Meelespead. Helju Pets
Читать онлайн книгу.
öelnud: „Sa oled nii imelikuks läinud. Mõtted justkui kuskil mujal, jutt ka vahel segane. Kas oled haige või?”
Eevi oli tõesti hingeliselt haige. Iga päev korrutas ta peas plaani: hävitada Kiivra Ants.
Pärast mardipäeva otsustas Eevi oma plaani teoks teha. Ta ootas, kui Priidik magama jäi, ja oli kindel, et Ede-Mariegi oli sügavas unes.
Mardipäeval sadanud esimene lumi ja kerge külm olid kadripäevaks poriks, lörtsiks saanud, aga öised miinuskraadid olid teed-rajad tahedaks teinud. Eevi teadis, et jalgrattaga ei saa ta mingil juhul mööda rannaäärt Kiivra juurde sõita, ei ka jalgsi minna, sest patrulliv piirivalve oleks ta kohe kinni nabinud.
Tuli minna kõige otsemat teed läbi metsa. Mets oli Eevile noorusest tuttav. Kui ta Sepa tallu noorikuks tuli, oli mets üsna hõre ja seal sai loomi karjatada. Samas metsas oli Eevi ka marjul ja seenel käinud. Aastatega oli mets tihedamaks kasvanud, puud kõrgust juurde saanud ja vanad karjakohad padrikuks muutunud. Suviti oli raske metsast läbi trügida, aga nüüd hilissügisel paistsid isegi vanad karjaaiapostid selgelt kätte. Eevi teadis kindlalt, kus tee algab ja lõpeb.
Öö oli külm ja maa krõbe. Puude latvade vahelt piilus julgustavalt kuu. Eevi käis kiirelt, veel kiiremini tuksus vammuse all naise süda. Kui ta juhtus mõnele puujuurikale komistama, jättis süda lööke vahele või seisatas hetkeks nagu teelinegi.
Rutakast kõnnist hakkas palav. Eevi nööpis vasaku käega vammuse lahti, parem käsi surus tugevalt vastu põuetaskut. Ninna tungis ihusooja petrooleumi lõhn. Ta oli salamisi kogunud petrooleumi pudelisse ja hoidnud paargus peidus. Eevi kontrollis küljetaskuid. Kogu kaasavõetud kraam oli alles: takupundar, paber, tikud.
Mets hõrenes. Eevi seisatas ning nühkis pearätiotsaga higist laupa. Kogu keha kuumas, süda kloppis, meelekohtadel paisunud veresooned tuksusid südamega ühes taktis. Ta tegi veel mõne sammu. Kuu juhatas Kiivra Antsu maja julgelt kätte. Kogu ümbrus oli nagu peopesal.
Eevi lähenes majale. Pimedad aknad, trepp, uks. Väriseval käel avas Eevi majaukse. Jumal tänatud, ei kriuksunudki! Ta komistas sisenedes lohakalt maha jäetud kotade otsa. Seis! Kõrvatrumminahad ähvardasid lõhkeda.
Eevi paotas järgmise ukse. Köök. Ninna lõi läppunud soe lõhn. Nähtavasti oli õhtul pliiti köetud. Silm ei seletanud esialgu midagi. Eevi ootas, kuni silmad pimedusega harjuvad. Abilise kuu valgus kumas köögiaknast ja joonistas ümbritsevale heledaid triipe. Peagi silmas Eevi laual mitut pudelit, leivapätsi, kalaroogude hunnikut. Kambrisse minev uks oli paokil. Kuuldus magajate nohinat ja mõned norskamise krooksud.
Eevi otsis silmadega pingsalt kohta, kuhu lõke teha. Mõlemal toolileenil lebasid riided. Eevi laotas riided kambri ukse ette, sättis paberi peale, tiris takud peenikesteks ribadeks, laotas paberile, valas petrooleumiga üle ja tõmbas tikku. Esimene tikk murdus pooleks. Eevi hingeldas. Tal oli tunne, nagu oleks ise katki läinud. Järgmine. Õnnestus! Hakatus võttis tuld ja hoogu.
Eevi taganes paar sammu. Ta astus laua juurde, võttis pudeli, keeras korgi maha, nuusutas. Piiritus. Mitte see jook, mida Luukere oli talle pakkunud. Kiiresti valas ta märjukese põrandale. Peas sähvatas mõte: oleks pidanud juba alguses pudelisisu maha valama.
Tuli roomas mööda põrandat vapralt edasi. Eevi toppis tühja petrooleumipudeli põuetasku ja pages köögist. Trepil vaatas kuu talle otse silma.
Tagasitee tundus Eevile lühem kui minnes. Kõik oksad raksusid ja praksusid. Kui ta peaaegu hingetuna metsast välja pääses, pööras ta ümber. Peale ereda kuuvalguse polnud rohkem näha.
„Kas ikka õnnestus?” küsis Eevi endalt. „Kui jumal aitas, siis õnnestus.”
Sängi Priidiku kõrvale tagasi hiilides vasardas Eevi süda endiselt. Priidik magas, kuigi oli külge vahetanud. Eevi ei julgenud kella piiluda. Ja mis kasu oleks sellest ka olnud. Magamiskamber oli kottpime. Kuu oli oma töö teinud ja lahkunud. Tumelillad pilved olid taeva üle ujutanud.
