Merejutud. Lembit Uustulnd
Читать онлайн книгу.
täis agendil, kes teda uue aasta puhul õnnitles,” jätkas vanemtüürimees, ise silmadega taldrikus, „siis torises ilma üle ning lõpuks vandus marokolasi, kes olla valet värvi kuu üles tõmmanud.” See jutt tekitas lõbusat elevust.
„Korrat, mehed, Tibu oo öige mees!” Pootsman oli püsti tõusnud, klaas käes. „Ise teate, kui tema korra kikeriitab ja tiibu sopsutab, siis oo see asja eest ning korra pärast. Selle pääle korjab iga kuli jalad köhuotsa alt välja ja teeb imesiva, mis tarist oo. Vötame selle napsi Tibu sabasulgede teriseks.” Heakskiitva suminaga kõlksatasid klaasid. Cuprum, kes oli kõikumise vastu mõlemad küünarnukid lauale toetanud ning silmi kissitades hanekonti järas, lausus meenutades: „Noh, mäletate, viimati kuu aega tagasi, kui siin Casablancas olime, otsustas Vana kohaliku shipchandleri käest nassvärki tellida.” Koka-Jüri viskas näritud kondi käest ja muigas kavalalt. „Seda et, tuli üks kõhnavõitu araabia-vend, mape kaenlas, ja kohe padavai üles otse Vana kantseleisse, ja seda et, sama kiiresti kui ta üles läks, ta sealt ka alla tuli. Trepiotsal tegi veel kummarduse ja karjus …” Cuprum keeras kaela kõveraks, ajas silmad pungi pähe ja niiviisi lakke kõõritades hüüdis peene häälega: „I am only soffer, I am calling my boss...” Meeste naeru saatel kiilus jutusse pootsman: „Jutt jumala öige. Ma oli tekkis stand by pääl valmis, noh ise teate – ootsi ülevalt poolt kamandut, millal provianti laeva tassida.” Draakon silus vuntse: „Siis kuulen, kuskis teise korra pääl käis üks mehine röögatus ja miskit pani moost tekkis söukse fingaaliga mööda, et sabatuul sundis mind üsna tükk aiga kohapääl vurrkanni lööma. Kui ma ennast löpuks pidama sai, olli shipchandler juba kai pääl, poole teest läks mees hüpates, teise poole karates ning pea olli sedati kartlikult ölgade peetsis.” Pootsman tõmbas meeste valju naeru saatel põgenikku matkides ka oma sagris kukla õlgade vahele.
„Iga kord ei pruugi see ka nii olla…” sõnas vanemtüürimees taldrikut kõrvale lükates. Lauasolijad vahetasid muheldes pilke. „Mina olin parajasti kantseleis, kui see araablane arvetega sisse sadas.” Tunnetades oma tähtsust, torkis Chief orgiga hammast ja jätkas siis: „Tibu luges arveid, vaatas siis shipchandlerit kuidagi eriliselt ja uuris jälle arveid,” matkis Kalju kujukalt kaptenit. „Küllap selles vaatamises ikka midagi niisugust oli, et mehike hakkas tooli peal nihelema ja kartlikult ukse poole piiluma. Kui Vana aga laua tagant püsti tõusis ja pabereid käes kägrutades röögatas: „Sulid, vargad, kus teemandid ja kuld on?”, vupsas võõras istmelt, nihutas end, külg ees, ukseni ning pani punuma. Trepilt karjus veel üle õla tagasi vahtides, et tema on ainult sohver ja ei tea mitte midagi.” Naer ja asjakohased märkused ei tahtnud lõppeda. „Vana oli veel tükk aega tuules,” jätkas Chief, taldrikut uuesti täis tõstes, „kirus araablasi, kes paari kasti apelsinide eest küsivad juveelide hinda.”
„Mis te, pimevaimud, röösite,” püüdis pootsman kavalalt muiates kolleegide naeru taltsutada, „see lugu äi löppend veel sellega.”
„Kuss, poisid, Draakonil tuli vaim peale,” kutsus teine tüürimees seltskonda vaikusele.
„Noh, saand natukse aiga mööda läind, seisan mina trepiotsa pääl ja vuatan, söuke tumedate akendega must limusiin, nagu neid sii filmides ühtevalu näidatakse, ise pitk kut söömavahe, venib meite paraadtreppi. Limu esimene ots olli juba kohal, tagumine polnd veel nuki tagant väljaskid.” – „Tohooh, ohhoo,” kostis meeste hulgast imestunult, vastastikku aga pilgutati silma – pootsman oli jutuhoos.
„Noh, luhtaken lasti mo kohtas nönda sirinal alla,” matkis pootsman ilmekalt elektrilise ajami häält, „ning üks tumedas ülikondas fraier küsis mo käest viisakalt ja Oxfordi aktsendiga: „It is motorvessel „Maria”?” Mina mudugi vastu, et yes sir, I can boogy ja see on ikka „Maria” küll.”
Pootsman oli end tõesti soojaks rääkinud.
