Siia teid jätan. Jonathan Tropper
Читать онлайн книгу.
oli aus viga.”
„See oli lugupidamatu.”
Mul on kiusatus tähendada, et ka isa matustele pool tundi hilinemist võidaks pidada lugupidamatuseks, kuid see oleks mõttetu. Phillip on olnud nõuannete ja kriitika suhtes alati õnnelikult tundetu.
„Tasa!” sisistab Paul meile. Phillip pilgutab mulle silma. Ja siin me siis nüüd seisame, oma isa haua ääres, kolm Foxmani meest, kõik tahutud sama malli järgi, kuid saanud erineva viimistluse. Meil kõigil on isa tumedad lokkis juuksed ja kandiline lohuga lõug, kuid keegi ei saaks pidada meid kolmikuteks. Paul näeb välja nagu mina, ainult suurem, laiem ja vihasem, mina steroidide peal. Phillip näeb välja nagu mina, ainult saledam ja palju kenam, tema näojooned on õrnemad, naeratus on lai ja igasuguse pingutuseta võrgutav.
Kui Boner lõpetab psalmi lugemise, astub ette Paul, et pidada kõne, mis on mõeldud järelehüüdena, kuid meenutab pigem kõige armastavama poja auhinna vastuvõtukõnet. Paul tänab isa, et see õpetas teda, kuidas äri ajada; ta tänab oma naist Alice’it, et see võttis oma hambahügienisti tööst puhkuse, et aidata kauplustes, kui isa haigeks jäi; ta tänab ema isa eest hoolitsemise eest ning siis räägib ta pikalt sellest, kuidas oli isaga koos töötada, juhtida Foxmani Spordikaupasid, Hudsoni oru suurimat spordikaupade ketti. Ta ei maini oma õde ega ühtegi venda, kes on kõik märjad ja külmetavad ning soovivad, et orkester ta lavalt maha ajaks.
Kui Paul viimaks otsad kokku tõmbab, paistab ta üllatuvat, et keegi ei plaksuta. Püha Nick vajutab hüdraulika nuppu ja isa kirst laskub aeglaselt hauda. Kui kirst on alla jõudnud, astub Boner lähemale ja ulatab Paulile pühalikult suure labida. „On tavaks, et lähemad perekonnaliikmed viskavad igaüks mulda hauda, täites nii armastatud inimese matmise kohustuse,” ütleb ta. „Meie targad ütlevad, et kellegi matmist peetakse kõige tõelisemaks lahkuse ja lugupidamise märgiks, sest lahkunu ei saa teid selle eest tänada.”
See on tegelikult naljakas, sest isa ei kippunud ka elus olles oma laste suhtes tänulikkust ilmutama. Sa kas keerasid midagi kihva või olid nähtamatu. Ta oli vaikne ja range moel, mis pani ootama Ida-Euroopa aktsenti. Tal olid pehmed sinised silmad ja ebatavaliselt jämedad küünarvarred ning kui ta käe rusikasse surus, siis oli tunne, et ta võib millest iganes läbi lüüa. Ta niitis ise oma muru, pesi ise oma autot ja värvis ise oma maja. Ta tegi kõiki neid asju võimekalt, põhjalikult ja moel, mis mõistis vaikides hukka igaühe, kes nende tegemiseks kellelegi teisele maksis. Ta naeris haruharva naljade peale, ainult noogutas arusaavalt, nagu oleks see kõik umbes täpselt see, mida ta oli oodanud. Muidugi oli temas palju muudki, lihtsalt miski sellest ei meenu mulle hetkel. Mingil hetkel kaotad sa pildi oma tegelikest vanematest; sa näed lihtsalt hunnikut minevikku ja lahendamata probleeme.
Paul surub labida suurde mullahunnikusse ja viskab labidatäie pori hauda. Ta ulatab labida mulle ja ma teen sedasama ning kui muld kirstukaanele kukub, siis tunnen, kuidas miski minus hakkab mõranema. Sulen silmad, et tulist niiskust tagasi hoida, ja näen isa meie tagaaias lamamistoolil külitamas, kastmisvoolik käes, väikseid pesade vahel silkavaid lapsi sihtimas ja suuga automaadivalangu häält tegemas. Väikestena me meeldisime talle. Alles siis, kui me vanemaks saime, ei osanud ta meiega enam midagi peale hakata. Lapsepõlv tundub nii püsiv, nagu olekski see terve maailm, ning siis ühel päeval on see läbi ja sa viskad märga mulda oma isa kirstule, jahmunud selle kõige mittejäävusest. Ulatan labida Wendyle, kes kaevab üles ehk lusikatäie märga mulda ning suudab selle lahtisest hauast täiesti mööda visata. Phillip, kes on sünnipäraselt võimetu mõõdukuseks, kaevab üles koomiliselt suure kuhja ja nagu selgub, on selles kivi. Kivi tabab kirstu nagu püssipauk, ehmatades meid kõiki, ning hauavaikust läbistab pikk ulg, kui Phillip vajub nuuksudes põlvili. „Issi!” hüüab ta, meie kõik aga vaatame teda kokku varisemas, seistes ise vaikses õuduses ja tõenäoliselt õige pisut kadedana.
