Ma armastasin rootslast ehk Solleftea suvi. Enn Nõu
Читать онлайн книгу.
Päevringi), kes karjääri nimel on parajasti trügimas Linköpingi T1 ülemaks. Tema asemele kolmeks aastaks astunud samasuguste ratsapükste ja – säärikute, üle pea kahele poole kammitud hallikate juuste, heatahtliku suu ja õhukeste kulmudega kogukas kolonel Jarl Yngve Diurlin peab kuuendal juunil T3-e kasarmuväljakul sõduritele käesoleva aasta Rootsi lipupäeva puhul kuninglikult sütitava isamaaliku kõne, mida kroonupoisid, kaasa arvatud unine Eerik, hajameelselt kuulavad ühest kõrvast sõnu sisse ja teisest samas välja lastes. Suvepuhkuse ajal täidab rügemendiülema kohuseid asetäitjana mõtliku näo, puhmas kulmude, sirge nina, palja otsaesise ja pealae, kõrvadetaguste ning üle kukla paistvate tumedate juustejäänustega täpne ning asjalik kolonelleitnant Birger Fischer. Ta paistab iseloomult olevat rohkem kantseleiülem kui sõjamees. Eeriku seisukohast pole suurt vahet, kes tema üle määrab, kuigi laia olemisega Natt och Dag tuleb talle järele võimsalt kukile istuma järgmisel suvel Linköpingi T1-s. Remsle linnaosas seisab T3-rügemendi põigiti edela-kirde joonele paigutatud kahekordne, sajandivahetusel rajatud, heledate raamidega kaheksaks jaotatud ja massiivne, plekk-katuse ning otsaustega B-kasarmu hoone, mille laiadest ja kõrgetest akendest oleks kerge sisse tulistada, kui keegi kavatseks siin mässu alustada. Kuninga rahuriik pole sellise võimalusega arvestanud. Riigipööre on võimatu ja kujuteldamatu fantaasiapilt. Kunagi hiljem saab sellest majast põhikool ning hoonet on siis raske samastada sõjamasina kaikuva taimelavaga. Siitsamast B-kasarmu lõunaotsa juurest pääseb rügemendi tõkkepuuga blokeeritud peaväravast vahiposti tülpinud pilguga tunnimehe kontrolli alt sisse ja majas registreeritakse värskete nekrutite kroonu käppade vahele saabumine. Seespool väravat ootab vastas väike eraettevõtlikult naeratav kiosk, et kaitseväe traataedade taha määratud poisid tuleks ostma nii ühte kui teist maiustust, eriti teist, ajalehti ja muud, kui päevaraha kroone ja ööre peaks pärast linnas raiskamist üle jääma. Kaubad klaasvitriinides ootavad nagu vaateaknas järeleuurimist ka nende poolt, kellel raha taskus polegi. Edelas valvab jõega rööbitine kahekordne rügemendi administratiivhoone, „kellakasarmu“, väikese kellatorniga katusel, mis määrab ülevalt sõjaväeaega täie rangusega terve hoovi ulatuses. Sellest majast põigiti kagu pool seisab väike katuselipuga kantseleimaja, mille ees vahib muuseumisuurtükk unisel pilgul tolmuse platsi poole, kus paistavad peakasarmud ja pikad plekk-katuste ning saksalikult ruudustatud kõrgete seintega igasugused puithooned. Söögisaal „kellakasarmu“ loodeotsa kõrval valmistub näljaseid ajateenijaid vastu võtma. Kaugemal ootab uhke kõrgete väikeseruuduliste hiigelakendega võimla ja õppemarsihoone. Puitehitistest pole puudust. Mets mühiseb mäenõlvakul.
Kui Eerik aastate ja ilme poolest vanema mõõduga kursusekaaslase Suloga tolmusele kasarmuhoovile jõuab, pärast väeteenistuskutse ja hallpruunil kaanel kuningriigi suure riigivapi vägevate lõvide ja kroonidega kaunistatud Rootsi Sõjaväe Sissekirjutusraamatu ettenäitamist vahiposti tunnimehele, on tal tunne, nagu oleks ta määramatuks ajaks siia vastu tahtmist kinni pandud, süütuna pistetud raudsesse riigivanglasse. „Laskem lootused põrguväravas lennata!“ Vahipostist tagasipöördumatult mööda ja ongi sees. Nad pannakse kasarmus kirja ja dokumendid võetakse ära, allohvitser topib need kolmeks kuuks kuuenda kompanii viienda rühma kasti tihedalt pakituina tolmu koguma. Igal pool ümbritsevad uustulnukaid tsivilisatsioonist eraldavad traataiad ja monotoonse rügemendielu tõsised kasarmuhooned. Eerik ei kontrolli sellest otsustavast hetkest peale enam ise oma noort ebalevat elu. Mõtlemine ja määramine pole enam tema otsustada, vaid on täpset käsutäitmist nõudvate aukraaditärnidega ohvitseride ja allohvitseride mänguväli. Aegamööda saavad tema ja Sulo teada oma barakinumbri ja selle hoone asukoha. Kuuenda kompanii kahe rühma punased barakid vaatavad otsapidi kirde poole Skedomi kuusekübarat kandva mäe sihis ja ülejäänud põrnitsevad põigiti. Väikese varikatusega kaetud uksed avanevad majaotstest kahe trepiastme, sõdurisaabaste puhtakskraapimise laudrestide ja kõrval seinal paikneva prügikastiga edela või loode suunas, nagu tahtes vältida külmi kirde- või venelaste vängeid kagutuuli. Ümberringi tolmab saabastega lahti trambitud liiv ja üksikud rohukõrred trotsivad jonnakalt militaarkorda, üritades barakiseinte ääres ellu jääda. Need barakid on noored nagu ajateenijad, viie aasta eest siia toodud oma aega teenima. Samas kõrval vaikivate pargipuude varjus magavad rügemendi rasked varustusmasinad ja haavatute päästmise punaseristiautod. Eerik kõnnib esimest kroonukäsku lojaalselt kuulates sõdurivarustust vastu võtma, et erariideid ära andes jätta oma tsiviilhing sügiseni lattu, pikisilmi ootama vabanemist. „Laovana“ virutab pikale letile esimese laadungi ajateenijakraami. Paks lottis lõuaga kroonuvarahoidja võtab vilunud silmadega mõõtu ja valib talle sõduripüksid, – kuued ning – särgid. Aluspüksid peavad käima igal juhul, kui just hiiglane pole.
