Salaring: Vägi. L. J. Smith

Читать онлайн книгу.

Salaring: Vägi - L. J. Smith


Скачать книгу
vastu tahtmist, küll aga viib see kiusatusse ja paneb tegema asju, mida tavaliselt ei tehta.”

      „Nagu oonüks. See julgustab järele andma oma varjuküljele,” sosistas Cassie.

      „Just,” nõustus Diana.

      „Kivi pidi võtma keegi meie seast; mõni Ringi liige,” lausus Cassie. „Sellepärast, et ma panin kivi ehtekarpi täna hommikul ja ükski võõras pole tänase päeva jooksul majas käinud. Aga kes meie hulgast?”

      Diana raputas pead. Laurel tegi grimassi. „Mina eelistan taimi,” sõnas ta. „Need on turvalisemad, vähemalt senikaua, kuni sa neist lugu pead ja tead, mida nendega ette võtta. Nemad ei mõjuta kedagi.”

      Diana soovitusel otsisid kolm tüdrukut Cassie toa veel kord läbi. Aga hematiiti nad ei leidnud.

      Cassie läks kooli neljapäeval. Kui ta loovkirjutamise tunni eel ringi vaatas ja tavapärast saginat nägi, valdas teda veider tunne. Mitte kellelgi neist – ei õpilastel, kes tänupühadeni jäänud päevi lugesid, ei neile tunde andvatel õpetajatel ega koridorides tülpinud näoga lonkival direktori asetäitjal – polnud aimugi, missugune jõud on nende kogukonnas liikvel ja ootab uueks rünnakuks soodsat hetke. Loomulikult ei teadnud seda täpselt ka Cassie. Missuguse kuju võtab Black John seekord? Missugune näeb mees välja siis, kui ta teda uuesti kohtab? Aga ta teadis, et neid varitseb hädaoht.

      Faye ei ilmunud inglise keele tundi. Cassie pidi peale tunde jääma ja härra Humphries’ile selgitama, miks ta kaks päeva puudus. Õpetaja tundis talle kaasa ja lubas kodutöö tegemiseks lisaaega võtta, aga ei tahtnud vestlust kuidagi lõpetada. Neljanda korruse tualetti kiirustades oli Cassie algebra tundi juba hiljaks jäänud. Aga kabiinis olles kuulis ta ukse tagant hääli, mis tarretasid ta paigale ja peatasid aja.

      Tüdrukute vahel käis vestlus, mis näis olevat juba mõnda aega kestnud.

      „Ja pärast seda pidi ta Californiasse tagasi minema,” ütles esimene hääl. Cassie oli seda häält nii palju kordi kuulnud, et võimatu oli mitte ära tunda. Portia. „Aga ilmselt oli ka see vale, kui me ikka räägime samast Cassiest, keda mina tunnen.”

      „Missugune ta sinu kirjelduse järgi välja nägigi?” päris teine hääl. See oli kriiskav ja riiakas. Cassie sai aru, et see kuulub Sally Waltmanile.

      „Ah, väike ilmetu kuju. Igas mõttes keskmine, keskmist kasvu, sinust veidi pikem…”

      Sally köhatas kurgu puhtaks.

      „Ma ei mõelnud, et sina oled lühike. Sina oled – väikest kasvu. Igatahes on ta selline saledapoolne ja läbinisti täitsa tavaline: tavalised pruunid juuksed, tavaline väike nägu, tavalised riided – mitte midagi, mis vääriks tähelepanu. Ta on tervikuna kirjeldamatult igav…”

      „Siis pole see sama Cassie,” katkestas Sally teda kannatamatult. „Selle tüdruku järel jooksid abiturientide ballil kõik poisid, keel ripakil. Minu kallim kaasa arvatud – ja sa tead, mis see talle maksma läks. Esmapilgul võib Cassiet tõesti tavaliseks pidada, aga tema juustes on kõikvõimalikku värvi triibud; valgus muudab nende värvi. Ma räägin tõsiselt. Ja ehkki ma olen kindel, et see on näitemäng, aga ta on niisugune tüdruk, kes jätab hapra ja armsa mulje, ta on täpselt selline, kelle eest kõik kutid tahavad iga hinna eest hoolitseda – ja siis hakkab ta neid käsutama. Ning pääseb alati puhta nahaga, tõenäoliselt tänu sellele, et ajab oma hiigelsuured silmad pärani ja teeskleb, et ta on veidi kohtlane. Selline „Oh, ma olen lihtsalt sinu naabritüdruk, aga annan endast parima” jama – ja poisid lähevad sedamaid õnge.”

      Cassie avas nördinult suu, aga sulges selle taas.

      „Ja tema silmade nimel ollakse valmis tapma,” jätkas Sally kibestunult. „Need pole mingit erilist värvi – justkui hallikassinised –, aga on nii suured ja siirad, et ajavad oksele. Jätavad mulje, et on täis pisaraid, mida ta on kohe valmis valama. Sellised silmad ajavad poisid hulluks.”

