Salaring: Vägi. L. J. Smith
Читать онлайн книгу.
Cod.
Tuttav tüdruk oli Portia.
NELJAS PEATÜKK
„Hei, Cassie, ettevaatust!” hoiatas Chris temaga kokku põrgates, kui Cassie ootamatult seisma jäi. „Mis juhtus?”
„Ma nägin kedagi.” Cassie tajus, kui suureks olid rahvamassi põrnitsedes läinud ta silmad. Portia oli kadunud üles-alla hüplevate peade merre. „Üht tüdrukut, keda ma kohtasin eelmisel suvel…” Tema hääl katkes, sest mõistus seisis dilemma ees, kuidas selgitada Ringi liikmetele, kes on Portia.
Aga ka Adam oli Portiat märganud. „See tüdruk on nõiakütt,” lausus ta süngelt. „Seesama, kelle vendadel oli relv. Nende jaoks on nõiajaht tõsine tegevus – mitte hobi, vaid kinnisidee.”
„Ja nüüd on nad siin?” tegi kuuldu Deborah’le nalja. Cassie pilk rändas tumedajuukseliselt tütarlapselt Adamile; tundus, et nõiajahiga olid tema sõbrad varemgi kokku puutunud. „Ise teavad, millega riskivad.”
„Võib-olla oli see eksitus – või lihtsalt juhus. Võib-olla vahetasid ta vanemad elupaika ja tema võeti lihtsalt kaasa või midagi sellesarnast,” ütles Laurel, kes oli loomult optimist.
Cassie raputas pead. „Portia ei eksi,” pomises ta. „Ja ma tunnen kaasa juhusele, millega ta seotud on. Adam, mida me teeme?” Nähtu ajas teda isegi rohkem närvi, kui oli ajanud uudis, et New Salemis tegutseb jälle Black John. Kabuhirm, mis valdas teda siis, oli halvanud ta meeled ja mõistus oli keeldunud seda uskumast. Hirm Portia ees oli tuttavam ja Cassie tajus, kuidas vana harjumuspärane abitusetunne ähvardab ta taas endasse imeda. Ta oli Portiale alati alla jäänud; iga kokkupõrke järel oli ta tundnud end kidakeelse, alandatu ja lööduna. Cassie sulges silmad.
Ma ei ole enam selline. Ma ei muutu enam selliseks, mõtles ta. Aga ta kõht oli hirmust krampis.
„Me saame temast jagu,” alustas Adam rusutult, aga just siis sekkus vestlusse Doug, kelle viltused sinakasrohelised silmad pildusid sädemeid.
„Kuule, ta on ju meie vaenlane, eks ole? Nõidade semu Black John lubas, et aitab meil vaenlased hävitada, on mul õigus? Järelikult…”
„See mõte viska kohe peast välja,” sekkus kärmelt Melanie. „Unusta ära, Doug. Ma mõtlen seda tõsiselt.”
Dougi õlad vajusid längu, aga tema ripsmetega varjatud silmad piilusid kaksikvenna poole.
„Must maagia,” ümises Chris ja põrnitses kaugusse.
Cassie vaatas Adamile otsa.
„Ei iial,” lausus Adam rahustavalt. „Ära muretse, Cassie. Ei iial.”
Cassie elas nüüd Diana juures. „Tõenäoliselt ei saa sa sellesse majja üksi jääda,” oli Diana öelnud ja samal pärastlõunal aitas ta koos Laureli ja Melaniega Cassiel kolida. Kohal olid ka Adam ja Deborah, kes neid turvates väsimatult majas ringi kõndisid, ning ühel või teisel põhjusel olid läbi astunud peaaegu kõik Klubi liikmed. Ainult Faye oli tulemata jäänud ja see äratas tähelepanu. Pärast seda päeva, mil ta koolist kadus, polnud teda kordagi nähtud.
Hoone polnudki kõige hullemas seisukorras, küll aga märkasid nad põrandal ja paaril uksel kummalisi põletusjälgi. Täiskasvanud, kes eelmisel õhtul Cassie vanaema surnukeha ära viisid, uskusid ametlikku versiooni, et proua Howardi majas oli puhkenud tulekahju, mis põhjustas infarkti. Klubi liikmed polnud sissetungijat maininud ja politseinikud jätsid isegi majja sissepääsu tõkestamata. Cassie ei taibanud, millega põhjendasid politseinikud veidrat mustrit lehtpuupuidust põrandal paikades, kus see tuld oli võtnud. Keegi polnud teda küsitlenud ja loomulikult ei kavatsenud ta vabatahtlikult jaoskonda minna ja seletusi anda.
Ehkki maja ümber askeldasid Ringi liikmed, tundus see tühjana ja kajas vastu. Ka Cassie sees valitses tühjus. Ta poleks kunagi arvanud, et hakkab nii suurt puudust tundma oma vanaemast – küürus vanaprouast, kellel olid karedad hallid juuksed ja sünnimärk põsel. Aga need vanad silmad olid palju näinud ning tema pahklikud käed olid olnud nobedad ja hellad. Vanaema oli teadnud kõike ja osanud alati Cassie tuju tõsta.
