Praktiline nõiakunst. Reeli Reinaus
Читать онлайн книгу.
Silmalaud olid rasked ja tulitasid. Keit kartis, et kui ta nüüd silmad sulgeks, siis ei saaks ta seda hetke enam tagasi. Ta polnud üldse kindel, kuhu ta siis satub. Või kas üldse. Kas pole mitte hulkuvad vaimud need, kes ei pääse mingil põhjusel enam oma kehasse tagasi?
Ta vaatas Erikut, kes mediteeris. Mehe näost ei olnud võimalik mitte midagi välja lugeda. Seal ei olnud ei rahu ega ärevust. Ta nägu oli liikumatu ja tuim. Täpselt nagu surnul.
Keit teadis, et ta peab kohe tagasi minema. Veel kord liugles ta Eriku näo eest läbi.
Äkki tõstis Erik pilgu. Ühel hetkel oli ta täiesti ärkvel ja vaatas uurivalt ringi. Nagu oleks midagi näinud. Või tundis ta õhu liikumist?
Ja siis vaatas ta Keidile otsa. Keit ei teadnud, kui kaua see kestis. Pool sekundit või terve elu? Talle tundus, et selle hetke jooksul on sündinud ja hävinenud terved maailmad. Tekkinud ja hääbunud universumid ning galaktikad. Ta nägi aega endast mööda libisevat, tundis igaviku hingust oma kuklas ja ometi ta teadis, et tegelikult seisab kõik paigal. Aega ei ole. Tal ei olnud enam sekunditki rohkem aega. Ta pidi minema.
Ja siis kordas Keit küsimust: „Kui sa saaksid tagasi minna, mida sa teeksid teisiti?”
Erik vaatas temast läbi. Kuid ta ei teinud seda tühja pilguga, vaid silmitses õhumassi enese ees. Oli see juhus?
Keit uskus, et Erik on teda kuulnud või näinud või tajunud. Tal polnud aimugi, milline on õige sõna. Ta teadis, et mees mõtles, kuid ta ei saanud jääda vastust ootama. Tal ei jätkunud rohkem jõudu. Ta pidi kohe tagasi minema, sest vastasel juhul saaks temast kummitus keset ümberringi laiuvat džunglit – surmatoov valge naine, ütleksid kohalikud. Kummitus, kes on aheldatud selle paiga külge, kellest räägitakse õhtuti lõkke ääres, kellega hirmutatakse lapsi ja tabude rikkujaid. Kellest jutustavad muistendid liiguvad edasi põlvest põlve ning keda kohates sureksid inimesed juba ainuüksi hirmust. Ja keegi ei teaks, et ta ise hulguks mööda metsa ja kardaks veel rohkem kui tema uskujad kokku, keegi isegi ei usuks, et valge kummitus oleks veel rohkem hirmunud, kui ta on üksik.
Keit märkas ehmatusega, et nüüd oli Erik oma silmad täpselt temale fokuseerinud. Nüüd on liiga hilja, jõudis ta mõelda, sest tema kõrvus hakkasid juba kostma vaiksed trummilöögid, mis üha valjenesid.
Kui ma oleksin kummitus, siis ma võtaksin su hinge.
Korraga trummilöögid lakkasid. Keit lebas veel mõne hetke vaikselt. Siis püüdis ta oma lihaseid ükshaaval lõdvestada. Ta oli täidetud sügava, vaikse rahuga, olgugi et tema pealmist ajukoort pommitasid järelejätmatult kümned küsimused.
Tal ei olnud veel kunagi nii tugevat nägemust olnud. Mida see pidi tähendama? Seda, et ta hakkab lõpuks asjade jälile jõudma? Võidurõõmulaine läbis ta keha, olgugi et ta teadis, et ei tohi nina püsti ajada, isegi mitte sajandiksekundiks. Tal ei lastudki seda kauem tunda.
„Sul oli telefon väljas ja uks lahti,” ütles tuppa astunud Mark vabandavalt.
Keit vaatas teda esialgu nagu ilmutust. Kuid siis ta mõtted selginesid. Ja seejärel läbis teda väike hirmulaine – ta ei teadnud, kas ta oli vahele jäänud või mitte.
„Mida sa põrandal tegid? Magasid või?” Mees vaatas Keiti kahtlustavalt.
„Võimlesin.” Keit ei varjanudki oma hääles irooniat – Mark sai nagunii alati aru, kui ta valetas.
„Ja siis jäid magama või?” Marki hääles oli ikka veel kõhklus. Ilmselt ta mõtles, millisest faktist kinni võttes oleks kõige lõbusam norima hakata.
„Oh jumal küll, mis seal vahet on?” Keit muutus kärsituks. Tal poleks midagi selle vastu olnud, kui Mark oleks tema üle pool õhtut seepärast irvitanud, et ta on üle töötanud ja seetõttu võimlemise ajal põrandale magama jääb. „Ära päri igasuguseid asju! Tõid filmi ja veini?”
„Kaks.”
„Kumba?”
„Mõlemat.”
„Lahe! Hakkame siis vaatama!” Ta läks kapi juurde ja võttis välja kaks klaasi.
Mark võttis seljakotist kaks DVD-d. „Topi masinasse.” Ta viskas end diivanile ja hakkas taskust võetud noaga pudelit avama.
