Meelespead. Helju Pets
Читать онлайн книгу.
lahtiselt, sest suurekasvulisele koerale oli meeldinud kõik teiste talude penid seljatada. Kuudi kõrval lamaski koer, keeleke abitult ripakil. Tühi joogikauss eemal kummuli. Eevile tundus, et loom on surnud, aga hüüdis teda siiski nimepidi. Kutsu liigutas sabaotsa.
„Issand jumal,” ahastas Eevi, tõttas majja ja vaatas otsivalt ringi. Pliidi kõrval pingil silmas ta poolenisti veega täidetud ämbrit ja kahmas selle kaasa. Ta pööras koera kausi ringi, valas vett ja tõstis koera koonu juurde. Koer pilgutas silma, aga ei tõstnud veel pead. Eevi kükitas Uku juurde ning tilgutas vett käega koera suule. Loomake tõstis aeglaselt pea ja pistis koonu vette, hakates usinalt limpsima. Kauss sai silmapilk tühjaks. Eevi valas uuesti vett. Uku ajas end kõhuli, Eevi torkas veekausi looma käppade vahele. Uku limpsis vett nüüd juba väikeste pausidega. Iga pausi ajal vaatas Uku Eevile silma ja ohkas.
„Oot-oot, Ukukene, ma teen su ketist lahti.” Eevi võttis ketikonksu kaelarihma küljest. „Sa tahad ju süüa!”
Eevi ruttas taas majja. Laual oli kuivanud leib. Eevi suundus sahvrisse. Riiulitel olid praeliha ja muud toiduained. Eevi võttis lihatüki ja läks koera juurde tagasi. Loom kõhutas endiselt. Veekauss oli tühi. Eevi murdis lihatükikese ja pakkus koerale. Esimesed ampsud neelas loom tervelt alla. Järgmisi lihatükikesi süües kasutas koer juba hambaid. Uku söömine jäi aeglasemaks ja ta pööras pea kõrvale.
„Noh, kas kõhuke sai täis?” küsis Eevi ja vastas ise: „Muidugi, sa pole ju mitu päeva joonud ega söönud.” Ja pakkus edasi: „Sa võid minuga kaasa tulla, kui tahad. Mida sa siin üksinda tühjas talus ikka teed? Nässut tunned ju ka, kuigi te pole teab mis sõbrad. Aga küll Nässu su omaks võtab. Nässul on hea süda. Sinul samuti.”
Uku kuulas, jälgis iga Eevi liigutust, proovis püsti tõusta, kuid jalad ei kuulanud sõna.
„Mida teha?” arutles Eevi. „Ei saa ju nõrka looma sedasi saatuse hooleks jätta.”
Alles majas märkas ta, et lahkujatel oli kiire olnud. Vooditel ja toolidel vedelesid riided, lõngakorv oli kummuli, jalanõud lohakalt keset kööki. Lipi-lapi-vaibal lebas kaltsunukk, käekesed abitult laiali. Eevi tõstis nuku ja vaatas nööbisilmadesse. Talle tundus, et nööbisilmad olid pisarais.
„Ma viin su Edele,” lubas Eevi.
Eevi käis tubades ringi. Lahkujatel polnud isegi aega olnud tekki voodis lina peale visata.
„Mida ma siit kaasa võtan, kuidas ma võtan?” küsis Eevi valjult. „Ma ei ole varas.” Ta lükkas kummuti kõik sahtlid kinni.
Samal hetkel kuulis ta, nagu oleks sõidumasin väravas peatunud ja Uku vihast haugatust. Eevi tõttas trepile. Saara ja vene ohvitser jõllitasid vihast koera. Sõjaväelase käes välgatas revolver.
„Ei, ei tohi!” hüüdis Eevi ja jooksis külaliste juurde.
Saara sättis käed puusa ja küsis: „Vanamoor, mida sina siit otsid?”
„Ei tohi koera tappa, ei tohi! Ma viin ta oma koju, kohe viin. Tulingi talle järele.”
„Kui tulid koera viima, mida sa siis majas kooserdasid?”
„Leili oli lubanud mul mõned lasteriided võtta,” sõnas Eevi ja samas kahetses öeldut.
Saara nägu läks lapiliseks ja silmades sähvisid välgud. „Kulakute kraam kuulub nõukogude inimestele, mitte aga sinusugusele, sa loll eit! Selles majas hakkan mina elama ja minu tulevane mees.” Ta osutas sõrmega sõjaväelase peale ja laksutas paar venekeelset lauset, mille peale ohvitser lükkas relva kabuuri.
Uku oli pugenud Eevi selja taha ja urises valjult. Eevi tõmbas käega üle koera turris karvade. „Kohe läheme uude koju, minu ja sinu koju.”
„Hakka aga astuma!” käsutas Saara. „Noh, selle kaltsutite oled ikka võtnud. Äkki peab sind läbi otsima?”
Eevi lõi selja sirgu. „Otsi, kui sul selleks luba on!” Ta astus väravast välja, kutsudes koera kaasa.
