Mina ja minu pere. Jaan Tangsoo
Читать онлайн книгу.
tema süles saan ma hoopis vähem istuda, kui ma seda tahaksin. Tal on nimelt niisugune rumal komme, et ta ei viitsi korralikult istuda, vaid viskab enese diivanile lösakile.
Aga eks sa mine ja proovi niisugusele lösakil inimesele sülle ronida. Ei! Sellest ei tule midagi välja. Selle jaoks, et Kutsa saaks inimese süles ilusti istuda, peab ka too korralikult istuma. Muidu ei ole mingit mõnu.
Istumiskoht peab olema korralik!
Aga ega ma Jantsat sellegipoolest rahule ei jäta.
Ma kiusan teda, nii nagu vähegi jaksan. Haugun ja rabelen, vahepeal kiunun ka.
„Noh, mängi nüüd minuga! Silita ja süga mind kõrvade tagant.”
Mõnikord lähen ma temaga hullates sedavõrd hasarti, et hüppan esikäppadega tema najale ja hakkan ta nägu lakkuma. Limpsin tema põski ja nina niisuguse hoolega, et isegi keel jääb valusaks.
Tavaliselt lõpeb see sellega, et ma hakkan turtsuma. Jantsal on nimelt üks iseäralik komme, mida nimetatakse suitsetamiseks ja suitsetamine jätab tema hingeõhule kärsahaisu külge.
See kärsahais mind turtsuma panebki.
Ma turtsatan siis suure hoolega kohe oma paarkümmend korda jutti. Kõige lõpuks muutub turtsumine aevastamiseks.
Ma olen vahel aevastanud kolmkümmend korda järjest. Mõnikord veel rohkemgi. Väsitan enese selle aevastamisega nii ära, et pärast ei jõua enam õieti püstigi seista.
Ma aevastan niisuguse hoolega, et pea ka rappub. Nii kõvasti, et vahel löön ma oma ninaotsa vastu põrandat ära.
APTSIHH ja KOLAKI ja NIUKS!
Pärast aevastamist viskan end põrandale pikali. Koha valin nii, et kõik kolm inimest oleksid sealt kenasti näha. Asetan pea esikäppadele, aga samal ajal liputan vahetpidamata oma uhket saba. Ma taon seda vastu põrandat!
Põnts ja põnts!
Hea on niimoodi lesida ja oma karjal silma peal hoida!
Nii me seal siis tihtipeale olemegi, mina ja Mamma, Jantsaproua ja Jantsa!
Meie neljakesi!
Mina ja minu inimesed.
Mina ja mu kari!
LUGU SELLEST, KUIDAS ME MAAL KÄIME
Jantsa ja Jantsaproua käivad tihtipeale maal. Vahel võetakse ka mind kaasa ja siis oleme seal mitu päeva või isegi nädalat jutti.
Tavaliselt lähme reede õhtuti. Siis, kui Jantsaproual on kool läbi. Ta on nimelt õpetaja. Ta tegeleb laste õpetamisega ja vaat siis, kui ta sellega nädala lõpuks ühele poole on saanud, sõidamegi maale.
Mis Jantsasse puutub, siis tema töötab kodus. Tema toksib nimelt arvutisse oma tekste, millest hiljem raamatud saavad, ja temal on õigupoolest ükskõik, kuskohas ta seda tööd teeb. Maal või linnas.
Seepärast me saamegi suviti hästi pikalt maal olla. Peaaegu kogu aeg, sest nagu ma juba ütlesin, on Jantsaproua õpetaja, aga õpetajatel on suviti hästi pikk puhkus. Ja mis Jantsasse puutub, siis temal on tõesti täiesti ükskõik, kuskohas ta oma arvutit toksib.
Kõigepealt pakivad nad oma linnakodus kõik asjad, tassivad auto peale ja siis tullakse siia Mamma poole minu järele.
Meie maakodu asub päriskodust päris kaugel. Sinna annab päris sõita. Kui me kõige otsemat teed läheme, siis tund aega, aga kui väikese ringiga, siis peaaegu poolteist. Ja kui mu inimesed tee peal veel kuhugi kauplusse lähevad, siis veelgi rohkem.
Tegelikult on see meie maakodu Jantsaproua päriskodu. Seal elab tema ema, keda ma Memmeks hüüan. Jantsaproua jaoks on see koht niisama tähtis nagu Jantsa jaoks see koht, kus elame meie Mammaga.
Tegemist on nende KODUDEGA!