Keidile tundus, et Mark ei kahtlusta midagi.
12
Kõik lõppes sama äkki kui algas. Ma tulin ühel õhtul töölt koju ja ta seisis esikus, spordikott õlal. Tundus, et ta polnud minu nii varajase tulekuga arvestanud. „Ma lähen oma onni, et veidi järele mõelda,” ütles ta kohmetult. „Kõige üle.” Ta vältis mu pilku.
Ja ma ei suutnud midagi küsida. Ma lihtsalt seisin ja vaatasin, kuidas ta oma matkasaapaid jalga pani ja neid kinni nööris. Kuidas ta tuulepluusi luku kinni tõmbas ja siis peegli ees ühe vilunud käeliigutusega juukseid kohendas. Ma vaatasin seda, nagu oleks see midagi erilist. Midagi püha. Siis suudles ta mind otsaette ja lahkus. Mul polnud sel hetkel ühtegi tunnet.
Ta oli aeg-ajalt ka varem, paariks päevaks või isegi nädalaks, metsa kadunud. Ma aktsepteerisin seda, et tal oli vaja vahel omaette olla. Aga see oli teisiti. Kuidagi ma juba mõistsin, et too õhtu on lõpp. Nii nagu ma teda esimest korda nähes olin kindel, et kunagi saab olema algus. Ma ei teadnud, millal, kus või kuidas, aga ma teadsin. Ja ma tundsin kogu meie suhte ajal kusagil hingepõhjas, et millalgi saab olema lõpp. Ma adusin, et ma ei vääri seda head igavesti. Nüüd tean, et see oligi minu viga.
Viga oli see, et ma kartsin, sest hirm tõmbab kardetut ligi. Ma olin oma mõttejõuga ise kurja välja kutsunud. Ma kartsin teda kaotada. Ma teadsin, et kaotan ta. Ma kaotasin. Mul polnud kedagi süüdistada. Peale iseenda ja loomulikult tema.
Lugematuid kordi ma lihtsalt vaatasin teda öösel magavana ja mõtlesin, et kuidas ma küll olen selle õnne ära teeninud. Vaatasin ta rahulikku nägu ja tundsin end õnnelikuna. Ma püüdsin seda hetke mällu söövitada. Nagu kartes, et seda läheb kunagi vaja.
Kõik läks nii, nagu ma tahtsin, see on mälus. Aga miski pole mulle rohkem haiget teinud. Ma ei saa sinna aega tagasi. Ometi on see mälupilt nii selge. Kaua veel? Unustan ma selle? Meenutan seda vanaduseni? Omandab see minu kujutluses mingi müütilise vormi? Ja kui mul poleks seda, kas siis oleks läinud teisiti? Ma küsin neid lugematuid küsimusi endalt iga päev.
Pärast ta lahkumist seisin ma esikus. Ja ma ei teadnud, kui kaua, kuid ühel hetkel märkasin, et jõllitan tuimalt tapeeti. Väljas oli hakanud hämarduma. Ma ei suutnud liikuda. Ma lootsin, et ta tuleb tagasi. Olgugi et ma sisimas teadsin tõde.
Ma ei mäleta sellest õhtust ega ööst suurt midagi. Sisendasin endale vaid seda, et see pole päriselt. See kõik on uni, mingi nali või minu proovilepanek. See on mäng, millest ma võin kohe välja astuda. See lihtsalt pidi niiviisi olema, sest kõik muu mu ümber tundus nii tõeline. Kõik asjad mu ümber tundusid materiaalsemad kui kunagi varem. Mu mõtted olid nii tõelised, et ma ei julgenud neid mõelda – ma kartsin, et nad kohe kehastuvad. Ja üldsegi mitte nii, nagu mina tahtsin. Aga ma ise tundusin endale kui viirastus: mul oli tunne, et ma võin minna läbi esemete, kui ma seda vaid soovin. Mulle tundus, et ma võin sellest kõigest välja astuda. Sest see ei olnud minu reaalsus. See oli vaid mäng, kus mina olin hetkel sellises rollis.
Ma ei mäleta, kui palju ma viskit jõin. Tema hirmkallist Iiri viskit, mida ta hoidis baarikapis erilisteks puhkudeks. See oli eriline juhtum, see oli kõige erilisem. Hommikul kallasin ma ülejäägi kraanikausist alla. Ma ei tahtnud seda enam kunagi näha. Arvestades joodut, ei olnudki mul hommikul väga paha. Mul oli paha sellest, et see polnud unenägu.
Ta oli kolm päeva kadunud olnud. Tema mobiiltelefon oli väljas. Ma olin jõudnud läbi mõelda kõik stsenaariumid, mis olemas võisid olla. Kõik. Ja ma ei uskunud, kui ta tagasi tulles ütles, et ta oli kogu aeg olnud ühe vana sõbra talus, kellel ta külmkappi kolida aitas. Nad olid olnud vangis, kuna õuel liikus vana isakaru. Neil oli küll püss, kuid mitte rohkem kui kaks padrunit ja mõlema mobiili akud olid tühjad.
Ilmselt see kõik oligi nii, nagu ta rääkis, kuid ma ju teadsin, miks ta läks. Ta läks, sest ta ei osanud