Meelespead. Helju Pets
Читать онлайн книгу.
jälgis imestuse ja ehmatusega, kuidas mamma ütles vaikselt: „Tere kõigile,” ning tegi rinnale ristimärgi.
Ede vaatas uurivalt ringi. Sügisene surnuaed kohutas teda. Kõrged raagus puud, lehehunnikute alla mattunud hauad, ristid. Ede järgnes Eevile, silmad sammude all sahisevates lehtedes.
Korraga jäi Eevi seisma ning Ede põrkas talle selja tagant otsa.
„Olemegi kohal,” lausus vanaema poolihääli ja Ede tundis, et nii salapärases paigas peab sosinal rääkima.
Ta vaatas, kuidas mamma võttis väikese pingi alt rehajupi ja hakkas krõbisevaid vahtralehti kokku riisuma. Peagi tulid nähtavale neli hauaküngast ja madalad raudristid vaevalt nähtava kirjaga. Ede püüdis ristidelt kirjutatut lugeda. Ainult ühelt, nähtavasti kõige uuemalt veeris ta kokku sõna HELMI, aga küsis siiski: „Kes on siia maetud?”
Eevi sättis kalmudele küünlaid ja selgitas: „See esimene on Priidiku ema ja teine on Priidiku isa, aga kolmas on minu ja Priidiku poeg. Ei olnud aastanegi, kui suri, ja neljas on sinu ema Helmi.” Eevi süütas küünlad ja lisas: „Siin on veel kaks kohta: mulle ja vanaisale.”
„Aga mulle?” küsis Ede.
Eevi naeratas hetkeks: „Sulle! Rumal laps, ära küsi seda. Sinu elu on veel ees.”
Ede päris edasi: „Aga kuhu on sinu ema ja isa maetud?”
„Saare teise otsa.”
„Kas siis nende kalmudel ei käigi mitte keegi?” päris Ede.
Eevi oli hulk aega vait, enne kui lausus: „Jaah, seal ei käi enam mitte keegi.”
Ede ei söandanud mammalt rohkem küsida, sest vanaema nuttis vaikselt, hääleta. Tüdrukule tuli meelde, et kunagi oli mamma just nii nutnud ja tema… Edele meenus nagu läbi udu, et ta oli kord seisnud siin ja arusaamatult ringi vaadanud. Just samal kohal oli ta seisnud mamma kõrval, ümber palju inimesi. Matus oli tookord talle uus ja võõras sõna ning ta ei teadnudki, keda maetakse. Nüüd ta teadis ning see tegi valu ja ängistust südamesse. Ta seisis oma ema haua juures, keda ta nii vähe mäletas. Just mäletamine tegi Edele piina, sest talle ei meenunud seoses emaga midagi.
„Hakkame astuma,” ütles mamma ja pöördus tee poole tagasi.
Ede sammus mamma järel ja vaatas kogu aeg üle õla tagasi. Ta vaatas seni, kuni mahalangenud lehehunnikud varjasid küünleegid. Värav kriuksus, nagu oleks tal valus. Sama valus kriuks läbis ka Ede südant.
Kodus istus Ede vaikselt köögilaua ääres ja vaatas läbi kartulikeeduauruse klaasi hallis taevas mööda rändavaid pilvi. „Miks on kõik nii hall ja igav?” mõtles ta. „Miks on kõik nii kurb ja vaikne?” Tuhat miksi vasardas Ede peas, saamata ühtki korralikku vastust. Ta ei teadnud veel praegu õigeid vastuseid, aga ta otsustas need leida, ükskõik millal. Veel tundus Edele, et mamma varjab tema eest midagi väga tähtsat, mis on seotud tema ema ja isaga.
„Kas sul on emast pilti?” küsis äkki Ede.
Eevi pillas taldriku põrandale. Taldrik läks pooleks.
„Näe, oligi vana, mõra oli juba varem sees,” vabandas Eevi ja korjas poolikud tükid üles.
Ede kordas küsimust.
Eevi ohkas südamest, enne kui lausus: „Kuskil peab olema. Leeripilt.”
„Mis on leeripilt?”
„Jumal küll, ära päri nii palju! Kui suuremaks saad, siis näitan ja räägin. Üldse ma ei teagi praegu, kus see pilt võiks olla. Pean otsima.”
Eevi tänas õnne, kui villis õuel peatus. Ka Ede muutus rõõmsamaks ja läks, unustades Eevile head aega öelda.
See päev ja õhtu olid Eevile pikad. Ta otsis tööd, aga tööisu oli kadunud. Sokki kududes ei kuulanud käed sõna. Peas uitasid segased mõtted. Eevi kartis Ede edasisi pärimisi oma vanemate kohta. Veel tegi muret Priidiku tervis. Mees veetis enamiku päevast sängis, kurtis väsimuse üle. Eevi ei julgenud oma tervise peale mõeldagi. Seljavaluga oli ta õppinud koos elama, küll saab hakkama ka teiste hädadega, mis juurde võivad tulla.
