Oxfordi romaan. Javier Marías
Читать онлайн книгу.
keegi ei mäletanud ega teadnud midagi, ning iga hommik, kui kuulsin Willi tervitust „Tere hommikust, härra Branshaw”, pani mind mõtlema, kas tema võime ajas reisida ei hõlma vahest ka tulevikku (võib-olla lähitulevikku, mis kataks talle veel elada jäänud aja), ja kas ta 1990. aastates elades ei tervita mitte kedagi sellist, kes ei ole veel Oxfordi jõudnud ja kes, olgu ta praegu kus tahes, ei teagi veel, et ühel päeval tuleb tal elada selles ebasõbralikus, otsekui siirupis säilitatud linnas, nagu selle kohta kunagi ütles üks mu eelkäijatest. Kedagi, keda Willi unistavad looritatud silmad samuti ära ei tunne ning keda ta kunagi Tayloriana sissepääsu juures oma piduliku viipega tervitab, andes talle ehk minu nime, mida ta mu enda juuresolekul veel kordagi polnud lausunud.
Nagu ma juba varem mainisin, olid minu kohustused Oxfordi linnas peaaegu olematud, mis tekitas tihtipeale tunde, et olen seal vaid ilu pärast. Teades, et minu puhtfüüsiline kohalolek vaevalt et midagi ilustab, tundus mulle aeg-ajalt, et pean oma musta rüü selga panema (kohustuslik on see veel väga üksikutel juhtudel): minu peamine siht oli rahuldada arvukaid turiste, kellest ma oma püramiidmajast Taylorianasse suundudes möödusin, ning teine eesmärk oli tunda end sel viisil varjatuna ja samas ka õigustada veidi enam oma kaunistuse rolli. Niisiis saabusin vahel selliselt maskeerununa auditooriumisse, kus pidasin oma väheseid tunde või loenguid erinevatele üliõpilasgruppidele, kes kõik suhtusid minusse ülemäärase austuse ja veel suurema ükskõiksusega. Vanuselt olin ma neile lähemal kui suuremale osale kongregatsiooni liikmetest (järgides selle paiga tugevat kiriklikku traditsiooni, kutsuti nõnda ülikooli õppejõudude ja lektorite kogu), kuid paljas tõsiasi, et need mõned tunnid, kui mul õpilastega silmside oli, seisin mina närviliselt poodiumil, tekitas meie vahele niisama suure lõhe kui valitseja ning alamate vahel. Mina olin üleval ja nemad all, minu ees oli kaunis kõnepult, neil aga lihtlabased täiskritseldatud lauad, minul oli seljas oma pikk must rüü (selle lindid viitasid Cambridge’i ja mitte Oxfordi kraadile, mis rõhutas lõhet veelgi), neil aga mitte, ning sellest piisas, et nad mitte ainult ei jätnud mu tendentslikele avaldustele vastu vaidlemata, vaid ei esitanud ka ainsatki küsimust, kui ma terve tunni süngest sõjajärgsest hispaania kirjandusest jahvatasin – tunni, mis tundus mulle niisama lõputu kui sõjajärgne ajastu tolleaegsetele kirjanikele (nendele vähestele, kes režiimile vastu seisid).
See-eest esitasid tudengid küsimusi tõlkeseminarides, mida pidasin koos oma inglise kolleegidega. Tekstid, mida viimased valisid välja nimetatud seminarideks (millel oli nii ekstravagantne nimetus, et eelistan sellest siinkohal vaikida, et mitte esile kutsuda asjatut ja tõepoolest tähtsusetut peamurdmist), olid sedavõrd raskesti mõistetavad või murdekeelsed, et tihtipeale tuli mul käigu pealt välja mõelda võltsselgitusi vananenud või arusaamatutele sõnadele, mida ma polnud eluski näinud ega kuulnud ning mida loomulikult ka üliõpilased enam kunagi tulevikus nägema ega kuulma ei pidanud. Nendest pretensioonikatest ja mälestusväärsetest sõnadest (mis olid kahtlemata haige aju sünnitised) mäletan ma erilise innuga sõnu praseodimio, jarampero, guadameco ja engibacaire (samuti pole ma suutnud unustada sõna briaga, mis esines ühes eriti lihvitud lõigus veinikaubandusest). Riskides näida narrina, nüüd, kus olen need inglise keelde tõlkinud ja tean täpselt nende tähendust, tunnistan, et toona polnud mul õrna aimugi, et sellised sõnad on üldse olemas. Nende olemasolu paneb mind ikka veel imestama. Minu osa nendes seminarides – olla kõndiv hispaania keele sõnaraamat ja grammatika – oli märksa riskantsem kui loengutes ja kurnas mu refleksid päris ära. Kõige vaevanõudvamad olid etümoloogilised küsimused, kuid ajendatuna kannatamatusest ning soovist ühtaegu meele järele olla ja kimbatusest pääseda, hakkasin ma varsti igasuguste süümepiinadeta kõige pöörasemaid etümoloogiaid kohapeal välja mõtlema, lootuses, et ühelgi tudengil ega kolleegil ei jätku piisavalt huvi, et hakata mu vastuste tõepära hiljem kontrollima. (Ja juhul kui jätkus, olin ma siiski veendunud, et neis leidub piisavalt kaastunnet, et mulle mu eksimust järgmisel päeval mitte nina alla hõõruda.) Niisiis, seistes silmitsi selliste minu meelest pahatahtlike ja mõttetute küsimustega nagu „Kust tuleb sõna papirotazo?”, tulin ilma igasuguse süütundeta lagedale vastustega, mis ületasid küsimusi nii mõttetuse kui ka pahatahtlikkuse poolest.