Teekond Tormilt Sepale kujunes vaevanõudvaks. Uku väsis ruttu ja nii pidid mõlemad jalgu puhkama.
Kui Evi viimaks Ukuga koju jõudis, leidis ta Priidiku ja Luukere köögis juttu puhumast. Ede istus vanaisa põlvedel ja mängis uue puuleluga.
„Noh, Uku, astu aga edasi,” lausus Eevi koerale. „Saa tuttavaks: Priidik, naabrimees ja väike Ede-Marie.”
Koer vaatas ettevaatlikult ringi ja sammus otse süles istuva Ede juurde, istus ja pakkus käppa.
Eevi naeris: „Näe, kui tubli ja viisakas, ütleb tere.”
Ede lasi mänguasjal põrandale kukkuda, ronis vanaisa sülest maha ja pani väikesed käed ümber koera kaela. Koer niutsus, liputas saba ja tõmbas keelega üle lapse näo.
„Omaks võttis,” arvas Priidik ja Luukere lisas: „Ta ju lastega harjunud. Tormi peres oli palju lapsi.”
„Oli,” ohkas Eevi ja istus meeste juurde. „Kas uudist teate?”
„Millist? “küsisid mehed korraga.
„Viilpeti Saara, see Niidi Antoni tütar, hakkab oma peigmehega Tormi talus elama. Kogu elamine kuulub nõukogude inimestele.”
„Kurr-rat!” põrutas Luukere. „Seda ma arvasin. Seda oligi loota. Kulakud välja, punased sisse. Aga mis kulakud Tormid olid ja ka need teised! Tegid rohkem tööd, ei ajanud loba, polnud laisad. Ei olnud neil sulaseid, kõik tegid ise. Vaata raiska, milliseks elu on läinud. Seda see küüditamine tähendaski, et kui muidu sinu vara, maad ja maja ei saa, saadan Siberisse.”
Eevi ja Priidik olid Luukerega samal arvamusel.
„On veel üks asi,” jätkas Luukere. „Metsaküla koolike jäi peaaegu tühjaks. Lapsi on järel vaid niipalju, et mahuvad kolme-nelja klassituppa. Pool õpetajaskonnast on ka puudu, ära viidi. Nii on lood. Kännu Sass, see vana ehitusmees, rääkis mulle kaupluse juures, et kõrvalkülade ja ka kaugemalt tuuakse lapsed sügisest Metsaküla kooli üle. Tehakse internaat, kus lapsed saavad nädalapäevad koolis olla.”
„Ede läheb ka sügisel kooli,” mainis Eevi Luukere jutu vahele.
„Siis jääb internaati, koolini ligi kaks kilomeetrit.”
Eevi vaid ohkas Luukere sõnade peale ega suutnud kuidagi ette kujutada, et peab Ede nädalaks kooli internaati jätma. Küllap ta midagi välja mõtleb, lubas vanaema endale. Ja äkki tundis Eevi südames ärevat rõõmutuhinat. See oli nii kummaline, mis tegi isegi natuke uhkeks. Kui Saara Tormid ja ka kõik teised Siberisse saatis ning hakkab nüüd elama Tormide kodus, siis võis Eevi sama hästi ka Kiivra Antsu majale tule otsa panna.
12
Viilpeti Saarast külanime järgi või Saara Niidist sai Saara Kuzmina. Saara abikaasa Vaska kutsus Leningradist oma õe pere Eestisse Hiiumaale Tormi tallu elama. Ruumi oli küllalt.
Õel olid joodikust mees ja kaks last. Kuna Vaska õde oli enne sõda lõpetanud pedagoogilise kooli, sai temast Metsaküla algkooli vene keele õpetaja. Et Marina eesti keelt ei osanud, polnud tähtis, sest ka vene keele õpetajana, see koht oli vaba, võis ta kohalikust keelest aimu saada. Marina oli noor kena naine, natuke üle kolmekümne.
Vaska õemees Oleg sai töökoha kolhoosi traktorijaamas. Ainuke häda oli see, et Oleg ei jõudnud igal hommikul õigeks ajaks tööle või jäi mõni päev hoopis tulemata.
Kolhoosi esimees Elmar Rosin pigistas mõlemad silmad kinni. Esiteks oli Olegi naisevend Vaska Kuzmin piirivalvekordoni ülem ja piirivalvurid aitasid kolhoosil sigalat remontida ning mõisa vanast viinaköögist pidi saama kultuuriasutus, kus saaks kino näidata, tantsuõhtuid korraldada, koosolekuid läbi viia. Veel vaevas Rosina südant kolhooside Punane Säde ja Tee Tulevikku ühendamine, kuigi ta oli äsja lõpetanud kõrgema parteikooli, aga kes teab, äkki paneb keegi jala ette. Just jala ettepanekut kartis ta Tee Tulevikku kolhoosi esimehe poolt, kes oli vana parteilane ja sõjaveteran. Rosin lootis, et parteikomitee paneb ta ametisse ja rahvas hääletab tema poolt.
Üldse oli Elmar Rosin lahke olekuga ja jutukas mees.