Oxfordi romaan ehk kõik hinged

      Kolmest kaks on surnud sestpeale, kui ma Oxfordist lahkusin, ning see paneb mind ebausklikult mõtlema, et äkki nad ootasid, kuni ma tulen ja oma aja seal ära elan, et anda mulle võimalus neid tundma õppida ja neist nüüd kirjutada. Järelikult – ning see mõte on niisama ebausklik – võib neist kirjutamine olla mu kohus. Nad surid alles siis, kui mul nendega enam mingit tegemist polnud. Kui oleksin jäänud Oxfordi ning kuuluksin endiselt nende sealsesse ellu (kuuluksin ikka veel igapäevaselt nende ellu), vahest oleksid nad siis veel elavate kirjas. See mõte pole mitte üksnes ebausklik, vaid ka edev. Ent selleks, et rääkida neist, pean jutustama ka endast ja oma elust Oxfordi linnas. Ehkki inimene, kes seda kõike jutustab, ei ole sama inimene, kes seal viibis. Näib olevat, ent ei ole. Kui ütlen enda kohta „mina” või kasutan nime, mis on saatnud mind sünnist saadik ja mille järgi mõned mind kunagi mäletavad, või jutustan asjadest, mis langevad kokku sellega, mida teised mulle omistavad, või nimetan oma majaks hoonet, milles enne ja pärast mind elasid teised, kuid milles mina elutsesin kaks aastat – siis teen ma nii lihtsalt seetõttu, et eelistan rääkida minavormis, mitte et ma usuksin, nagu piisaks inimese samana püsimiseks erinevatel aegadel ja erinevates paikades ainuüksi mäletamisvõimest. Inimene, kes siin jutustab, mida ta nägi ja mis temaga juhtus, ei ole sama inimene, kes nägi ja kellega juhtus, ka mitte tema pikendus ega vari ega pärija ega ka keegi, kes on vägivaldselt tema koha hõivanud.

      Mu maja oli kolmekorruseline ja püramiidjas ning ma veetsin seal palju aega, kuna kohustusi mul Oxfordi linnas niisama hästi kui ei olnud. Oxford on kahtlemata üks neid maailma linnu, kus tehakse kõige vähem tööd ja kus niisama olemine on palju tähtsam kui tegutsemine või isegi teesklemine. Niisama olemine nõuab Oxfordis säärast keskendumist ja kannatlikkust, säärast jõupingutust võidelda loomupärase vaimse letargiaga, et oleks liiast oodata, et sealsed asukad ilmutaksid veel ka toimekust, eriti avalikkuses, kuigi mõned kolleegid liikusid loengust loengusse rõhutatult jooksujalu, jätmaks muljet, et on äärmiselt hõivatud ja pidevast tegutsemisest kurnatud – olgugi et tegelikult möödusid ja mööduvad nende loengud täielikus rahus ja muretuses, kuuludes pigem olemise kui tegutsemise või teesklemise juurde. Niisugune oli Cromer-Blake ja niisugune oli Inkvisiitor, keda kutsuti ka Lihunikuks ja Rappijaks ja kelle tegelik nimi oli Alec Dewar.

      Ent üks, kes eiras kogu seda teeseldud tegusust ning kujutas endast tolle paiga seisaku ja püsivuse tõelist kehastust, oli vana uksehoidja Will, kes valvas õppehoonet, kus ma asjakohases rahus ja muretuses töötasin (hoonel oli toretsev ladinakeelne nimi Institutio Tayloriana). Ealeski pole ma näinud klaarimat pilku kui tollel väheldasel ja puhtal ligemale üheksakümneaastasel mehel, kel oli alati seljas ühesugune sinine kombinesoon ja kel lubati paljudel hommikutel oma klaasist kabiini jääda ning sisenevaid õppejõude sealt tervitada (kindlasti polnud ma sellist pilku näinud oma kodulinnas Madridis, kus klaare pilke lihtsalt ei leidu). Willil polnud sõna otseses mõttes aimugi, mis päev parajasti on, ja niisiis veetis ta iga hommiku erinevas aastas, reisides ajas omatahtsi, või õigem oleks öelda tahtmatult, edasi ja tagasi, ilma et keegi oleks osanud ennustada, missuguse ajajärgu ta juhtumisi on valinud, veel vähem teadnud, miks. Oli päevi, mil ta mitte lihtsalt ei uskunud, et on 1947, vaid ta tõepoolest oli aastas 1947 või 1914 või 1935 või 1960 või 1926 või mis tahes teises ajalõigus tema erakordselt pikast elust. Vahel võis Willi näol peegelduv kerge õud anda aimu, et ta elas läbi halba aastat, ehkki see kõik ei suutnud tumestada tema usaldavat ja rahulolevat pilku (ta oli selleks liiga puhas olevus, et temasse võiks mahtuda ärevust, kuna tal puudus igasugune tulevikutaju, mida selle tundega tavaliselt seostatakse). Võis oletada, et hommikut aastas 1940 valitses hirm läinud või eeloleva öö pommitamiste ees, või et hommik aastas 1916 leidis ta eest pisut lööduna Somme’i pealetungilt saabunud halbade uudiste pärast, või hommikul aastas 1930 ärkas ta punase krossitagi hinge taga, silmis uje kaalutlev pilk nagu ikka inimesel, kes peab kelleltki laenu paluma, ent ei ole veel otsustanud, kellelt. Teistel päevadel oli tema laia naeratust ja alati sõbralikku pilku tuhmistav nukrus täiesti loetamatu – selle kohta ei saanud isegi oletusi teha –, sest kahtlemata oli see seotud valu ja kurbusega tema isiklikus elus, mis kunagi ühelegi üliõpilasele ega õppejõule huvi ei pakkunud. Tema lakkamatus rändamises mööda oma elu jäi peaaegu kõik teistele mõistetamatuks (nagu möödunud sajanditest pärit ülesvõtted või üleeile tehtud foto). Kuidas me võinuksime teada, missugust valusat päeva oma elust Will läbi elas, kui ta tervitas meid vaid pooliku naeratusega rõõmsate või isegi neutraalsete päevade innuka viipe asemel? Kuidas saanuksime teada, missugust melanhoolset lõiku oma lõppematust teekonnast ta parasjagu läbis, kui tema „Tere hommikust” ei saatnudki tavapärane lapselik lehvitus? Tema tervituseks tõstetud käsi tekitas kindla tunde, et vähemalt keegi selles ebasõbralikus linnas tunneb su nägemisest siirast rõõmu, isegi kui too keegi ei tea, kes sa oled, või õigemini näeb sind igal hommikul kellegi teisena kui eelmisel päeval. Vaid üks kord sain tänu Cromer-Blake’ile täpselt teada, missuguses hetkes oma sündmustevaesest elust (millest suurem osa oli möödunud kabiini klaaside taga) Will parajasti oli. Cromer-Blake ootas mind hoone välisukse juures ja teatas:

      „Ütle Willile midagi, kas või paar lohutavat sõna. Paistab, et täna elab ta läbi 1962. aasta päeva, mil suri ta naine, ja talle teeks väga haiget, kui keegi meist sisse astudes talle midagi ei ütleks. Ta on küll äärmiselt kurb, aga loomupärane heatujulisus lubab tal tänast rambivalguses olekut vähemalt niipaljukest nautida, et ta suudab naeratuse näole manada. Nii et teatud mõttes on ta oma sõiduvees.” Seejärel pööras Cromer-Blake pilgu ära, silus oma enneaegu hallinenud juukseid ning lisas: „Loodame, et ta ei otsusta sellesse päeva pidama jääda: muidu peame igal hommikul, kaastundeavaldus huulil, üle läve astuma.”

      Willil oli kombinesooni all valge triiksärk ja must lips ning tema selgemast selgemad silmad näisid veel läbipaistvamad ja vesisemad kui tavaliselt, ilmselt öösel valatud pisarate ja pealt nähtud surma tõttu. Astusin kabiini avatud ukse juurde ja panin käe talle õlale. Tundsin tema luid. Ma kohe ei teadnud, mida öelda.

      „Sooviksin teile head päeva, Will, ainult et teie jaoks ei ole selles vist midagi head. Ma alles praegu sain teada, mul on väga kahju. Mis ma oskan öelda?”

      Will naeratas leebelt ja tema rõõsk nägu, nii rõõsk, et see paistis olevat läikima löödud, lõi taas särama. Ta pani oma käe minu käe peale ja patsutas seda kergelt, justkui peaks tema mind lohutama. Cromer-Blake seisis ja jälgis meid, rüü üle õla (Cromer-Blake viskas rüü alati üle õla ja muudkui jälgis teisi).

      „Tänan, härra Trevor. See on tõsi, mis te ütlesite, hullem see päev mulle vist olla ei saaks. Teate, ta suri täna öösel, varajastel hommikutundidel. Ta oli mõnda aega haiglane olnud, aga mitte raskelt. Täna koidu ajal ärkasin üles ja ta oli suremas. Ja surigi, niiviisi järsku, ilma igasuguse hoiatuseta, küllap ta ei tahtnud mind äratada. Ma palusin tal oodata, aga ta ei suutnud. Ta ei andnud mulle aega isegi üles tõusta.” Will vakatas hetkeks ja küsis siis: „Kuidas lips mulle istub, härra Trevor? Ma tavaliselt ei pane lipsu ette.” Seejärel ta naeratas ja lisas: „Aga tal oli hea elu, vähemalt nii ma arvan, ja üsna pikk samuti. Teate, ta oli minust viis aastat vanem. Viis aastat vanem, nüüd pole sellest midagi, kui inimesed teavad. Vahest ma elan temast vanemakski. Aastaid muudkui koguneb, ja ehk saan vanemaks, kui tema kunagi jõudis saada.” Ta puudutas kõhklevalt oma lipsu. „Igatahes, olgu päev minu jaoks kui halb tahes, ma ei näe mingit põhjust, miks ei saaks mina teile head päeva soovida, härra Trevor.”

      Tema käsi ei tõusnud mu käelt – mis puhkas endiselt tema õlal – samasuguse kergusega kui mõni teine kord, ent ta tõstis selle siiski oma tavapäraseks tervituseks.

      Tol hommikul olime aastas 1962 ja seepärast olin mina härra Trevor. Asunuks Will kolmekümnendates, olnuksin mina doktor Nott, ja kui tegu olnuks viiekümnendatega, oleks ta pidanud mind doktor Renneriks. Esimese maailmasõja ajal sai minust doktor Ashmore-Jones, kahekümnendatel härra Brome, neljakümnendatel doktor Myer ja seitsme-kaheksakümnendatel doktor Magill, ning see oligi ainus võimalus, kuidas teada, millisesse kümnendisse ajarändur Will ühel või teisel hommikul kaldus või teel oli. Temale olin ma iga päev keegi õppejõud minevikust, ehkki alati üks ja sama õppejõud ajajärgus, mille tema vaim tol päeval elamiseks välja oli valinud. Ja ta ei eksinud kunagi. Minus ja tema puhastes, ajatutes silmades hakkasid dr. Magill, dr. Myer, hr. Brome, dr. Ashmore-Jones, hr. Renner, dr. Nott, ja hr. Trevor oma rutiinset minevikku taas läbi elama; mõned neist olid juba surnud, teised pensionil, kolmandad