16
Eevil ja Priidikul vedas, Marina võttis nad koos Edega auto peale ja sõidutas lausa kaupluse ette, kus Luukere hoolsalt pikal järjekorral silma peal hoidis.
„Järjekorras number kaks tulid,” teatas Luukere.
„Nad polnud ju siin,” pahandas keegi, kuid Luukere selgitas: „Mina panin Sepa rahvale järjekorra kinni.”
Veel mõmiseti järjekorra keskelt, et nii oleks võinud ju kõik oma kohad kinni panna, aga Luukerel oli kohe ka vastus: „Kui oleksite eile minu putkast läbi astunud, oleks ma teid kõiki kindlasse järjekorda kinnitanud ja seda teinud paberi peale tindipliiatsiga.”
Rahva pahameel kadus, kui direktor Ramma poe juurde tuli ja teatas, et ka kõik koolilapsed võivad vanemate juurde järjekorda tulla. Aga kui suhkur ja jahu käes, siis koolipinki tagasi.
Poe avamiseni oli veel tund. Jahe hommik puges vägisi ihuliikmetesse ja suust tuli kõigil hingeauru, nagu hulk inimesi oleks piipu popsutanud.
Äkki kuulis Eevi selja tagant sosinat. Ta piilus üle õla. Rääkijad olid talle võõrad.
Madalam hääl ütles: „Nüüd lennutati Pääsuke ka lõunasse.”
„Mis lõunasse, ikka põhja, Siberisse.”
„Mis seal koolis siis juhtus?”
Eevi edasi ei kuulnud, sest koolilapsed jooksid suure käraga järjekorda oma vanemate juurde.
Kolm kilo suhkrut ja jahu käes, asusid Eevi ja Priidik tagasiteele. Oli hakanud tasast vihma sabistama. Teekond venis. Priidik ei jaksanud kiiremini käia ja puhkas lõpuks iga paarikümne sammu järel, kuigi Eevi kandis ise kuuekilost kandamit. Ega talgi kergem olnud, tuli pidevalt kätt vahetada.
Kui kodumaja juba paistma hakkas, seisatas Priidik jälle, vaatas vihmasesse taevasse ja ütles: „Ei tea, kas see on mu viimane sügis?”
„Mis hullu juttu sa räägid!” pahandas Eevi.
„Ei räägi ma hullu juttu, tunnen seda. Tahaks ikka kevadel surra, siis ilusam aeg. Aga praegu…” Mees jättis edasise enda teada ja püüdis vähemalt kodumajani reipamalt astuda.
Eevi oli niigi igasuguste muredega üle koormatud. Kõige suurem oli toidumure, sest Edele tuli võileib kooli kaasa panna. Lõunaks oli vaja ka süüa keeta ja mõnikord tahtis Ede õhtu hiljagi midagi suhu pista. Teine mure ja mitte väiksem olid Ede riided. Tüdruk oli sirgunud, need vähesed kleidikesed, seelikud olid lühikeseks jäänud. Polnud ka korralikku mantlit, rääkimata jalanõudest, aga talv ootas ees. Viie aasta tagused pargitud tallenahad oli Eevi koirohu sees alles hoidnud ja ta mõtles nendest meisterdada Edele midagi poolkasukataolist. Kui käistele nahka ei jätku, koob mitmekordsest maavillasest lõngast, seda oli tal riidekirstus üsna hulga. Eevi oli elu jooksul palju õmmelnud. Õmblusmasinat küll polnud, aga käsitsi sai ka nii mõnigi korralik riideese valmis tehtud, kuigi selline töö võttis väga palju aega. Veel mõtles Eevi kududa või heegeldada Edele villasest lõngast talveseeliku. Nöör üles värvli vahele, et seljas püsiks.
Ede tuli koolist ja küsis kohe süüa.
„Nii näljane?” imestas Eevi. „Kruubipuder veel podiseb, oota väheke.”
Ede nõudis tükikest leiba ja ütles: „Juulius sõi koolis minu võileiva ära.”
„Kuidas? Kas tal siis endal midagi kaasas polnud?”
„Ma ei tea. Juulius on vahel internaadis, mõnikord jälle kodus. Üldse on ta väga paha poiss. Tahab kakelda. Võimlemistunnis raputas direktor teda õige kõvasti, andis lataka vastu kukalt.”
„Miks?”
„Ma ei tea. Küllap haukus vastu või ei teinud harjutusi korralikult, nagu peab. Juulius teeb kõigile liiga ja on kaebaja ka veel. Kogu tema pere pidi selline olema.”
„Kust