VIIES PEATÜKK
13.55
Koguneme kõik taas Knob’s Endis, tupiktänavas, kus asub mu vanemate maja. Maja, suur valge koloniaalstiilis hoone, kõrgub tupiku keskel, kus tänav laieneb ringiks, mis on ideaalne tänavahoki mängimiseks ja jalgrattaga sõitmiseks. West Covington on elava liiklusega Elmsbrooki läbiv tänav, mis lookleb ostukeskuste ja ärikomplekside vahel, kuni keerab elurajoonidesse ja muutub viimasel ringristmikul Knob’s Endiks. Kui inimesed juhatavad teed ükskõik millise elumaja või firma juurde West Covingtonis, kasutavad nad meie maja negatiivse teetähisena: kui näete suurt valget maja, siis olete sõitnud liiga kaugele. Täpselt sedasama mõtlen mina sissesõiduteele keerates.
Isale oli maja eest hoolitsemine nagu kinnismõte. Ta oli osavate kätega mees, kes alatasa värvis ja küüris, puhastas vihmaveerenne, vahetas torusid ja pesi survepesuriga siseõue kiviplaate. Ta oli ametilt elektrik, kuid loobus sellest ja läks ärisse ning tundis puudust kätega töötamisest, ei kujutlenud nädalalõppu ilma selleta ettegi. Kuid nüüd on värv pragunenud ja koorub aknaraamidelt, kohe katuse all on inetu pruunikas veeplekk, kõnnitee kivid logisevad nagu lahtised hambad ning rooside võrestikud on vajunud majast eemale, nagu püüaksid plehku panna. Muru pole piisavalt kastetud ja see on laiguti pruun, kuid kaks kontpuud, mille otsas me armastasime ronida, on täies õies ja nende karmiinpunased lehed laiuvad varikatusena teeraja kohal. Ema, kellelt isa aeglane suremine kogu aja võttis, unustas tühistada basseinihoolduse ning basseini vesi sillerdab siniselt, kuid selle ümber sillutisekivide vahel on hakanud kasvama umbrohi. Maja on nagu naine, kes tundub eemalt veetlev. Mida lähemale sa jõuad, seda rohkem imestad, mida sa ometi mõtlesid.
Linda Callen, meie naaber ja ema lähim sõbratar, avab ukse ja kallistab meid järjekorras, kui me majja astume. Ta on pirnikujulise keha ja laheda naeratusega naine ning miski temas meenutab ebamääraselt närilist, mitte mingit metsikut looma, vaid pigem nutikat emarotti Disney multikast, säärast, kes istub tillukeses kiiktoolis, ees tillukesed rotiprillid ning kellele annab hääle Judi Dench või Helen Mirren. Lahke, majesteetlik, Akadeemia auhinna võitnud rott. Linda tunneb meid sünnist saati ja suhtub meisse nagu oma lastesse. Tema poeg Horry seisab ema selja taga ja võtab maha põrnitsedes meie mantlid.
„Tere, Judd,” ütleb ta mulle.
„Tere, Horry.”
Ta tõmbub jäigaks, kui ma ta selga patsutan. „Mul on Morti pärast väga kahju.”
„Tänan.”
Kui Horry oli pisike, jõi tema isa Ted end purju ja kuidagiviisi õnnestus tal uppuda väikese Horry täispuhutavasse kummibasseini sellal, kui Linda poes oli. Koju tulles leidis Linda Horry basseinis värisemas ja pooleldi vee alla vajunud surnud isa kohal hüsteeriliselt karjumas. Pärast seda olid nad kahekesi, elasid meist kvartali kaugusel ja üsna sageli ka meie juures. Horry, kes oli klass eespool Paulist ja klass taga Wendyst, sulandus sujuvalt meie perre. Keskkoolis armus ta Wendysse nagu kõik teisedki Elmsbrookis varem või hiljem, kuid tema käsutuses oli otsetee ning umbes aasta või nii sattusime neile pimedates tubades amelemisel peale. Siis, kolledži teisel aastal, sattus Horry baaris kaklusse – üksikasjad on segased –, keegi virutas talle mahasaetud otsaga pesapallikurikaga vastu pead ning nüüd on Horry kolmekümne kuue aastane mees, kes elab koos emaga, ei saa autot juhtida ega suuda keskenduda millelegi kauemaks kui paariks sekundiks. Vahel on tal põgusad atakid, siis tõmbub ta jäigaks ning kaotab kõnevõime. Mu isa võttis ta iga päev peale ja viis kauplusse, kus Horry aitas laos ja tõi kõigile lõunaeine. Nüüd hakkab ta ilmselt Pauli juures töötama.
Kui Wendy Horryt näeb, haarab ta mehe vihmamantlit seljast võtmata embusse ning Horry pillab kokku korjatud mantlid käest, et teda vastu kallistada.
„Tere, päevalill.”
„Horry,” sosistab Wendy ta kaela vastas.
Horry särk on kaetud vihmapritsmetega Wendy mantlilt. Ta suudleb Wendy märga pealage ning kui Wendy eemale tõmbub, on ta silmad punased.
„Ära nuta,” ütleb Horry.
„Ma ei nutagi,” vastab Wendy ja purskab siis pisaraisse.
„Nonoh,” pomiseb Horry ja pilgutab närviliselt silmi, kummardudes käest pillatud mantleid üles korjama.
14.07
Serena,