Niisiis me käime Memme seal vaatamas ja teeme seda üpriski tihti, et ta kogu aeg üksi ei peaks olema. Kevadel-sügisel-talvel käime maal nädalalõputi ja koolivaheaegadel, aga suvel oleme seal lausa kogu aeg.
Vahepeal käime muidugi ka linnas Mammat vaatamas, aga siis tuleme jälle maale tagasi.
Nii et tegelikult ei koosne minu kari mitte ainult neljast, vaid hoopis viiest liikmest.
Kõigepealt Mamma. Siis Jantsa, Jantsaproua ja Memm.
Kõige tähtsamaks karjaliikmeks olen muidugi mina ise.
Kutsa.
Mulle meeldib maal hullupööra.
Asi on nimelt selles, et seal ma saan päevad läbi väljas olla. Väljas saan ma ka oma päriskodus olla, aga pisut vähem. Nimelt ei taha Mamma mind omapäi jätta. Ta kardab, et ma lähen hulkuma või võin tee peale joosta ja õigupoolest ei tea ta ise ka, mida ta kardab.
Kindel on igatahes see, et pikalt ta mul omaette õue peal olla ei lase. Ta tahab, et ma oleksin kogu aeg nähtaval, aga mul on lõppude lõpuks oma asju ka vaja ajada.
Käia näituseks kas või maja taga või puiestee peal nuuskimas.
Aga maal pole mu inimestel seda hirmu, et ma kusagile ära võiksin kaduda või et minuga seal midagi juhtuda võiks.
See koht on üksildane. Seal läheduses pole ka suuri teid, kus ma mõne auto alla võiksin sattuda ja nii mul seal siis seal omaette olla lastaksegi.
Muidugimõista õues, ja mul on selle üle väga hea meel.
Kuna meie maakodu näol on tegemist ikkagi natuke võõrama kohaga kui päriskodu, siis ega ma seal maja juurest eriti kaugele ei lähegi. Mõnikord ikka lähen ka, aga mitte eriti. Hooned peavad kogu aeg nähtaval olema.
Õigupoolest on seal maal tervelt kaks maja. Kõigepealt Vanatare, mis on Jantsaproua lapsepõlvekodu ja kus praegu elab Memm, ja siis veel üks maja.
See on uus ja selle ehitas sinna Jantsa. See polegi veel päris valmis, sest teisel korrusel käib Jantsa ikka aeg-ajalt midagi nokitsemas.
Maal on huvitav!
Memmel on seal jäneseid ja lambaid ja kanu ja kuna ümberringi on suured metsad, siis võib seal tihtipeale ka kitsi näha. Vahel ka rebast, aga see elukas mulle ei meeldi. Ma ei tea isegi, miks, aga teda nähes tuleb mulle alati hirm peale. Siis ma püüan ennast ära peita või end omainimeste lähedale hoida.
Minu inimesed ka ei salli seda koheva sabaga punast elukat, sest aegajalt olevat tal kombeks mõni kana ära viia. Võib-olla sellepärast ma teda kardangi. Mina olen ju väike ja mine seda rebast tea! Vaat kui viib veel minu ka minema.
Seepärast ma teda nähes enese ära peidangi.
Veel on seal maamajade läheduses hästi palju järvi, kus Jantsa suveajal alalõpmata kalal käib. Sinna võetakse mind muidugi kaasa.
Võib-olla see asjaolu need maalkäigud minu jaoks nii meeldivaks teebki.
Mulle meeldib seal maal nii väga, et ma õigupoolest ei teagi, kus ma ennast paremini tunnen, kas linnakodus või seal. Ma ei suuda eneses ses suhtes üldse selgusele jõuda. Vahel tundub nii, aga vahel tundub naa.
Kui ma olen maal, siis ma igatsen linna Mamma juurde, aga linnas olles unistan jällegi maalolekust. Unistan nii, et näen seda isegi unes.
Aga tegelikult on igal pool hea olla.
Peaasi ainult, et läheduses oleksid mu inimesed.
Inimeste ja koerte kõige suurem vahe just selles seisnebki, et kui inimesed kiinduvad kohtadesse, siis koerad inimestesse.
Kui mu läheduses on minu jaoks tähtsad inimesed, siis tunnen ma ennast koduselt igal pool.
Peaasi, et läheduses oleks KEEGI, keda aeg-ajalt ninaga tonksata, kelle najale üles hüpata või kellele saba liputada.
Millestki muust ja rohkemast ma ei unistagi.
Vaat nii.
LUGU SELLEST, KUI HEA ON JALUTAMAS KÄIA
Paar korda päevas käime Mammaga