Salaring: Vägi. L. J. Smith
Читать онлайн книгу.
pealuud lähemalt uurida, ja lubas selle mulle tuua, kui ma juhtunust vaikin. Mida ma oleksin pidanud tegema? Ta käitus nagu hullumeelne. Mul lihtsalt polnud südant talle ära öelda.”
Cassie surus hambad alahuulde. Ta oleks tahtnud karjuda, vastu vaielda ja kinnitada, et see polnud nii… aga mis mõte sellel oleks olnud?
Sõna võttis Melanie. „Ja ma oletan, et sinul polnud südant pealuust keelduda,” ütles ta Fayele, hallides silmades põlgus.
„Ühesõnaga…” Faye naeratas hukkamõistvalt. „… võib ka teisiti väljendada – ma ei saanud käest lasta nii head võimalust.”
„See pole naljakas!” hüüdis Laurel. Ta näis olevat rabatud. „Ma ei suuda seda ikka veel uskuda…”
„Huvitav, kuidas sellisel juhul Cassie täpselt teadis, kust pealuu täna õhtul välja kaevata?” küsis Faye maheda häälega. „Sellel õhtul, mil tumeda energia jäljed meid surnuaeda juhtisid, jäi Cassie ööseks sinu poole, Diana. Just siis nuhkis ta sinu majas ringi ja taipas sinu „Varjude raamatut” lugedes, kuhu pealuu on maetud – aga alles pärast seda, kui ta oli sinu pähklipuust kapi võtme varastanud ja kapi sisu üle vaadanud.” Faye kuldsetes silmades säras lustlik võidurõõm; ta ei suutnud seda kauem varjata.
Ükski grupi liige ei saanud enam eitada, et Faye jutus on loogika. Cassie oli teadnud paika, kust pealuud otsida. Sellest ei saanud üle ega ümber. Cassie nägi, kuidas teda ümbritsevad näod üksteise järel selle tõsiasja omaks võtavad: umbusk haihtus ja asendus pikkamööda süngete süüdistustega.
Täpselt nagu „Tulipunases kirjatähes”, läbis Cassie pead meeleheitlik mõte, kui ta üksi pilkude risttule all seisis. Sama hästi oleks ta võinud seista häbipostis ja kanda rinnas A-tähte1. Ta ajas abituna selja sirgu, püüdis lõua kõrgel hoida ja sundis end grupi liikmetele otsa vaatama. Ma ei puhke nutma, otsustas ta. Ma ei pööra pilku kõrvale.
Ja siis nägi ta Diana nägu.
Diana ilme polnud lihtsalt rabatud. Ta näis olevat lausa halvatud, rohelised silmad pärani ja ilmetud; neist peegeldusid purunenud lootused.
„Cassie tõotas, et jääb elu lõpuni Ringile ustavaks ja truuks, ei tee kurja kellelegi, kes on Ringis,” lausus Faye käheda häälega. „Aga ta valetas. Minu arust pole selles midagi üllatavat, arvestades asjaolu, et ta on pooleldi autsaider. Sellegipoolest arvan ma, et see mäng on kestnud liiga kaua; temal ja Adamil on olnud teineteise nautimiseks piisavalt aega. Nii et nüüd te teate tõde. Aga praegu,” lõpetas Faye, lasi pilgul üle üdini vapustatud Ringi liikmete libiseda, jäädes veidi kauemaks oma hiirvaikset nõbu silmitsema, kusjuures kogu ta olemusest kiirgas mõtlikku rahulolu, „peaksime me koju minema. Tänane õhtu on olnud pikk.” Näol vaevu tabatav laisavõitu naeratus, sättis ta end minekule.
„Ei.” See üksainus sõna peatas Faye, kes oli valmis jalga laskma, ning pööras kõigi ülejäänute pead Adami poole.
Cassie polnud kunagi näinud noormehe sinakashallides silmades sellist pilku – neis näisid sähvivat hõbedased välgunooled. Adam astus loomupärase sundimatu kõnnakuga paar sammu ettepoole. Liigutus, millega ta Faye käsivarrest kinni haaras, polnud vägivaldne, aga tema haare pidi olema raudne – selles oli Cassie kindel, sest Faye ei suutnud end lahti rebida. Üllatunud Faye jäi solvunult oma küüsi põrnitsema.
„Sa oled öelnud kõik, mis sul öelda on,” ütles Adam talle. Tema hääl oli vaoshoitud ja vaikne, aga sõnad pudenesid huultelt nagu hõõguvtulised teraselaastud. „Nüüd on minu kord. Ja teie kõik…” – ta pööras end ringi, vaatas grupi liikmetele kordamööda otsa ja hoidis neid oma pilguga paigal – „kuulate mind ära.”
TEINE PEATÜKK
„Sina esitasid sellest loost oma variandi,” ütles Adam. „Osa sellest on tõele lähedal ja osa sulaselge vale. Aga miski polnud täpselt nii, nagu väitsid sina.”
Tema pilk liikus uuesti üle Ringi liikmete nägude. „Mind ei huvita, mida sa arvad minust,” lausus ta, „aga selles loos on ka teine osapool. Ja tema…” – ta vaatas põgusalt Cassiele otsa, ent tema pilk oli piisavalt pikk, et tüdruk näeks uuesti sinakashalle silmi, milles oli ikka veel hõbedane läige – „…pole sellist katsumust ära teeninud, eriti mitte täna õhtul.”