„Selle aja pääle jöudis limusiini ahter ka nuki tagant kohale. Pidurid pandi pääle ja ankur lasti lärtsti alla…” Naer, mis enne laastutulena vindus, kippus nüüd lage pealt upitama. „Ankur lasti alla…” soigus teine mehaanik, tooli peal kõveras, „no küll, kurat, ikka valetab.” Pootsmanil oli solvunud ilme, kui ta kaaslaste rahustamiseks käed tõstis: „Mis asja te karjute, las ma räägi…” – „Kuss, kuss,” vaigistati vastastikku. Draakon, kes vahepeal oli suud kastnud, jätkas: „Noh, nagu ma sii ennesti ütli, jähi massin mo kohtas seisma ja sohvriuksest kargas sihuke mustades prillides, miniseelikus ja tikk-kontsadega blondiin välja.” Pootsman pungitas silmi ja laksutas keelt: „Aga jalad, mehed, jalad olid kohe nii pitkad…” ning Draakon ajas vahepeal käed laiali, demonstreerides seda õiget pikkust, „…et pärast jalgu tuli kohe kael, vahepääl polnd mitte midagist.” Teine tüürimees Juhan Kelder pühkis naeru käes luksudes silmi: „Draakon, kuule Draakon, „Tuhat ja üks ööd” pole selle kõrval midagi.” Kuid pootsmanil ei olnud praegu aega teisi kuulata, tal oli jutt rääkida.
„Ma esti arvasi,” jätkas ta õhinal, „et ehk leedi tuleb mo juure ning toob käega teregid, aga kos sa sellega. Tähtsa näoga kut punajalg tilder köpsis oma kontsade otsas moost joonelt mööda tagumise ukse juure, löi selle ristseliti ning kukkus sääl midagist silvupleetama. Magusa haisu pili, mis leedi poolt tuli ning moo pääle heitis, pani kupra ümber käima ja maa püsut köikuma.” Noor madrus Fredi, kelle tedretähniline nägu oli punakat jumet veelgi juurde saanud, rippus põnevil silmadega pootsmani küljes: „Ja siis… ja siis, Arno, läksid sa talle kohe päris ligi?” päris ta õhinal meeste naeru saatel.
„Ja siis, ja siis,” osatas pootsman pahasena, et ta jutujärge rikuti, „blondiin silvupleetas ilma moo abita ühe hirmpika, kõhna, mustas ülikondas ja valge triiksärgiga araablase autost välja. See küsis moo käest, et pardon, kas oleks possible söör kaptenit nähja.” Repliikidele tähelepanu osutamata kastis jutumeister vahepeal suud ja jätkas: „Noh, mina vasta, et possible, possible. Vana oo oma kantseleis, silvuplee, pane aga padavai trepist üles, ega meitel maksa sii lifti oota. Ise aga jähi täitsa kogemata limusiini uksest sisse vahtima, jaa…” Selle koha peal venitas jutustaja hääle üles, ning kruttides teiste huvi ja nautides kaaslaste läbematut ootust, võttis rõhutatud aeglusega sõõmu õlut. Ja olgugi et kõigile oli ammu selge, et pootsman valetab kui metsaline, oli seda muinasjuttu põnev kuulata.
„Noh, Draakon, lase edasi, mis seal siis oli? Mis seal siis ikka oli?” kostis ootusärevailt meestelt läbisegi läbematuid hääli.
„Mis seal oli, mis seal oli,” korrutas Arno, võttes omale järelemõtlemiseks aega. Ta silmad olid maialt ja unistavalt lakke pööratud ning ta lausus käega üle vuntside libistades: „Paremat kätt olli bassein, just kaks aluspesuta näkki sihes, aga pahemat kätt baar koos video ja värvimuusikaga, vot just!” Ning pootsman heitis naeru müristavatele kaaslastele võiduka pilgu.
„Aga baarileti ees olid kindlasti tühjad pukid meid kõiki ootamas,” lausus söömist lõpetav vanemtüürimees nöökamisi.
„Just, just… öige, moolegid tuleb meele,” ei lasknud pootsman ennast häirida ning jätkas unistavalt lae uurimist, „kölas idamaine muusika ning igaspool olid Pärsia vaibad maas.” – „ Ja siis… ja siis, Draakon,” julgustasid kuulajad pootsmanit. „Ja siis, ja siis…” korrutas jutustaja, keda väljamõtlemine oli jõudnud juba ära tüüdata, „siis löi see korradi blondiin ukse moo nina ees klömmdi kindi, ronis ise autosse ning moo korduvatele koputustele,” siinkohal toksis pootsman kujukalt näpuga lauale, „seestpoolt äi reageeritud.”
Naeru, juttu ja sülti jätkus ning pidu kestis endise hooga edasi.
Kuu, ümmargune ja punakas, oli end „Maria” vöörimasti upitanud ning kallas läbi illuminaatorite roolimajja sinakat valgust. Gürokompass nurrus oma lakkamatut nurrumist ning raadiotelefonist kostis katkendlikke ingliskeelseid fraase.
Käed seljal, jalad kõikumise vastu tugevalt harkis, seisis kapten Toomas Kukk illuminaatori all ja vaatas tuledes säravale reidile. Laev rummas endistviisi küljelt küljele ning selles kõikumises oli tunda tüdimust, nagu kaptenigi hinges. Raadio kaardikambris aga laulis aina sama viit: „Aisakell, aisakell…”