Salaring: Vägi. L. J. Smith
Читать онлайн книгу.
>
„Diana, mul on sulle väike üllatus,” ütles Faye.
Diana smaragdrohelistes silmades tihedate süsimustade ripsmete all läikisid juba pisarad. Ta polnud selle õhtu vapustustest veel toibunud, ja kui ta Fayele pingsalt otsa vaatas, tõmbus tema nägu pingule.
Aga kõige hullem oli alles ees.
Nüüd, mil see viimaks juhtuma pidi, valdas Cassiet veider vabadustunne. Ta ei pidanud enam midagi varjama, ta ei pidanud valetama ega põgenema. Lõpuks ometi oli tema õudusunenägu tõeks saamas.
„Tõenäoliselt oleksin ma pidanud sulle sellest juba varem rääkima, aga ma ei tahtnud sind endast välja viia,” lausus Faye. Tema kuldsetes silmades põles metsik sisemine tuli.
Adam, kes polnud sugugi rumal, pööras pilgu Cassielt Fayele ja näis kiiresti jõudvat ilmselgele, võib-olla isegi tema lootusi purustavale järeldusele. Ta haaras kärmelt Diana küünarnuki pihku.
„Mis iganes see ka pole, aga praegu võib selle edasi lükata,” ütles ta. „Cassie peaks minema ema vaatama, pealegi…”
„Ei, seda ei saa edasi lükata, Adam Conant,” katkestas teda Faye. „Dianal on aeg teada saada, missugused on inimesed, keda ta usaldab.” Faye keeras end kanna pealt ringi ja vaatas uuesti Dianale otsa; tema kahvatu nahk kesköiselt musta juuksepahmaka taustal hiilgas kummaliselt, otsekui joovastusest. „Inimesed, kelle sa ise välja valisid,” ütles ta oma nõbule. „Sinu parim sõbranna – ja tema. Äraostmatu rüütel Adam. Kas sa tahad teada põhjust, miks sinust juhti ei saanud? Kas sa tahad teada, kui naiivne sa tegelikult oled?”
Kõik grupi liikmed olid nende ümber kogunenud ja vahtisid Fayet. Cassie märkas nende nägudel erineva tugevusega tundeid – jahmatust ja umbusku. Läänest paistis nii ere täiskuu, et see heitis maapinnale varje ja valgustas nende ümber kõiki üksikasju.
Cassie pilk peatus korraks kõigil grupi liikmetel: sitkel Deborah’l, kaunil Suzanil, kelle täiusliku näo harmooniat rikkus hämmeldunud kulmukortsutus, külma närviga Melaniel ja graatsilisel haldjalikul Laurelil. Ta vaatas metsiku loomuga kaksikuid Chris ja Doug Hendersoni, kes seisid niheleva Seani kõrval, ning jäiselt ilusat Nicki nende selja taga.
Lõpuks vaatas ta Adamile otsa.
Noormees hoidis ikka veel Diana küünarnukist kinni, aga tema uhke pilkupüüdev nägu oli pinevil ja valvas. Tema pilk kohtus Cassie omaga ja nende vahel välgatas midagi mõistmise sarnast, misjärel Cassie pööras häbenedes pilgu kõrvale. Tal polnud õigust toetuda Adami jõule. Ta teadis, et kohe paljastatakse kogu Ringi ees tema tõeline loomus.
„Ma lootsin, et nad käituvad väärikalt ja talitsevad end,” jätkas Faye. „Kui mitte sinu, siis nende endi huvides. Aga ilmselt…”
„Faye, millest sa ometi räägid?” katkestas teda Diana, kelle kannatus hakkas katkema.
„Loomulikult Cassiest ja Adamist,” lausus Faye kuldseid silmi aeglaselt pärani ajades. „Sellest, kuidas nad sinu selja taga sind lollitasid.”
Sõnad langesid nagu kivid vaiksesse tiiki. Järgnes pikk hauavaikus, misjärel Doug Henderson heitis pea kuklasse ja puhkes naerma.
„Oo-jee, ja minu emps on topless-tantsija,” huilgas ta pilkavalt.
„Ja ema Teresa on tegelikult Kassnaine,” lausus Chris.
„Lõpeta ära, Faye,” sõnas Laurel teravalt. „Sa teed end naeruväärseks.”
Faye naeratas.
„Ma ei pane teile pahaks, et te mind ei usu,” ütles ta. „Ka mina olin rabatud. Aga tegelikult algas kogu see lugu juba enne Cassie New Salemisse tulekut. Siis, kui ta Cape Codi poolsaarel Adamit kohtas.”
Sel korral oli vaikus hoopis teistsugune. Cassie märkas, et Laurel heitis Melaniele kiire pilgu. Kõik teadsid, et Cassie oli eelmisel suvel veetnud mitu nädalat just sellel poolsaarel. Ja kõik teadsid ka seda, et Adam oli samuti selles kandis olnud, sealt Meistervahendeid otsinud. Cassie tajus, et teda ümbritsevatel nägudel hakkas koitma jahmatav tõde.