– Proovi siinsamas ja anna tagasi, kui ei istu või ei passi selga. Pärast pole mingit edasi-tagasi jooksmist ega vahetamist! Mis kinganumber sul on?
– Nelikümmend kolm.
– Võta need saapad ja linnaloakingad. Kõige eest vastutad, kuni sügisel tagasi tood. Kui ära kaotad, maksad oma taskust! Järgmine!
Ikka karmi häälega, sest sõdur pole inimene, vaid soldat.
Rügemendi tundmatu ümbrus hirmutab. Sõdurid näevad välja kui ühesugused kroonu robotid. Eerik seisab omaette nagu ebamääraste udukogude keskel. Barakikaaslased on tundmatud suurused peale Sulo, kes võtab eesti keele kahe päeva pärast ülikoolilinna kaasa ja siis seda siin rohkem kellegagi pruukida ei ole. Sulo saab jaatava vastuse vanuse arvel taotletud erakorralise vabastamise asjas ning sõidab erariietes ja minutitki viivitamata koju. Eerik jääb ainsa eestlasena alles sellesse väeossa ja linna ning iseendaga emakeeles vestlemisel pole sügavamat mõtet. Pealegi ei julgeks ta valju häälega omaette eesti keeles rääkida. Peetaks hulluks või välismaa salaagendiks. Ta on täielikult eesti pagulaste ühiskonnast välja lõigatud, peaaegu nagu okupeeritud kodumaalt vägisi Punaarmeesse sunnitud eesti poisid ükshaaval kaugel Venemaal. Kui keegi talle praegu ütleks, et Rootsis kaob ajateenistuskohustus viiekümne viie aasta pärast, siis arvaks ta ütleja olevat purjus.
Pärastlõunal longivad poisid hoovil rekognostseerides ringi. Eerik seisab üheksa küljeaknaga varustatud puubarakkide vahel koos paari uitava kaaslasega samast rühmast, kui korraga tundmatu, hiigelpikk, vägeva keha ja hääle, torisevalt jonnaka näo, tumedate juuste, ratsapükste ja – säärikutega elevantlik lahingvoorileitnant hüppab talle peale ja käsib valju häälega enda üleolekut välja paisates:
– Pane nööp kinni!
Eerik ei taipa, mis nööp. Oma arust on ta riideid vahetades kõik nööbid hoolikalt kinni pannud. Piinlikkust tundes ja häbist punastades kontrollib ta kohmakalt kobades püksinööpe, aga ükski pole lahti jäänud. Alles tükk aega hiljem taipab, et ülemine kuuenööp peab kurgu ja krae all kinni olema, kui lipsu ei kanna. Kuidas oleks ta pidanud seda teadma, kui on vaid mõned värisevad kasarmutunnid viibinud selles mundrinahkade kandilises sõjamaailmas. Hiigelleitnant müristab poistele veel teisegi käsu:
– Viige ja tõstke see kapp sinna auto peale!
Kapp on raske kui tina, aga pooletunnise sikutamisega tirivad nad selle üles veoautole, kuigi pealtvaatav leitnant on lõpuks sunnitud ise käed külge lööma. Poisid lihtsalt muidu seda autokasti tõsta ei jaksa. Vajub iga kord lõpuks ikka tagasi alla. Paras sihukesele kroonu kamandajale! Pärast seda ettearvamatut vahejuhtumit leitnandid Eerikule enam ei meeldi. Ta ei taipa veel, et aastate pärast kannab ise aega teeniva tsiviilmilitaarse leitnandi kaht kuldset viisnurkset kuppu, sööb ohvitseride messis, käsutab manöövritel pataljoniarstina alluvaid ja peab sõja puhul mobilisatsiooniks alati valmis olema.
Järgmisel päeval, selle esimese kobava nädala neljapäeval, algab kroonu väljaõpe ohvitseride ette nähtud kava kohaselt. Igale poole, kuhu nad rühmaga midagi tegema lähevad, liiguvad nad kambaga marssides, nagu omaette ei oskaks enam kõndida. Nagu oleks nad lapsed, keda maast madalast tuleb õpetada jalgu tõstma.
Kasarmuõu tolmab nii paksult, et kui ta õhtul nina nuuskab, on taskurätt süsimust. Söögiisu selle vastu hea pärast päevast värske õhu käes rassimist. Jalgadele tulevad paratamatult algaja villid, mis teevad valu, aga Eerik saab ka nendest aegamööda jagu. Ajateenija kohanemise „lastehaigused“. Barakis voolab pesemiseks kraanist vaid külma, väga külma vett, mistõttu siin ennast täiesti puhtaks