Paar nõiagrupi liiget, nimelt Laurel ja Melanie, vaatasid häbenedes kõrvale. Aga ülejäänud lihtsalt põrnitsesid vihaselt ja umbusklikult.
„Ja milline on sinu variant?” küsis Deborah, kulm kortsus. Tema näoilme reetis, et kuuldu oli talle muljet avaldanud ja see lugu ei meeldinud talle.
„Esiteks oli minu esimene kohtumine Cassiega hoopis teistsugune. See polnud armastus esimesest silmapilgust…” Adam sattus korraks segadusse ja vaatas kaugusse. Ta raputas pead. „See polnud armastus. Ta aitas mind, päästis mu relvastatud autsaiderite käest. Nõiajahti pidavate autsaiderite käest.” Ta vaatas karmi pilguga Chris ja Doug Hendersoni poole.
„Aga ta ei teadnud…” alustas Deborah.
„Siis ta tõesti ei teadnud, kes ma olen. Ta ei teadnud ka seda, kes ta ise on. Tema arvates olid nõiad midagi muinasjututegelaste taolist. Cassie aitas mind ainult sellepärast, et ma vajasin abi. Need tegelased jahtisid mind, aga tema peitis mu paati ja lasi neil vales suunas rannast minema joosta. Nad üritasid temalt välja pressida minu asukohta, tegid talle isegi haiget, aga ta ei reetnud mind.”
Ümberringi valitses vaikus. Deborah, kes imetles üle kõige füüsilist jõudu ja vaprust, näis kuuldu üle järele mõtlevat ja tema näoilme oli veidi leebemaks muutunud.
Faye aga vingerdas nagu kala, kes püüab end konksu küljest vabaks tõmmata, ja tema ilme oli vaenulik. „Kui armas. Vapper kangelanna. Ja seejärel ei suutnud sa vastu panna kiusatusele ja tahtsid temaga lihtsalt veidi vallatleda.”
„Ära ole idioot, Faye,” ütles Adam Fayet kergelt käsivarrest raputades. „Meie vahel polnud midagi. Me lihtsalt…” Ta raputas veel kord pead. „Ma tänasin teda. Ma tahtsin, et ta teaks, et ma pean tema heategu meeles – ärge unustage, et sel hetkel oli ka tema minu silmis autsaider ja ma polnud kohanud ainsatki autsaiderit, kes meiesuguste kaitseks midagi sellist korda saadaks. Ta oli lihtsalt üks kena autsaiderist tütarlaps; tagasihoidlik ja ilus, ja ma tahtsin teda tänada. Aga kui ma talle otsa vaatasin, tundsin järsku, et – me oleme mingil moel ühendatud. Võib-olla kõlab see tobedalt, aga ma peaaegu nägin meievahelist sidet…”
„Hõbedast niiti,” sosistas Cassie, Silmis pisarad, taipas ta alles enda poole pööratud nägusid nähes, et oli need sõnad valjusti välja öelnud.
Melanie kulmud tõusid kõrgele ja ka Diana näis jahmuvat, võib-olla sellepärast, et senini vait olnud Cassie viimaks suu lahti tegi. Suzani roosinupuga sarnanevad huuled võtsid O-kuju.
„Jah, ma arvan, et just selline võis see olla,” kinnitas Adam ja vaatas uuesti kaugusse. „Ma ei tea – minu muljed olid kuidagi segased. Aga päris kindlasti olin ma talle tänulik ja soovisin, et meist saaksid sõbrad – mida teie autsaiderist sõbrast arvate?” Grupi liikmed hakkasid sumisema, lõbustatult ja umbusklikult. „Ja just sellepärast,” vaatas Adam Dianale otse silma sisse, „kinkisin ma talle sinult saadud kaltsedoniroosi.”
Sumin oli lakanud. Valitses sünge vaikus.
„See oli sõpruse märk, teatud mõttes võla tasumine,” jätkas Adam. „Ma arvasin, et kui ta peaks kunagi hätta sattuma, tajuksin ma seda kristalli kaudu ja saaksin ehk teda aidata. Niisiis andsin ma kivi talle – ja see oli ka kõik, mida ma tegin.” Ta heitis Fayele väljakutsuva pilgu ja mõõtis veelgi väljakutsuvama pilguga grupi liikmeid. „Välja arvatud asjaolu – jah, see vastab tõele –, et ma suudlesin teda. Ma suudlesin tema kätt.”
Laurel pilgutas silmi. Vennad Hendersonid piilusid ettevaatlikult Adamit, otsekui tahaksid öelda, et ta on hull, aga et nende meelest on see tema asi, missugust osa tüdrukust ta suudelda eelistab. Faye üritas manada näole põlgliku ilme, aga see ei õnnestunud.
„Seejärel
Vihje Nathaniel Hawthorne’i romaanile „Tulipunane kirjatäht”, milles noor naine mõistetakse eluks ajaks kandma häbimärgina oma rinnal tulipunast A-tähte („adulteress” – abielurikkuja).