Merejutud. Lembit Uustulnd
Читать онлайн книгу.
läheduses ankrukett ja laev viskles veemägede vahel, all ja peal nagu haige loom. Vahutordid lendasid mööda laineharju ning Chief, kes oli noormehe poordi varju tirinud, karjus talle kõrva: „Ära tripelda, ole tähelepanelik – ta alles paneb tuult juurde.” Madruse meelest oli juba kõike eelnevatki ülearu, ja nüüd veel Chief oma jutuga…
„Paneb juurde, paneb juurde,” virises ta, „meri varsti juba roolimajas, mida siin enam juurde panna ja… ja… ja mida see Vana õige mõtleb, oleks võinud sadamast abi tellida ja meid varju alla tirida.”
Selline jutt tegi vanemal mehel hinge täis.
„Eks noored ja rohelised ole ikka kõige targemad,” käratas ta, krae vahele rabisenud vett välja raputades, „kuradi kakand, arvad, et Vana unustas sinu käest küsimata. Kas sa, jospel, üldse tead, palju puksiiri tellimine pühade ajal maksab? Reederi püksid löövad niigi iga kulutatud sendi pärast lohvat-lohvat…” See jutt Fredit ei rahuldanud – reederid ja rahad olid tema jaoks mingid kauged ja abstraktsed mõisted, aga hirm elu pärast oli väga lähedane ja isiklik.
„Ise… ise muudkui kirjutavad igal pool, et safety first, safety first…” Noormehe hääles kuuldus abituse ja lootusetuse märke.
„Safety first, safety first,” torises vanemtüürimees, kellel hakkas lapseohtu madrusest kahju. „Oled ikka roheline küll. Kas sa siis ei tea, et reederi suust kõlab see lause pisut teisiti – safety first after money, mis maakeelde ümberpandult tähendab, et ohutus ennekõike küll, aga alles pärast rahaasju.”
Jälle viskus laevavöör pilvedesse, et samas rapsakuga alla sukelduda. Mehed klammerdusid reelingusse, kui veel üks lainehiiglane oma vahuse ja kihiseva sisu pakile puistas, ise edasi pimedusse mühisedes. Tuule vilepartiid olid selleks korraks lõppenud. Nüüd undas ta juba tõusvas joones nagu turbiin ning ankruketi rapsakud olid muutunud tihedaks ja korrapäratuks. Fredi oli end tugevasti poordi nurka surunud ja halises valjult: „Anne… Anne ütles ka… Anne ütles ka…” Istuma ei tohi seda poissi jätta, mõtles vanemtüürimees nurgas kükitavat kurba kuju silmitsedes, tööteraapia on merel nii mõnegi mehe päästnud.
„Fredi,” röögatas ta üle undamise ja müha, „korja koivad kõhu alt kokku ja kontrolli ankrupeli pidurid üle.”
Kapten Kukk oli kaardikambris laua kohal kummargil ning uuris omaette pomisedes Casablanca reidi suuremõõtmelist kaarti.
„Peaaegu kolm miili,” mühatas ta, sirkliga paberit torkides, „…põhjakaare tuul… noh, nii… see peaks triivima sedaviisi…” Jälle mõõtis sirkel kaarti ja peatus.
„Kalda all on hoovus… mhm… see töötab jälle piki randa, aga kui triivib hoopis nii…” Sirkel, mis oli vahepeal peatunud, kiirustas üle kaardi teise punkti. Kahtlused kapteni hinges kuhjusid. Toomas ajas end sirgu. „Küll oleks praegu peamasinat tarvis.” Ta hääles oli sügav kahetsus. Oma kinnismõtte ajel küsis ta teiselt tüürimehelt: „Juhan, sa käisid all, kuidas neil masinas asjad edenevad?” Lootusrikkalt ootas ta vastust. Süvenenud lokaatorisse, klõbistas tüürimees nuppudega: „Teine mehaanik ja kokk seal midagi pusisid.” Kapten Kukk ei uskunud oma kõrvu. „Teine mehaanik ja kokk?” Toomase hääles kõlasid ärevad üllatusnoodid. Teisel tüürimehel oli tunne, nagu oleks tema mingi prohmakaga hakkama saanud:
„Nojah noh,” venitas ta süüdlaslikult, „Vanema Vändaga on ikka selline lugu, et kui väiksed tipsud teeb, siis kohe paar tundi kindlasti ei võta jalgu alla.”
Kapten Kuke jalgealune, mis ennegi väga kindel ei olnud, lõi nüüd tõsiselt kõikuma. Peamasinale olid olnud rajatud ta salajased lootused ja nüüd, võis öelda, lossutas sellel kohal suur ja leinav küsimärk. Kapten toetus raskelt illuminaatorile ja vahtis mittemidaginägevate silmadega välja.
