Meelespead. Helju Pets
Читать онлайн книгу.
Selge, Kiivra Antsult polnud võimalik rohkem välja pigistada. Äkki oligi nii, nagu Ants rääkis. Muidugi, milleks oleks tal olnud vaja vaatama jääda, kas Helmi läks ikka laevale.
Löödult sõitis Eevi kodu poole. Meri oli läinud veel rahutumaks. Lained uhtusid teed ja Eevil oli tunne, nagu sooviks meri ta enda voogudesse tõmmata.
5
Luukere tuli Priidikule uudiseid tooma. Tartu olla langenud Punaarmee kätte. Oli augusti lõpp. Eevi võttis varajasi kartuleid üles. Ede-Marie paterdas kartulivagude vahel, nägu mullane.
„Kas Helmist polegi siis kippu ega kõppu?” küsis Luukere.
Priidik ohkas vastuseks.
Luukere arvas edasi: „Äkki läksid puksiiriga põhja.”
Priidik kattis näo kätega. „Olen ka ise seda mõelnud. Merelt on kuulda olnud mitu pauku. Aga kas sellel hommikul ka oli, ei tea.”
„Jaah, tõesti ei tea,” lausus omalt poolt Luukere. „Sõja ajal on ohtlik reisida. Ja mis häda tal oli vaja minna? Hea, et lapse siia jättis.”
Priidik mõtles sama.
Eevi tuli kartulipõllult. „Kuule, naabrimees, näh, võta korv kaasa, kui koju lähed. Saad varajast värsket kartulit ka hamba alla.”
„Küll sina, Eevi, oled lahke inimene! Jaah, eks Luukeret peab ikka Metsaküla rahvas toitma. Eile tõi Tormi Leili mulle ka värskeid juurikaid ja lambakintsu. Laasi Hilde andis kotade parandamise eest võid ja mune. Ma elan nagu kuningas.”
„Sa ju hea mees ka,” poetas Eevi, võttis Ede käekõrvale ja läks kartulipõllule tagasi.
Sügis saabus kiiresti. Septembri teisel nädalal tegi ilmataat kõva öökülma, mis võttis kartulivarred ära. Sepa talu perel oli üle poole talvekartuleid keldris ja Eevi oli hulga seakartuleid välja sorteerinud. Saagi üle ei võinud nuriseda.
Eevi uppus kodutöödesse. Eks olnud ka üks põhjus väike Ede, kes vajas hoolt, armastust ja järelevaatamist. Priidik oli hakanud ise süüa keetma, sest Eevil ei jätkunud aega. Kui nad oleks kahekesi olnud, söönuks nad vaid leiba, piima, võid, mune, aga väikesele inimesele olid nad otsustanud pakkuda sooja toitu vähemalt kaks korda päevas. Suvel sai sööki keeta paargus, aga sügisel pidi pliiti toidu valmistamiseks kütma kaks korda päevas ja see võttis hulga kasulikku tööaega. Hea, et Ede-Marie magas hommikuti kaua ja läks õhtul vara magama. Küllap oli väike tüdruk päevasest vanaema põllepaelte küljes rippumisest väsinud. Õhtuti kraasis Eevi villa ja Priidik voolis kadakajuurikatest Edele mänguasju. Eevi oli Edele ka kaltsunuku õmmelnud, mis nüüd igal õhtul kaissu võeti. Ainukese asjana tegi Eevile muret, et lapse riided olid väikeseks jäänud, ja ta otsustas ühel päeval Tormi peret külastada. Seal oli kahe õe pere peale kuus last ja küllap oli riideid, mida enam ei vajatud.
Priidik lõhkus puid. Tibutas tasast vihma. Eevi oli Edega seenele läinud, kui Luukere puuriida tagant tere hõikas.
„Oeh, mis sa, sant, mind ehmatad!” puhkis Priidik ja istus puupakule.
„Sa nii ara verega!” laius Luukere suul naeratus ja ta ulatas Priidikule vast avatud pudeli.
„Mis see on?” küsis Priidik.
„Eks ikka sakslaste jook. Nemad sunnikud joovad ainult magusat napsu. Pole sellised viinaninad, nagu olid venelased. Veel joovad nad väikestest pitsidest. Ikka haritud inimesed. Purju nad ka ei jää, vaid hakkavad laulma. Nii ilusad laulud, nagu „Oo, Rosamunde” või „Lili Marleen”.”
„Kust sa tead, kas tuled mõisast?”
„Mõisast neh! Sakslastel on tuli takus. Ohvitserid pakivad kohvreid. On nii õnnetute nägudega, täitsa kahju hakkas. Ma läksin jälle ühele ohvitsiirile parandatud säärikuid ära viima ja tead, kus kukkus mulle kaela, lausa nutma hakkas. Andis kaks pudelit magusat napsu. Ma natuke juba saan aru saksa keelest, ütles, et guud šnaps, liköör ja bitte. Mina vastu: danke.”
