Salaring: Vägi. L. J. Smith
Читать онлайн книгу.
hinge. „Ma taipasin kohe, et midagi on korrast ära, kui olin näinud surnuaial kõiki neid haudu – haudu, kuhu on maetud teie vanemad, kõik nad hukkusid 1996. aastal. Diana ütles, et orkaan tappis nad, aga minu meelest oli see ikkagi imelik. Ma mõtlen seda, et miks said surma ainult teie vanemad? See küsimus hakkas mind vaevama pärast seda, kui kuulsin, et te kõik olete sündinud vaid mõned kuud enne oma vanemate surma. Arvestades asjaolu, et siinkandis oli sel ajal nii palju vastsündinuid, oleksid tavalise orkaani puhul pidanud hukkuma ka mõned beebid. Rääkimata sellest, kui pentsik on fakt, et te kõik olete sündinud üheainsa kuu jooksul.”
Nüüd tundis ta end juba veidi rahulikumalt, ehkki nii paljude temale koondunud pilkude all polnud kerge rääkida. Vähemalt ei läikinud nende silmis enam vaenulikkus ega kahtlused. Sõjaka mulje jättis vaid Faye, kes seisis, käed vaheliti rinnal ja kassisilmad pilukil.
„Aga tegelikult on sellele päris lihtne seletus,” jätkas Cassie. „Black John tuli tagasi eelmise põlvkonna ajal, meie vanemate põlvkonna ajal. Keegi ei teadnud, et see on tema, ja nagu minu vanaema rääkis, ei osanud keegi seda kahtlustadagi, aga see oli tõesti Black John. Ta püüdis kokku panna nõiagruppi meie vanematest, kes olid siis õige veidi vanemad kui meie praegu.”
„Meie vanematest?” päris Doug itsitades. „Lõpeta ära, Cassie, sa teed nalja.” Publiku hulgast kostis naeruturtsatusi ja kuulajate näoilmed olid nii skeptilised, murelikud kui lausa pilkavad.
„Üks hetk,” ütles Adam, kelles kuuldu paistis järjest suuremat huvi äratavat. „Ma tean midagi, mis võib seda teooriat kinnitada. Ma tean, et minu vanaema pole alati päris selge mõistuse juures, aga ka tema on rääkinud midagi minu vanematest – ja et meie oleksime pidanud lastena moodustama nõiagrupi –, see võib kuuldud looga klappida.” Tema sinakashallides silmades välgatas tõsine huvi.
„Üks asi on veel,” lausus Deborah Nickile kõrvalpilku heites. „Cassie vanaema väitis, et minu ema oleks pidanud abielluma Nicki isaga, aga Black John sundis ta abielluma hoopis minu isaga. See selgitaks ka asjaolu, miks mu ema alati endast välja läheb, kui nõiakunsti mainitakse, ja miks ta ilme on alati kuidagi süüdlaslik, kui ta mainib, et Nick läheb järjest rohkem oma isa nägu. See võiks nii mõndagi selgitada.”
Cassie märkas, et Nick seisab nagu ikka ülejäänud seltskonnast eemal pimedas nurgas. Noormees põrnitses nii keskendunult põrandat, et ta pilk näis sellesse augu puurivat. „Nojah, selgitaks vist küll,” lausus ta nii vaikselt, et Cassie teda vaevu kuulis. Ta ei taibanud, mida noormees silmas pidas.
„See selgitaks ka seda, miks nad pidevalt teineteise peale karjuvad – ma mõtlen oma vanemaid,” lisas Deborah.
„Kõik vanemad tülitsevad alatasa,” nentis Chris õlgu kehitades.
„Kõik vanemad, kes praegu siin elavad, on need, kes Black Johni üle elasid,” sõnas Cassie. „Nad jäid ellu sellepärast, et ei hakanud tema vastu võitlema. Minu vanaema ütles, et alles siis, kui ühe kuu jooksul oli sündinud üksteist last, mõistsid meie vanemad, mida Black John sepitseb. Ta tahtis moodustada nõiagrupi, mis oleks täielikult tema kontrolli all, nõiagrupi lastest, keda ta oleks kasvamise ajal saanud oma tahte järgi vormida. Teie kõik, kes te siin olete…” – Cassie noogutas grupi liikmete poole – „pidite saama tema nõiagrupi liikmeteks.”
Klubi liikmed vaatasid üksteisele otsa. „Aga sina, Cassie?” küsis Laurel.
„Mina sündisin hiljem. Nagu te teate, sündis hiljem ka Kori. Meie jäime Black Johni plaanidest välja; meie olime tavalised lapsed. Aga teie kõik pidite saama tema omaks. Teie jaoks oli kõik paika pandud.”
„Ja need vanemad, kellele see mõte ei meeldinud, läksid Black Johniga võitlema,” lisas Deborah. „Nad tapsid ta; nad põletasid tema keha ja maja number kolmteist, aga hukkusid seejuures ka ise. Need, kes ellu jäid, on argpüksid, kes püsisid kodus.”