„Kuule… kuule… see… see iirlane,” äratas teise tüürimehe ehmunud kogelev hääl kapteni tardumusest, „see 25 000-tonnine iirlane…”
„Mis selle iirlasega lahti on?” päris Toomas ärritatult, radari juurde astudes.
„Te… te… temani oli 6 kaabeltaud, ise mõõtsin,” kogeles Juhan, „nüüd… nüüd ainult 4,5.” Vaadanud lokaatorisse, veendus Toomas, et vahemaa paremas poordis lossutava kolossini oli tõepoolest vähenenud, nad olid juba poolteist kaabeltaud lähemale triivinud. Kui sitt, siis kõik ikka korraga, sähvatas läbi kapten Kuke ajude, mis palavikuliselt väljapääsu otsisid. Ei olnud tarvis teab mis erku kujutlusvõimet, et arvata, mis juhtuks „Mariaga”, kui selline mass peale vajub.
Siis… siis poleks peamasina remondilgi enam mõtet – kihutas mõtteuid läbi pea. Kiirelt astus Toomas raadiotelefoni juurde ja tõstis toru: „”Irish Flag”, „Irish Flag”, this is motorvessel „ Maria”, „Maria” is calling, come in please, over!”
Keegi ei vastanud.
Veel kord katsetas kapten, kuid resultaat jäi samaks. Kapten Kuke pea töötas topelttuuridel. Olukord oli lollimatest lollim – ankrut, seda ainukest pidet, hiivata ei saanud, peamasina puudumisel oleksid laeva mõne minuti pärast pärinud kivid ja kaljud. Ka ankrusse jääda ei olnud võimalik – 25 000 tonni rasket rauda, mis „Mariat” paremast poordist ähvardas, oleks neist üle triivinud, seda ise märkamata – liialt suur oli masside vahe.
„Teine tüürimees, jätkake iirlase kutsumist,” kamandas kapten, haarates walkie-talkie järele.
„6–6,5 meetrit,” fikseeris vanemtüürimees Kalju Kalda vilunud silm laine kõrguseks. Tuul ja meri märatsesid ning mingist korrapärast ei saanud lainetuse puhul enam juttugi olla. Vihm piitsutas endise valuga ja kohati arvas Kaljul pakil merevett rohkemgi olevat kui parda taga.
„Chief, vasta sillale, kuuldel,” prõgises walkie-talkie põues veekindla tormijaki all. Mees surus end poordi ligi, tõstis hõlma üle pea ja karjus vastuseks:
„Kuuleb, vöör kuuleb.”
„Kalju,” kostis aparaadist kapteni ärev hääl, „pange päästevestid selga. Iirlane triivib peale, nende sillas keegi ei vasta ja tekil ei ole ka hingelist. Olge valmis, kui vaja, kasutame ketihalssi. Kuidas aru said?”
„Aru saadud, kasutame ketihalssi,” karjus Chief üle tuulemüha vastuseks ja nööpis jakihõlmad kinni.
Fredi, kes vahepealse tegevusega oli apaatiast korraks jagu saanud, piilus üle poordi ja tundis uut hirmupalangut tõusvat:
„Kuule, Chief… kuule, Chief…” kogeles ta, „kui see suur meile peale triivib, siis… siis… ei jää meist ju mitte märga plekkigi järele?”
„Pole siin häda midagi,” rahustas vanemtüürimees madrust, „mis sa paanitsed, kuulsid ju, mida Vana ütles.”
„Ka… ka… kapten ütles, et kasutame ketihalssi,” kogeles ähmis Fredi, laineharja eest poordi taha varjudes, „mi… mi… mis asi see veel on?” luksus ta vett rapsides. Ka vanemtüürimees kadus mõneks hetkeks vee alla.
„Noh, jospel,” porises ta puristades, „mida kuradit teile seal madruste kursustel üldse õpetatakse? Ketihalss on seesama konks või haak, millega ankruketi viimane seekel laevakorpuse külge aheldatakse.” Lootus Fredi hinges, mis oli rajatud usule ülemuste tarkusesse, hakkas kuhtuma ning hirm andis taas endast jõuliselt märku:
„Oot… oot…” kokutas näost kaame noormees, „kuule… kuule, saan ma ikka õieti aru,” paristas ta palavikuliselt, „Vana mõtleb, et kui… kui… kui iirlane kukile tuleb, siis… siis… siis anname ankru koos ketiga lahti ja see… see… see jääbki merre.” Madruse silmad olid hirmust suured, kui ta poordi varjust Chiefile otsa jõllitas, krae vahele nirisenud mereveele ei pööranud Fredi enam üldse tähelepanu.
„Just, just, tubli poiss, näe, aru said,” lausus Kalju nöökamisi kiitvalt. „Anname ketihalsi lahti, lehvitame ankrule poordi ääre pealt ja triivime minema,” viibutas Chief kujutletavaks hüvastijätuks kätt. „Meid lükkab tuul kiiremini, oleme ballastis ja pisemad ning pealegi