuvad uudseina, aga kolm nädalat hiljem läheb nagu iseenesest. Laupäeval, neljandal juunil pääsevad nad justkui linnupojad pesast esimest korda välja, seljas uued mundrid nagu kirevad suled. Eerik tunneb end isegi uhkena ja püüab liikuda võimalikult sirge seljaga, nina väärikalt püsti hoides. Imelik, univorm oleks nagu muutnud ta iseloomu, teinud temast teistsuguse mehe. Oleks nagu julgust lisanud ja sama korraga kuidagi anonüümsemaks muutnud. Võib-olla ongi see kroonu salajane sõjaplaan? Ta jalutab linnas ringi koos rahuliku ja vaikselt asjaliku rühmakaaslase Arendiga, kes tahab apteeki minna rohtu ostma, aga nad ei tea, kus rohupood asub. Tahtes värskele sõbrale näidata, et ta saab omal käel hakkama, võtab Eerik julguse kokku ja pärib esimese vastutuleva politseiniku käest – sooritades seejuures oma elu esimese kohmaka sõduritervituse väljaspool kasarmumaailma uues mundris. Aeglaselt üle silla tagasi kõndides näevad nad eemalt kasarmute kohalt tõusmas suuri ähvardavaid suitsupilvi. Arend arvab kohkunult:
– Võib-olla põlevad meie barakid! Ja meil seal asjad!
Nad ruttavad pooljoostes ja hingeldades kontrollima, kartes end isiklikest asjadest ilma jäävat. Jõuavad tagasi punasesse barakki, mis muidugi ei põle. Küll põleb mets eemal mäenõlval ja olukord näib kippuvat tõsiseks. Justkui mängufilmis. Nad nagu ei usuks täiesti oma avatud silmi.
Põuase suve esimesel kuival laupäeval, neljandal juunil on puhkenud tohutu metsatulekahju Sollefteåst kolm kilomeetrit põhja pool. Nagu sõda oleks korraga alanud ja venelased Rootsile kallale tunginud. Nii võinuks tunduda üksteist aastat tagasi Eestist Punaarmee eest põgenenud Eerikule. Sollefteå tulemöll on üks kolmest samaaegselt puhkenust Ångermanlandi maakonnas. Kuum suvi karistab ettevaatamatuid ja lohakaid inimesi. Metsaraie põletamine on kontrolli alt väljunud. Rääkimata et aeg väga halvasti valitud. Peatselt, enne kui mehed kavatsenud selleks tööpäevaks lõpetada, visanud tuul ümber ja paisanud tule tugeva hooga kolmekümne viiele raiepõletajale otse vastu. Mets süttinud sealsamas põlema. Nagu hiigelsuur Bikini-seen tõuseb suitsusammas taeva poole. Fantaasial pole vesinikupommi juurde tarvis, aitab sellest siin. Tuleleegid tormavad nagu kuradikeeled linna poole kiirusega sada meetrit minutis, kuni jõuavad puid ahmides paari kilomeetri kaugusele linna piirist. Leegid murravad täie jõuga läbi metsa nagu pöörased napalmipommid. On kombeks rääkida põlevast armastusest, aga mis juhtub siis, kui seda enam ei suuda kontrollida? Hallsta mäele kaugel teisel pool linna ning jõge paistab tulemöll suitsuseene ja põleva metsaga. Uudishimulikud vaatavad sealt pealt nagu näitemängu ega oska õieti karta. All värisevad tulekuradite ohus Sollefteå majad. On vaid aja küsimus, kuni tuli hooned alla neelab.
Neli käepärast ja kättesaadavat tuletõrjeüksust kihutavad väljakutsel gaasipedaale kramplikult põhja vajutades punaste masinatega kohale. Metsaülem Wallmarki ettevõtmisel, kes kohe mõistab katastroofi suurust, õnnestub puhkuselubadest hoolimata laupäeval kokku korjata kakssada meest T3-st ja seitsekümmend jalaväerügemendist I21. Nad paisatakse nagu kaitseväe lahingukorras südilt võitlema vahetult ründava tule vastu. Kõik parajasti kättesaadav isikkoosseis kutsutakse kiiruga rügementidesse tagasi. Välja saadetud sõjaväeveokid keerutavad linna peal nagu jälituskoerad nuuskides ringi ning korjavad üles iga ettejuhtuva, laupäevasel nädalalõpupuhkusel linnas ringi luusiva või kohvikus istuva kergelt äratuntava vabaloamundriga kroonupoisi. Ümbruskonnas kodukanti sõitnud kohalikud ajateenijad kutsutakse telefoni teel käsu korras tagasi „vabatahtlikeks“ tulekustutajateks.
– Vahetage kiiresti riided ja ronige autokastidesse!
Igasugune vastuvaidlemine on välistatud.
Peatselt barakki naasnud Eerik kuuleb, et kasarmuväravad on suletud ja temagi ei pääse käsust minna metsa tuld kustutama.
Ta nabitakse kasarmuõues kiiresti kinni pärast linna peal käimist, kästakse barakis selga panna sobivad tahma kannatavad riided ja peab osa võtma tulekustutamisest ning öisest järelevalvest. Tema enda arvamist keegi ei küsi. Vastutasuks lubatakse päeva võrra pikemat jaanipäevapuhkust. Korraga on aga kaitseväes põnev. Pole enam igav. Juhtub