Esialgu ei püsinud ma seal ainult kuigi hästi püsti. Niipea kui mõni järsem kurv tuli, prantsatasin külili. Jalad kadusid alt nagu iseenesest. Mõnikord tegin isegi kukerpalli.

      Ükskord läks mul sellest kukerpallitamisest süda nii pahaks, et ma hakkasin öökima. Õnneks märkasid minu inimesed seda ja pidasid auto kinni. Väljas värskes õhus läks väheke paremaks.

      Aga praeguseks olen ma autosõiduga täiesti harjunud.

      Meie punane auto on mulle nii meeldima hakanud, et ma käin seda kodus iga natukese aja järel vaatamas. On ikka alles või ei ole?

      Tegelikult see ongi minu auto, aga ma luban oma inimestel sellega sõita. Ega ma siis lõppude lõpuks mingi sohver pole. Las olla need asjad parem nii, et inimesed sõidavad, aga Kutsat sõidutatakse.

      Kui maal kauplusse minnakse, siis võetakse mind harilikult kaasa. Ja õige kah, sest ega autot siis omapäi ei saa jätta! Keegi peab seda ju ometigi valvama. Ei tea, kellele see amet siis veel rohkem peaks sobima, kui mitte Kutsale?

      Ma valvan siis oma autot hoolega.

      Kui mõni võõras inimene talle liiga ligidale tuleb, siis hakkan haukuma. Ma lõrisen, nii nagu vähegi jaksan. Tõusen esikäppadega istme najale, ajan hambad hästi irevile ja muudkui jauran.

      „Kõtt! Käige siit minema! Mida te kõnnite siin minu auto juures?”

      Vahel satume parkimisplatsil mõne sihukese auto kõrvale, mille aknast vahib mõni teine peni. Oi, me lõriseme siis läbi akende teineteise peale! Me klähvime siis nii, et vähe pole. Autost on teisi koeri hea haukuda. Klaasid on üles tõstetud, uksed lukus, ja nende tagant on eriti julge klähvida. Autost söandan ma sõimata ka neid koeri, kes on minust mitu korda suuremad.

      „Mida sa seal vahid. Sa vahi, mihuke tobe saba sul on! Kao oma autoga minema. Muidu ma tulen ja murran su maha. Kõtt, sa igavene vastik ja arg elukas!”

      Mõni niisugune peni klähvib mulle vastu, aga mõni ei tee väljagi. Vahib mind ainult uimase pilguga, aga ei tee häältki. Huvitav, kuidas niisugused uimerdised siis käituksid, kui keegi nende autot ära tahaks varastada.

      Ükskord juhtus aga niisugune lugu, et ma ehmatasin autos oodates iseenda ära.

      Ma ei tea isegi, kuidas, aga äkitselt olin ma tagaistmelt juhiistmele saanud. Seal ma läksin ka esikäppadega üles, et paremini aknast välja vahtida, ja siis see juhtuski.

      Ma tõusin nimelt rooliratta najale, aga selle keskel on üks nupp, mida ei tohi puutuda. Mitte mingil juhul. Aga minu käpp läks kogemata selle peale. Ja auto pani röökima!

      Kohe seejärel ja suurest ehmatusest ka mina.

      Hetke pärast olin tagaistmel tagasi. Ma ei tea ise ka, kuidas. See käis nii kähku. Heitsin kohe pikali ja roomasin istmenurka. Ninaotsa peitsin ka käppade alla. Peaasi ainult, et keegi mind ei näeks.

      Mina pole seda autot karjuma pannud!

      Ma kössitasin seal värisedes seni, kuni Jantsa ja Jantsaproua poest tulid ja autouksed avati. Vaat siis tõusin ma kohe püsti, sest ega ma neile ometi näidata ei saanud, kui väga ma ära olin ehmunud. Kus selle häbi ots!

      Kutsa jäetakse autot valvama, aga tema heidab pikali! Ei, oma hirmu näitamine ei tulnud kõne allagi.

      Nii ei saanudki pererahvas teada, kui hirmu täis ma olin vahepeal olnud. Ja õige kah, sest inimesed ei peagi kõike teadma.

      Meil kõikidel on omad väikesed saladused ja ei tea misjaoks neid siis Kutsal ei võiks olla.

      LUGU SUURTEST SÕPRADEST

      Meie Kodujärvel elab hästi palju parte. Ma ei mäletagi ühtegi kalalkäiku, kus me neid näinud poleks. Järv on kogu aeg tumedaid mütsakuid täis. Neid on seal nii palju, et pole mõtet üldse haukumagi hakata.

      Inimesed käivad neid seal tihtipeale söötmas. Vette loobitakse leiba ja saia ja seepärast on need pardid hästi julged. Nad ei karda kedagi ega midagi. Nad on inimrahvaga lihtsalt harjunud.

      Ma olen oma silmaga näinud, kuidas nad vahel võtavad leiba otse inimese käest. Kui nad kas või natukegi kardaks, siis nad ju sedasi ei teeks.