Siia teid jätan. Jonathan Tropper
Читать онлайн книгу.
kündnud.”
„Barry on pisut nagu jobu.”
„Phillip!”
„Pole hullu, kullake. Ta ei kuule meid. See on minu vend Paul ja see tema naine Alice. Ma ei meeldi neile eriti.”
„Ainult sellepärast, et sa oled säherdune idioot,” ütleb Paul. Minu meelest on see esimene asi, mida ta ütleb pärast matustel peetud kõnet. Pole võimalik aru saada, mis teda hetkel tigedaks teeb. Minu perekonnas ei paiska me oma ärritusi välja, vaid matame endasse. Viha ja vimm on kumuleeruvad.
„Rõõm kohtuda,” ütleb Alice, kelle ülisõbralik hääletoon on mõeldud vabanduseks Pauli ja meie ülejäänute pärast, sellepärast, et tal on viisteist naela ülekaalu ning et ta pole nii elegantne ja peen nagu Tracy. Ma olin kunagi sinusugune, anub ta hääl. Suurus kaks ja täiuslik soeng. Hakkame parimateks sõpradeks.
„Ja see on mu vend Judd. Tegelikult temale ma praegu täitsa meeldin, kui mu mälu mind ei peta.”
„Tere, Judd.”
„Tere.”
„Juddile tehti hiljaaegu sarvi.”
„Suur tänu, et sa selle asja selgeks tegid, Phil,” sõnan.
„Tahtsin lihtsalt hilisemaid piinlikke apse ära hoida,” selgitab Phillip. „Tracy on nüüd üks meie seast.”
„Põgene, kuni veel saad,” naljatab Alice pisut liiga valjusti. Tema pingul naeratus on pikk vildakas lõhe üle põskede, mis aina laieneb, enne kui lööb vankuma ja siis kaob.
„Me oleme seda teed ennegi käinud,” ütleb Barry. „See on tühi töö.”
„Ja see on minu ema,” ütleb Phillip, pöörates Tracy näoga meie ema poole, kes istub Linda kõrval ja sunnib näole naeratuse.
„Tere, Tracy. Loodan, et sa ei otsusta meie käitumise üle liiga karmilt. Meil on seljataga raske päev.”
„Muidugi, proua Foxman. Hoopis mina peaksin praegu vabandama, et saabusin ette teatamata teile nii raskel ajal.”
„Miks sa seda siis ei tee?” küsib Wendy.
„Wendy!” nähvab ema.
„Ta nimetas Barryt jobuks.”
„Vabandust,” ütleb Phillip. „Me pole ammu näinud. On täiesti võimalik, ehkki äärmiselt ebatõenäoline, et Barry ei ole enam jobu.”
„Phillip.” Tracy ütleb seda rangelt, kontrolli ja veendumusega, ning Phillip peab suu nagu hästi välja õpetatud koer.
„Phillip on närvis,” selgitab Tracy. „See on tema jaoks raske. Mõistagi oleks ta eelistanud tutvustada meid meeldivamas olukorras, kuid lisaks sellele, et ma olen Phillipi pruut, olen ma ka tema elutreener ning me mõlemad tundsime, et säärasel raskel ajal oleks minu siinviibimine talle suureks abiks.”
„Määratle „eluteener”,” ütleb ema, hääletoon napp ja pingul.
„Tracy oli minu terapeut,” teatab Phillip uhkelt.
„Sa oled tema terapeut ja käid temaga?” küsib Wendy.
„Niipea kui mõistsime oma tundeid teineteise vastu, andsin Phillipi üle oma kolleegile.”
„Kas see on üldse eetiline?”
„Me lahendasime selle probleemi,” ütleb Tracy.
„See lihtsalt läks nii,” ütleb Phillip samal hetkel.
Ja siis tuleb väike Cole trepist alla, vööst allapoole porgandpaljas, kaasas vana valge pissipott, mis on olnud esiku tualettruumis kraanikausi alla sestsaati, kui Phillipit õpetati potil käima. Cole on Wendy sõnul oma tulnukastaadiumis, kus ta tatsab mööda maja ringi nagu tulnukas, uurib ja lõhub kõike, mis käeulatusse satub ning laseb seda tehes kuuldavale kummalisi häälitsusi. Cole astub Barry juurde, kes on viimaks oma kõne lõpetanud ja laua taha istunud, ning ulatab poti talle uurimiseks. „Vaata, issi!” ütleb ta. „T!”
Barry vaatab midagi mõistmata alla. „Mida ta tahab?” Nagu poleks ta iial varem oma kolmeaastast poega näinud.