Priidik muigas ja pani pudeli suule. „Tõesti guud šnaps, ohvitsiiril oli õigus.”
„Õigus jah,” kinnitas Luukere, istus vabale puupakule ja küsis teist puulõhkumise kirvest.
„Tahad aidata?”
„Aga muidugi! Toksin puid niikaua, kuni pudelid tühjad.”
Priidik tõi teise, väiksema kirve. „Võta, ära ainult endale liiga tee.”
„Mis ma ikka liiga! Luukere oskab istudes pakkusid neljaks lüüa. Ma eluaeg ju istunud ja kingi parandanud, saapaid ka, uusi samuti teinud. Istumise amet on mulle kontimööda.”
„Noh, aga uudised?” küsis Priidik vähe aja pärast.
Luukere jättis kirve pakku ja vaatas Priidikule pikalt otsa, enne kui ütles: „Mida kuradit siin enam elu veeretada? Ja usu mind, kui tulevad venelased, on Kiivra Ants esimene, kes neile vastu jookseb, punalipp käes. Esimest korda, kui venelased tulid, oli Kiivra-mees nendega ühes pütis. Tulid sakslased, jälle Kiivra-mees nendega mestis. Lehvitas Saksa lippu. Ei tea, kas ta õmbleb neid ise? Kes teab, missuguse riigi või valitsuse lipud tal veel põranda alla peidetud on.”
Priidikule meenus kohe tütar Helmi. „Jaah, ega Kiivra Antsu saa usaldada. Kahju, et Helmi temaga kaasa läks.”
„Seda minagi mõtlen,” ühmas Luukere ja avas teise pudeli.
6
Eevi oli 54 saanud ilma peota. Isegi Priidikul polnud naise sünnipäev meeles, aga Eevi ei teinud sellest numbrit. Oli muudki targemat teha kui sünnipäeva pidada ja keda ikka kutsuda.
Iga pere elas oma talus oma elu ja harva saadi ka poe juures kokku. Ega poest olnudki midagi muud osta kui vaid petrooleumi ja mõnikord, kui näkkas, siis soola. Kõigil kuuel talul Metsakülas, muidugi välja arvatud Luukerel, oli oma majapidamine, mis toitis ja kattis. Kui midagi eriti vajalikku oli vaja, laenati naabrilt.
Luukere majapidamine oli kõige väiksem. Oli alati nii olnud. Vaid kaks hektarit maad. Sotsa talu, kus Luukere sündis, oli väike popsikoht. Luukere isa Sotsa Miku oli kingsepp ja pärandas oma ameti poeg Jaanile edasi. Ema Liisu oli haige ja lonkav naine, kes peagi pärast Jaani sündi suri. Väike Jaan oli põdura tervisega, ääretult kõhn ja nii saigi ta oma nime Luukere juba koolipõlves.
Viimasel ajal meeldis Luukerel käia Tormide juures raadiost uudiseid kuulamas ja Sepa perele edasi rääkimas.
Sepa koht asus üsna tee ääres ja sageli sõitis sõjamasin läbi Sepa õue, et pääseda lihtsamini Metsaküla-vahelisele teele, mis ühendas talusid ja suundus seejärel mere poole. Sellest otsesõidust olid Sepa õuele jäänud autorataste tekitatud sügavad vaod. Kui riigikord vahetus, täitis Priidik rikutud õuemaa kruusaga ja Eevi kaevas põllu äärest murumättaid ning kattis kruusa nendega.
Luukere saabus Sepale, ähmi täis. „Kas teate, et Eesti laskurkorpus vallutas Muhu saare?”
„Või nii,” venitas Priidik.
„Kas peab rõõmustama või mitte?” oli Luukere äkitselt löödud.
„Mis seal ikka, eks varsti vallutatakse ka meid,” vastas Priidik ohates.
„Eks see paneb ohkama küll,” nõustus Luukere. „Ei tea, mis siis edasi saab? Võimuvahetus on hirmus asi. Ei tea enam, kelle poole hoida.”
„Hoida? Mina ei ole kellegi poolt. Ei sakslase, ei venelase. Olen vaba Eesti poolt.”
1. oktoobril kostis merelt Metsakülla mitu kõva plahvatust. Järgmisel päeval ei julgenud ükski Metsaküla elanik jalga õue tõsta. Üle majade, põllulappide, karjaaedade ja metsade vuhisesid lennukid. Lennukid lendasid madalalt ja Eevi kartis, et võtavad maja katuse kaasa. 3. oktoobril 1944 lõi Punaarmee sakslased Hiiumaalt välja. Aga sõda polnud saartel veel lõppenud. Algasid lahingud Saaremaal, nagu teadis Luukere.
Kuigi saar oli sakslastest vaba, ei julgenud ükski Metsaküla elanik venelaste kartuses jalga kodust kaugemale tõsta.
Ainuke elav