„Kõik algas sealsel rannal,” jätkas Faye. Oli näha, et ta nautis oma etteastet, nagu ta alati oli nautinud tähelepanu keskpunktis olemist. Ta nägi välja seksikas ja aukartust äratav, kui ta huuli niisutades kurguhäälega rääkis, pöördudes kogu grupi poole, ehkki tema jutt oli mõeldud Dianale. „Mina arvan, et see oli armastus esimesest silmapilgust – igatahes ei suutnud nad teineteisest käsi eemal hoida. Kui Cassie siiakanti ilmus, kirjutas ta sellest isegi luuletuse. Kuidas see kõlaski?” Faye kallutas pea küljele ja tsiteeris:
„Igal öösel ootan und, unistades temast,
kes mind suudles ja äratas minus iha.
Me olime koos vaid tunni.
Ja nüüd kaunistab mu päevi tuli.”
„Sul on õigus; see on tema luuletus,” ütles Suzan. „Mina mäletan seda. Me kutsusime ta vanasse reaalteaduste hoonesse ja ta ei tahtnud seda meile ette lugeda.”
Deborah noogutas, väikesel näol hukkamõistev grimass. „Ka mina mäletan.”
„Võib-olla mäletate ka seda, kui veidralt mõlemad Cassie nõiaks pühitsemise riitusel käitusid,” lausus Faye. „Ja seda, et Raj näis Cassiesse imekiiresti kiinduvat, hüppas pidevalt tema najale üles, lakkus teda ja nõnda edasi. Sellele on väga lihtne seletus – koer tundis teda varasemast ajast. Loomulikult ei soovinud kumbki neist, et keegi meie hulgast saaks teada tõe. Nad üritasid juhtunut varjata. Aga lõpuks jäid nad vahele. See juhtus õhtul, mil me esimest korda Diana garaažis kristallpealuud kasutasime – minu arust saatis Adam siis Cassie koju. Huvitav, kuidas nad selle korraldasid.”
Nüüd ilmus Laureli ja Melanie näole jahmatus. Mõlemad mäletasid selgelt esimese pealuutseremoonia õhtut, kui Diana oli palunud Adamil Cassie koju saata ja Adam põgusa kõhklemise järel nõustus.
„Nad arvasid, et on rannajärsakul omaette – aga keegi jälgis neid. Kaks tillukest olendit, minu kaks pisikest sõpra…” Faye liigutas laisalt pikkade tulipunaste küüntega lõppevaid sõrmi, justkui silitaks kedagi. Äkitselt välgatas Cassie peas mõistmine.
Kassipojad. Needsamad neetud väikesed kassipojadvampiirid, kellel oli vaba voli Faye toas ringi luusida. Nüüd väitis Faye, et just kassipojad olid tema spioonid? Et ta oskab nendega suhelda?
Kui Cassie pikakasvulisele tõmmule kaunitarile otsa vaatas, läbis teda külmavärin, sest langetatud laugudega kuldsete silmade sügavuses oli peidus midagi võõrast ja ähvardavat. Cassiet oli jäänud kummitama Faye väide, et tal on „sõbrad”, kes kõike näevad ja talle kõigest ette kannavad, aga selle peale poleks ta eales tulnud. Faye, kelle näol oli rahuloleva kiisu naeratus, noogutas.
„Mul on palju saladusi,” ütles ta Cassiele. „See on vaid üks neist. Aga see selleks,” pöördus ta taas ülejäänud grupiliikmete poole, „igatahes just sellel õhtul jäid nad vahele. Nad – kuidas seda öeldagi – suudlesid. Viisakalt väljendudes. See oli sedasorti suudlus, mis paratamatult süütab leegi. Tõenäoliselt ei suutnud nad oma himurat kirge kauem ohjeldada.” Faye ohkas.
Diana vaatas ainiti Adamit, et noormees kuuldu ümber lükkaks. Aga Adam, lõug ette surutud, põrnitses üksisilmi Fayet.
Diana huuled paotusid korraks ja ta hingas kiiresti sisse.
„Ja ma kardan, et see polnud ainus kord,” jätkas Faye oma küüsi uurides, ilme rõhutatult tagasihoidlik ja kahetsev. „Sellest hetkest alates on nad seda korduvalt teinud, varastanud salajasi hetki, kui sina, Diana, neid ei näinud. Näiteks abiturientide ballil – nii kahju, et sind kohal polnud. Nad suudlesid otse keset tantsupõrandat. Tõenäoliselt läksid nad pärast pidu mõnda privaatsemasse paika…”
„See pole tõsi!” hüüatas Cassie, aga taipas kohe, et oli oma vahelehüüdega mõista andnud: kõik, mida Faye enne seda väitis, on tõsi.
Kõik vaatasid Cassie poole ja vennad Hendersonid ei hõikunud enam pilkavaid märkusi. Nende viltused sinakasrohelised silmad olid keskendunud tema näole ja nende pilk oli pinev.
„Ma tahtsin sulle sellest rääkida,” ütles Faye Dianale, „aga Cassie palus kogu südamest, et ma ei teeks seda. Ta sattus hüsteeriasse, nuttis ja anus – ta väitis, et sureb, kui sa sellest teada