„T!” röögatab Cole võidukalt. Ja tõesti, junn potis meenutab kujult tõesti rohmakat T-tähte. Siis kummardub Cole alla ja vinnab poti kõrge kaarega pea kohale, nii et see maandub söögitoa lauale, pannes klaasid klirisema ja lennutades lauahõbeda laiali. Alice kriiskab, Horry ja mina sööstame varju ning Cole’i ümber läinud poti sisu maandub lisandina Pauli taldrikule. Paul hüppab tagasi, nagu oleks tegemist granaadiga, ning teeb seda nii ägedalt, et tõmbab Alice’i endaga kaasa.
„Issa rist, Cole!” kriiskab Barry. „Mis kurat sul viga on?”
„Lõpeta röökimine!” röögib Wendy.
Cole silmitseb mõttetuid omadega läbi vanemaid ning laseb ilma igasuguse sissejuhatuseta valla valju nutuhoo. Kuna kumbki neist ei näi plaanivat teda lohutama tõtata, siis kasutan onu eesõigust ja tõstan Cole’i oma kaela vastu töinama. Ta tilluke lapsepepu kleepub mu käsivarre vastu. „Hästi tehtud, väikemees,” kinnitan, „niisugune kena kaka.” Hea käitumise innustamine ja muu säherdune. Pärast säärast traumat kannab see laps arvatavasti kümnenda eluaastani mähkmeid.
„Ma teen T,” ütleb Cole läbi lõppevate pisarate ja hõõrub oma tatti mu krae vastu. Pole midagi armsamat kui kolmeaastase kile siirus ja sisserändaja aktsendiga inglise keel. Ma ei ole kunagi armastanud lapsi nii, nagu mõned seda teevad, kuid Cole’i juttu võiksin kuulata päev otsa. Muidugi ei ole ma onuna see, kes peab tema junni laualt ära kraapima.
„Õigus, Cole,” kinnitan Pauli taldrikut vaadates. „See on T ja pealegi väga ilus T.”
Paul ja Alice ajavad ennast värisevil jalul püsti. Nüüd seisame kõik laua ümber nagu maalil, Foxmanide perekond miinus üks, ning põrnitseme auravat julka Pauli taldrikul. On täiesti mõeldamatu, et suudaksime siin seitse päeva koos vastu pidada, põrkudes üksteisest eemale nagu molekulid keemilises reaktsioonis. Pole mingit võimalust teada, kuidas see kõik välja kukub, ent nagu öeldakse, ega rohkem kui sitt heal portselanil polegi suurt võimalik teha.
KUUES PEATÜKK
Kui te olete kunagi läbi teinud abielu nurjumise ning statistiliselt võib üsna kindlalt väita, et see on teiega juhtunud või kui polegi, siis varsti juhtub, siis teate, et esimene asi, mida te lõpus teete, on mõelda alguse üle. Võib-olla on see mingi äraspidine lõpetamise vorm või lihtsalt ürgne inimlik tung sentimentaalsuse poole või masohhism, ent vapustatult oma elu söestunud varemetel seistes suunduvad teie mõtted vältimatult tagasi aega, kus see kõik alguse sai. Ja isegi kui te ei armunud kaheksakümnendatel, siis tundub see teie mõtetes nagu kaheksakümnendad, nii süütu, aerosooli erksate värvide ja õlakutega, taustaks Pat Benatar või Cure. Seal te olite, ajasite oma asju, kõndisite läbi ülikoolilinnaku loengule või astusite kohvikusse tassikest jooma või tantsisite mõnes pulmas või napsitasite sõpradega baaris. Ja siis nägite teda, naermas kellegi nalja peale, lükkamas juukseid kõrva taha või astumas koos sõbraga lavale, et kanda ette pisut joobnud versioon laulust „Ninety-nine Red Baloons” (ja ta oli piisavalt purjus tunnistamaks, et teab ka saksakeelseid sõnu), või naaldus seina vastu ja silmitses õllekannu kohal kulmu kergitades ümbrust, või jalutas üksinda lumesajus ilma jakita, käised üle sõrmede tõmmatud, sest oli kindad maha jätnud, või…
… sõitis teel loengusse rattaga üle väljaku. Olin teda ka varem näinud, väikese nahast seljakotiga, hele hobusesaba taga lehvimas, kui ta punase Schwinni rattaga mööda tuhises. Olime mõlemad esimesel kursusel, kuid meil polnud ühtki ühist loengut ning tõenäoliselt oleksime hakanud mõne nädala pärast teineteisele tervituseks noogutama. Kuid tol päeval, kui ta minust mööda sõtkus, hüüdsin talle: „Tere, Rattatüdruk!”
Ta pidurdas liiga kõvasti ja riivas istmelt maha libisedes säärega pedaali. „Aih! Raisk!”
„Oh, pagan, vabandust,” ütlesin. „Ma ei tahtnud, et sa tegelikult kinni