„Oleks mul vähemalt tema foto,” lausus Cassie vaikselt. „Minu vanaema foto.” Et nõidadele ei meeldinud lasta end pildistada, polnud tal isegi seda.
„Ta oli täitsa lahe vanamemm,” ütles Deborah kandekotti õlale heites ning pappkasti raamatute ja CD-dega sülle võttes. „Kas sa tahad veel midagi kaasa võtta?”
Cassie lasi pilgul toas ringi käia. Jah, kõike, mõtles ta. Ta oleks tahtnud kaasa võtta oma nelja sambaga voodi koos tuhmroosast kangast baldahhiini ja drapeeringuga, brokaadist polstriga toolid ja suursuguse mahagonist kummuti, mis oli täpselt Nicki silmade värvi.
„Sellist kujundust nimetatakse bombé’ks – ma mõtlen kummutit,” seletas ta Deborah’le. „See on valmistatud lähikonnas, Massachusettsi osariigis – koloniaalmaades on see ainus paik, kus seda laadi asju toodetakse.”
„Jajah, ma tean,” lausus Deborah ükskõikselt. „Minu majas on kõik kohad sellist mööblit täis. See kummut kaalub terve tonni ja sa ei saa seda kaasa võtta. Võib-olla tahad muusikakeskust, või midagi veel?”
„Ei, ma võin kasutada Diana oma,” sõnas Cassie kurvalt. Tal oli tunne, et jätab seljataha kogu oma senise elu. Ma kolin ainult tänava teise otsa, tuletas ta endale meelde, kui Deborah oli lahkunud.
„Cassie, kui sa tahad täna pärastlõunal läbi astuda, et ema näha, siis mu vanatädi Constance ootab sind,” ütles Melanie uksele ilmudes. „Tule mis tahes ajal enne õhtusööki.”
Cassie noogutas, aga tundis rinnas valutorget. Ema. Muidugi saab ta terveks; Melanie vanatädi kandis meeleldi tema eest hoolt ja kindlasti oli parem jätta ema Melanie juurde kui lasta ta viia – kusagile mujale. Ta andis endale karmi käsu: ütle välja, mida sa mõtled – mõnda hoolekandeasutusse. Kui arstid ema näeksid, tahaksid nad ta otseteed hooldekodusse või haiglasse saata. Aga tema koht pole seal ja ta on juba paranemas. Ta peab vaid veidi puhkama, muud ei midagi.
„Tänan, Melanie,” ütles ta. „Ma tulen kohe, kui oleme kolimise lõpetanud. See on sinu vanatädist nii kena, et ta mu ema eest hoolitseb.”
„Vanatädi Constance ei püüa olla kena; ta on kohusetundlik,” sõnas Melanie minekule pöördudes. „Vanatädi Constance usub, et igaüks peab täitma oma kohust.”
Mina usun seda samuti, mõtles Cassie ja seisatas, et võtta voodilt rõivakuhil. Mina samuti. „Mulle tuli just praegu midagi meelde – ma olen kohe tagasi,” ütles ta.
Talle oli meenunud hematiit. Üks käsi oli vaba ja ta avas tualettlaual seisva ehetekarbi – ja tardus. Ta sobras sõrmedega läbi karbi sisu, aga tulutult.
Hematiiditükk oli kadunud.
Cassie kõri nööris paanika. Ta oli tõepoolest kavatsenud kiviga midagi ette võtta, aga alles nüüd, mil tal seda enam polnud, mõistis ta, kui ohtlik see võib olla.
Ta lubas endale, et ei hoia sellel korral kõike enda teada, ei muretse ega vaeva end üksipäini. Sel korral teeb ta seda, mida oleks pidanud kohe tegema: ta räägib kivist Dianale.
Cassie läks alakorrusele. Diana ja Laurel olid ürdiaias ja päästsid taimi, millest Laureli sõnul võis kasu olla. Cassie õlad tõmbusid pingule.
„Diana,” ütles ta, „ma pean sulle midagi rääkima.”
Diana rohelised silmad läksid pärani, kui Cassie talle hematiidist jutustas selgitades, kust ta kivi oli leidnud ja miks ta kogu loo oli saladuses hoidnud. Keegi peale Deborah – ja Faye – ei teadnud kivist midagi.
„Ning nüüd on see läinud,” lausus Cassie. „Ma kardan, et see ei tähenda head.”
„Jah,” sõnas Diana aeglaselt. „Ma olen kindel, et see ei tähenda head. Kas sa ei mõista, Cassie, et hematiidi kaasas kandmine mõjutas sind. Kivi sundis sind teistmoodi käituma… kas sa kandsid seda ka halloween’i peol, kui proovisid mõjutada Adamit, et ta sind suudleks?”
„Ma…