„Nagu minu isa,” lausus Suzan järsku küüntelt pilku tõstes. „Ta läheb alati närvi, kui juttu tuleb Vietnami sõja veteranide memoriaalist või „Titanicust” või nendest, kes on teisi päästes ise hukkunud. Ja ta ei taha kunagi rääkida minu emast.”
Cassie märkas, et Ringi liikmed vahetavad omavahel jahmunud pilke. Paljude silmis näis koitvat tõde.
„Täpselt nagu minu isa,” lausus Diana hämmeldunult. „Ta räägib alatasa, kui vapper oli minu ema, aga pole kordagi selgitanud, miks. Pole ka ime, kui ta temaga kaasa ei läinud, kui ta lasi tal minna üksi.” Ta hammustas murelikult huulde. „Kui kohutav on oma isa kohta midagi sellist teada saada.”
„Tead, mina tunnen end veelgi hullemini,” ütles Deborah sünge ilmega. „Minu vanemad ei läinud kumbki. Ja teie omad samuti mitte,” lisas ta vendade Hendersonide poole pöördudes, kes, kulm kortsus, teineteisele otsa vaatasid.
„Järelikult peaksid meie hulgast olema õnnelikud just need, kellel vanemaid pole?” küsis Melanie kulmu kergitades.
„Vähemalt teate te seda, et nad olid vaprad,” ütles Deborah lühidalt. „Sinul ja Adamil ja Laurelil ja Nickil on midagi, mille üle uhkust tunda. Mina oleksin meelsamini lasknud end üles kasvatada vanaemal või vanatädil, mitte vanematel, kes alailma teineteise peale karjuvad, sest neil on oma käitumise pärast kohutavalt häbi.”
Cassie vaatas uuesti Nicki poole ja nägi, kuidas poisi näolt kadus miski, mingi sõnulseletamatu pinge, mida ta oli näinud sestsaadik, kui ta Nicki esimest korda kohtas. Muutus tegi näo teistsuguseks, leebemaks, haavatavamaks. Samal hetkel tõstis Nick pilgu, vaatas talle otsa ja mõistis, et Cassie oli teda salaja jälginud. Cassie tahtis vaadata kõrvale, aga ei suutnud, ning tema üllatuseks polnud poisi ainitises pilgus vaenulikkust. Nicki suu kõverdus kergendustundega veidi viltuseks naeratuseks ja Cassie tabas end talle mõistvalt vastu naeratamast.
Seejärel tajus ta, et Faye jälgib neid. Cassie pöördus uuesti kogu grupi poole ja jätkas vaikselt jutustust.
„Need, kes surid, hukkusid sellepärast, et meie vanemad ei hoidnud kokku. Vähemalt väitis seda minu vanaema. Veel ütles ta, et nüüd oleme meie need, keda ähvardab hädaoht, sest Black John on tulnud meid tagasi võtma. Ta tahab ikka veel moodustada nõiagruppi ja nüüd on ta uuesti elus – ta on elav ja hingav inimene. Vanaema ütles, et kui me teda jälle näeme, pole ta enam põlenud ega hirmuäratav ning me ei pruugi teda kohe ära tunda, aga peame temaga kohtumiseks valmis olema.”
„Miks?” küsis Adam ja tema vaoshoitud hääl tundus ootamatus vaikuses liiga valju. „Mida ta sinu vanaema arvates kavatseb teha?”
Cassie tõstis käed üles. Tema ja Adami vahel polnud enam süütunnet tekitavaid saladusi, aga iga kord, kui ta Adamile otsa vaatas, tundis ta – nendevahelist sidet. Uut liiki sidet, mis ühendab kaht inimest, kes on läbi käinud tulest ja veest ning tugevamaks saanud. Ta teadis, et nad mõistavad teineteist ja nii jääb see alatiseks.
„Ma ei tea, mida ta kavatseb teha,” ütles ta Adamile. „Vanaema hoiatas, et ta püüab meid ninapidi vedada. Sundida meid endale alluma samamoodi nagu meie vanemaid. Aga ma ei tea, kuidas.”
„Ma küsin seda sellepärast, et ta ei pruugi jahtida meid kõiki,” lausus Adam ikka veel vaikse häälega. „Sinu väitel korraldas ta asjad nii, et sünniksime meie, üksteist last – ning kui tema nõiagrupi juhina meiega ühineks, oleks meid kokku kaksteist. Aga sina polnud üks üheteistkümnest, Cassie. Kori samuti mitte. Ja Kori koristas ta juba tee pealt ära.”
Diana hingas häälekalt sisse. „Oh jumal küll – Cassie! Sa pead lahkuma. Sa pead New Salemist põgenema ja Californiasse tagasi minema…” Ta jäi vait, sest Cassie raputas pead.
„Ma ei saa seda teha,” sõnas Cassie lihtsalt. „Vanaema ütles, et ma pean siia jääma ja võitlema. Veel ütles ta, et just sellepärast oligi ema mu tagasi toonud – et ma saaksin tema vastu võidelda. Ma võin ju olla pooleldi autsaider, aga tõenäoliselt olen ma ainus laps, kes ei sobinud tema plaanidega, järelikult võib mul olla mõningaid eeliseid.”
„Ära ole nii tagasihoidlik,” sekkus