10
„Kuule, tõuse üles!” müksas Priidik Eevit. „Kas sa täna lauta ei lähegi? Haige oled või? Edegi joriseb oma voodis, tahab süüa. Tegin tule pliidi alla, panin pudrupiima keema. Laudas rookisin lehma aseme puhtaks ja panin heinu ette. Siga sai ka oma lobi kätte, kanad samuti. Korjasin pesast kuus muna. Aga kui sa oled haige, eks ma keedan ise Edele putru, võin ka lehma lüpsta.”
Eevi ajas end jalule. „Pole mul häda midagi. Öösel ei saanud und, selg tuikas. Eks ma siis hommiku poole suikusingi. Keeda jah Edele ise putru, ma lähen kohe lüpsma.”
Riided selga saanud ja Edet kallistanud, võttis Eevi köögipingilt kummuli pööratud lüpsiku ning valas teise ämbrisse leiget udarapesuvett, kui Priidik ütles: „Üle metsa kerkib musta tossu. Ei tea, mis seal põleb?”
Eevi võpatas, ei lausunud sõnagi ja astus õue. Külm novembrihommik kratsis küüntega. Langes õrnu lumeliblesid. Tõepoolest, üle metsa hõljus hall suits. Eevi süda hakkas jälle tugevalt põksuma ja keha kuumama.
Eevi lüpsis kauem kui tavaliselt. Ta toetas lauba vastu lehma tagumist külge, käed liikusid aeglaselt, nagu oleks kogu jõud ja vaprus pärast eilset ööd kadunud.
Köögis piima kurnates oli ta endiselt sõnaaher ja Priidik päris jälle naise tervise kohta. Eevi tõi põhjuseks seljavalu.
Enne lõunat tuiskas Luukere Sepa talu kööki, kasukahõlmad laiali, sall käes. Ta prantsatas toolile, võttis mütsi peast ja nühkis higist leemendavat nägu.
„Kes sind taga ajab?” küsis Priidik istet võttes.
„Taga ajab, taga ajab! Ikka uudis! Kõige suurem uudis!”
„Missugune siis?” uuris Priidik. „Kas jälle sõda lahti?”
„Kas suitsu nägite?”
Priidik noogutas. „Kerkis jah üle metsa.”
„Jajaa, kus suitsu, seal ka tuld. Kiivra-mehe maja põles maani maha, korstnajalg vaid püsti. Oma silmaga nägin. Kolja pääses küll eluga, aga hirmsad põletushaavad kätel. Ei ole enam piirivalvuritel kokka. Aga Kiivra Ants põles suisa ära. Polegi enam elavate hulgas, just kui tina tuhka kadunud. Küllap kurat ta kaasa võttis.”
„Ei noh,” ei saanud Priidik esmalt aru. „Kuidas siis maja põlema läks? Kolja pääses ja Ants mitte?”
Luukere ärritus veel rohkemgi. „Saa ometi aru! Maja läks põlema. Kolja ärkas tuleragina ja suitsu peale üles, polnud tal aegagi teist päästa, hea, et ise aknast välja sai. Aga nagu oli klaasi katki löönud, hakanud tuli veel rohkem lõõmama. Köögis olid kõvad paugud käinud. Ei tea, kas samakaaparatuur plahvatas? Küllap oli seal ka vist laskemoona, nii arvati.”
„Mida veel arvatakse?” küsis Eevi selga pööramata ja kooris värisevate sõrmedega kartuleid.
„Ega mina ka kõike tea ja kes teab, mis seal üldse tõeliselt juhtus. Jäid juua täis peaga magama, võib-olla jäi ka pläru voodisse. Nad olid ju mõlemad iga jumala päev vindised ja Kiivra Antsul oli pläru kogu aeg hambus. Ka autot juhtides oli pläru otsapidi moka vahel. Aga kes teab, äkki ka osmik süüdati. Kiivra-mehel rohkem vaenlasi kui mere ääres adrut. Staabiülemused alles vaatlevad, uurivad. Aga mis seal enam uurida! Mis tehtud, see tehtud, mis lännu, see lännu. Nüüd üks sitt mees vähem, kes ikka teda taga nutma hakkab.”
Kiivra Antsu maja põlengut ei uuritud, Kolja seletusest oli küllalt. Ennegi selliseid juhtumeid olnud, kus napsitajatel majad tuleroaks saanud. Kolja saadeti erru, leiti ka uus kokk ja elu läks Metsakülas edasi.
Ka Eevi pidi eluga edasi minema, juba Ede pärast. Pärast Kiivra Antsu maja süütamist ei saanud Eevi hingerahu tagasi, nagu oli lootnud. Surm surma vastu, mõrv mõrva vastu. Eevi püüdis endale sisendada, et tegi hävingutöö kättemaksust tütre eest. Just Helmi pärast, kelle Kiivra-mees oli tapnud. Ja kindlasti tapnud, uskus Eevi. Kõik asjaolud, mis olid Helmi ja Antsu vahel seotud, langesid täppi. Eevi teadis, et selle hirmsa saladuse peab ta ka ükskord hauda kaasa võtma. Lootus, et Kiivra Ants Luukere sõnade järgi põrgu läks ja tema saab taeva jumala palge ette, andis natuke