      „See on sama tüdruk,” oli Portia veendunud. „Ainult et siis, kui mina teda tundsin, polnud tal eputamise kommet. Siis ta teadis veel oma kohta.”

      „Igatahes nüüd on tal kindel koht kooli kõige populaarsemas jõugus. Kõik selle liikmed peavad end lihtsalt suurepäraseks; nad arvavad, et tohivad teha kõike. Isegi tappa inimesi.”

      „Enam mitte,” lausus Portia rahulolevalt. „Varsti leiavad siinkandis aset sündmused, mis muudavad kõike – paremuse poole. Tead sa, tegelikult olen ma rõõmus, et mu emps lahutuse järel siia kolida otsustas. Esialgu arvasin ma, et see on kohutav, aga nüüd mõistan, kui õige see otsus oli.”

      Cassie püsis endiselt hiirvaikselt. Tähendab, Sally ja Portia kavatsevad ühendada oma jõud. Kui nad vaid oleksid nii vastutulelikud, et kirjeldaksid oma plaane veidi täpsemalt…

      Aga jooksva vee vulin summutas paar järgmist lauset ja seejärel kuulis ta Sally häält: „Mul algab kohe algebra tund. Kas sa tahad minuga koos lõunat süüa?”

      „Jah, ja sa võiksid tänupühade ajal mulle külla tulla,” ütles Portia. „Ma olen kindel, et mu vennad meeldivad sulle.”

      Cassiet ümbritsesid Ringi ülejäänud liikmed, kes olid talle toeks. Oli laupäev ja matusetalitus läbi saamas.

      Nad polnud vanal kalmistul, kus vanaema surmaõhtul olid tegutsenud „vandaalid” (selline oli ametlik versioon). See siin oli nüüdisaegne kalmistu, kuhu oli maetud ka Kori. Nüüdisaegne New Salemi mõistes, mis tähendas seda, et vanimad hauad pärinesid üheksateistkümnendast sajandist. Cassiele pakkus huvi küsimus, miks vanemaid, kelle Black John 1996. aastal oli tapnud, polnud siia maetud. Võib-olla oli kellelegi tundunud, et vana surnuaed on neile sobivam matmispaik.

      Paljud tulid tema juurde, avaldasid kaastunnet ja küsisid, kuidas ta emal läheb. Ametlik versioon ema haiguse kohta väitis, et ta on ikka veel Cassie vanaema surmast šokis ja liiga haige, et matustele tulla. Cassie teatas neile, et ema paraneb.

      Cassie üllatuseks oli kohale ilmunud ka Faye. Tema must pitskleit oli kaunis, ent matuste puhuks ehk liiga liibuv. Ainsateks värvilaikudeks olid tema punased huuled ja küüned.

      „Tunnen kaasa,” lausus tuttav hääl jahedalt, ning kui Cassie pilgu tõstis, nägi ta Portiat. Otse tema selja taga seisis Sally; need kaks näisid viimastel päevadel olevat puusapidi kokku kasvanud.

      „Milline üllatus, et sa siin oled,” lisas Portia, pähkelpruunid silmad Cassiet puurimas. Cassie mäletas neid silmi; õelad nagu ussil, mõtles ta. Nendel silmadel tundus olevat hüpnotiseeriv mõju ja Cassie tajus, kuidas rusuv abitustunne võimust võtab.

      Ta üritas sellest jagu saada ja proovis midagi öelda, aga Portia jätkas. „Ma ei teadnudki, et su suguvõsa on sellest kandist pärit. Aga võib-olla nüüd, mil neid enam pole, lähed sa Californiasse tagasi…?”

      „Ei, ma jään siia.” Cassie oli pettunud, et ei suutnud välja mõelda teistsugust vastust. Loomulikult oli tal ka sellel pärastlõunal olnud varuks paar hävitavat teravmeelsust.

      Aga ta polnud New Salemis üksi. „Cassie pere on ikka veel siin,” ütles Adam ja jäi Cassie kõrvale seisma.

      „Just, me kõik oleme vennad ja õed. Selles elus moodustame me perekonna,” lausus Chris ja võttis sisse koha Cassie teisel küljel. Ta jõllitas Portiat oma veidrate sinakasroheliste silmadega. Tema kõrvale tuli Doug, näol tavapärane metsik irve.

      Portia pilgutas ehmunult silmi. Cassie oli unustanud, missuguse mulje jätavad vennad Hendersonid inimestele, kes neid ei tunne.

      Aga Portia toibus kiiresti. „Õige – see, et kõik inimesed on omavahel seotud, vastab tõele. Mis siis ikka, ehk kohtute varsti ka minu perekonnaga.” Ta vaatas Adamile otsa. „Ma olen kindel, et neile see meeldiks.” End kannal ringi pööranud, kõndis ta minema.

      Cassie ja Adam vahetasid omavahel pilke, aga veel enne, kui nad jõudsid midagi öelda, astus nende juurde härra Humphries.

      „Matusetalitus oli ilus,” ütles ta Cassiele. „Me kõik tunneme sinu vanaemast puudust.”

      „Tänan,”


Скачать книгу