„Jajah, papirotazo. See on pöidla ja nimetissõrmega tehtud nips, mis sai oma nime meetodist, millega prooviti 19. sajandi alguse Egiptusest leitud papüüruste tugevust ning määrati nende umbkaudset vanust.”
Ja kui ma nägin, et mitte keegi ei reageeri raevukalt, ja selle asemel et kellelegi tuleks pähe juhtida tähelepanu sellele, et ühest papirotazo’st piisanuks, et mis tahes keiserlik papüürus serpentiiniks muuta, teevad üliõpilased püüdlikult märkmeid ja mu inglise kolleeg – kahtlemata oimetu selle sõna labasest kõlast ja võib-olla joovastunud Napoleoni-aegse Egiptuse äkilisest esilemanamisest – kiidab mu seletusele takka („Kuulsite? Papirotazo tuleb sõnast „papüürus”: pa-pi-ro, pa-pi-ro-ra-zo.”), jätkus mul jultumust jätkata ning lõpetada oma vassing erudeeritud märkusega:
„Seega on tegemist üpriski uue sõnaga, mille eeskujuks oli märksa vanem sõna capirotazo, nagu seda valusat ja solvavat liigutust veel nimetatakse,” ning ma pidasin pausi, et illustreerida kõnealust sõna pöidla ja nimetissõrme abil õhku nipsates, „sest just niisuguste kergete hoopidega alandati vaikse nädala rongkäigus osalevaid patukahetsejaid, lüües neid vastu kapuutse, los capirotes.”
Ja mu kolleeg muudkui kiitis takka („Kuulsite? Ca-pi-ro-te, ca-pi-ro-ta-zo.”). Ikka ja jälle liigutas mind nauding, millega mõned briti õppejõud hääldasid jaburaid hispaaniakeelseid sõnu, kusjuures suurimat rahulolu pakkusid neile nelja- ja enamasilbilised moodustised. Mäletan, et Lihunik nautis neid sedavõrd, et unustas igasuguse enesevalitsemise, ja tõstnud ühe jala talitsematult, ent isegi elegantselt tühjale lauale (liiga lühikesed sokid koostöös hiiglaslike täitmatute kingadega paljastasid sealjuures tema lubivalge sääre), hakkas seda oma eufoorilise silbitamise rütmis üles-alla põrgatama: „Ve-ri-cue-to, ve-ri-cue-to. Mo-fle-tudo, mo-fle-tu-do.” Tegelikult jõudsin ma alles hiljem arusaamisele, et kolleegide heakskiit mu väljamõeldud etümoloogiatele tuli nii nende suurepärasest kasvatusest kui ka solidaarsustundest ja huumorimeelest. Oxfordis ei ütle keegi midagi otse (avameelsust peetakse kõige andestamatumaks ja ka kõige häirivamaks eksimuseks) – vähemalt nii sain ma aru Inkvisiitor Dewari sõnadest, kui ta mu kaheaastase sealviibimise järel minuga hüvasti jättes teiste suurepäraste märkuste seas lausus:
„Hakkan su erakordsetest etümoloogiaalastest teadmistest suurt puudust tundma. Need üllatasid mind ikka ja jälle. Mäletan ikka veel oma imestust, kui sa seletasid, et papirotazo tuleb sõnast papo, „lõug”, ja tähendab lööki vastu teise inimese papada’t, topeltlõuga – mul jäi hämmastusest suu lahti.” Teatava rahuloluga jäi ta mõneks hetkeks vait, et jälgida mu kitsikust. Siis laksutas ta keelt ja lisas: „Etümoloogia on kütkestav teadus, kahju, et tudengid, vaesed taipamatud noorukid, unustavad üheksakümmend viis protsenti kõigist neist imedest, mis nad meilt kuulevad, ja meie geniaalsed ilmutused valgustavad neid ainult mõne minuti, enam-vähem loengu lõpuni. Aga mulle jääb see meelde: pa-pa-da, pa-pi-ro-ta-zo.” Ta painutas kergelt ühte jalga. „Kes oleks võinud arvata? Hämmastav.”
Arvatavasti punastasin märkimisväärselt, ja niipea kui sain, jooksin raamatukokku et sõnaraamatust järele vaadata ning avastada, et see nüüdseks nii kuulus sõna papirotazo tuli tõepoolest sõnast papo, kuhu see häbistav löök vanasti anti. Tundsin end suurema petturina kui eales varem, aga samas oli mu südametunnistus natuke puhtam, sest nägin, et minu pöörased etümoloogiad polnud sugugi absurdsemad ega ebatõenäolisemad kui tegelikud. Vähemalt papirotazo puhul tundus see küll peaaegu niisama veider kui väljamõeldu. Ja igal juhul, nagu oli märkinud Rappija, kestsid seda sorti ornamentaalsed teadmised kõigest mõne minuti, olid nad siis valed, ehtsad või pooltõesed. Mõnikord selgub, et tõene teadmine pole oluline, ja siis on lubatud leiutada.
Olen Oxfordi linnas lõpmatult ringi kõndinud ja tunnen iga tema nurka, kaasa arvatud linnast välja jäävad külad oma kolmesilbiliste nimedega: Headington, Kidlington, Wolvercote, Littlemore (ja pisut kaugemal Abingdon ning Cuddesdon). Samuti õppisin tundma peaaegu kõiki nägusid, kes seal kolm ja kaks aastat tagasi elasid,