Praktiline nõiakunst. Reeli Reinaus
Читать онлайн книгу.
poolel. Ta oli õppinud õigusteadust ja olnud juba viimasel kursusel assistendiks mitmete tähtsate protsesside juures. Ka olevat ta kuulunud salaühingusse, mille kaudu ta õigupoolest olevat saanudki tunnustatud advokaatide assistendiks. Mis temaga täpselt juhtus, ei tea keegi, aga ühel päeval jäänud Oliver Domingez kadunuks. Räägitakse, et enne seda olid naabrid näinud, kuidas tema maja uksele oli kinnitatud must maopea. Märk, mis kuuldavasti saadeti inimesele, kes pidi ühingust välja heidetama või isegi surema. Parasjagu käsil olev protsess olevat käinud kohaliku linnavalitsuse ametniku vastu, keda süüdistati altkäemaksuvõtmises. Ja oli avalik saladus, et ka see ametnik kuulus vennaskonda. Oliveri ei leitud kunagi. Osa inimesi uskus, et talle anti teine identiteet ja ta saadeti lihtsalt mõnda teise osariiki või hoopis välismaale. Teised aga kinnitasid, et ühing ei andesta ühtegi üleastumist, ja oli isegi kuulda tunnistajaist, kes olid näinud, kuidas öösel Oliveri majast laiba moodi kandamit tumedasse kaubikusse tassiti. Kuidas lõppes protsess ametniku jaoks, seda ei mäletatud.
Erik ei olnud veel enda tulevikuplaane teinud. Ta polnud päris kindel, kas ta tahab kunagi tagasi minna, kuid tal oli kuri kahtlus, et see oleks kui mitte võimatu, siis väga keeruline. Nad olid Andrega asendamatud ja igal juhul tuli see praegu ka neile endile vaid kasuks.
Andre katkestas ta mõtteahela: „Kurat, sa ei kujuta ette, kui hea laine oli.”
Erik avas silmad ja kissitas neid ereda päikese käes. „Ei kujuta,” ütles ta aeglaselt.
Andre vaatas teda murelikult: „Sa juba päikesepistet pole saanud või?”
„Peaaegu. Aga ma ei viitsinud midagi ka ette võtta. Kuule, kas sa Oliver Domingezi lugu tead?”
„Kõik teavad seda. See on mingi linnalegend. Miks sa küsid?” Andre silmitses Erikut uurivalt.
„Ma ei tea. Niisama. Mäletad veel head eesti vanasõna „Kus suitsu, seal tuld”?” Erik tõusis püsti ja rapsis kehalt liiva maha. „Sa ei ole kunagi mõelnud, et me oleme vangis?”
„See on päris mugav vangla või mis?”
„Kuule, mees, ära tee nalja, kui ma tõsiselt räägin.” Erik tundis järgmisel silmapilgul oma ägeduse üle natuke piinlikkust.
Andre vaatas teda küsivalt: „Mida sa üldse öelda tahad? Sa tahad ühingust välja astuda?”
Erik raputas pead: „Ei, ma ei taha välja astuda. Aga ma muretsen selle üle, et kui ma tahaks välja astuda, kas see teoreetiliselt ja veel parem praktiliselt oleks võimalik? Ma tahan tunda, et ma olen vaba, mõistad?”
Andre kehitas õlgu: „Kui sa ei taha, siis pole ju mõtet pead vaevata.”
„Sa ise ei ole selle peale kunagi mõelnud?”
Andre istus purjelaua kõrvale maha. „Olen, kas tead. Päris tihti olen. Aga mida see muudab? Jah, me oleme vangid. Aga veel pole õige aeg. Ühel päeval me kavaldame nad üle, usu mind. Praegu võiks neid ju veel lüpsta või mis sa arvad?”
Erik muigas: „Sul on õigus. Kuule, lähme tagasi, see nädalavahetus peaks vist ühingul mingi tähtpäev olema. Ma arvan, et me võiksime minna ja mõned austrid kahesaja-aastase veiniga alla loputada.”
14
Äädikakärbes trügis vägisi veiniklaasi. Lõpuks jõudsidki ta püüdlused sihile. Mark proovis teda noaga välja õngitseda.
Keit ajas taldrikul kahvliga oliivi taga. Ta polnud pärast seda enam kunagi kodus süüa teinud. Ainult siis, kui tal oli mõnda külalist oodata. Ta käis väljas söömas, olgugi et see oli kallim. Ning hommikul sõi ta võileiba või müslit. Õhtul ostis tavaliselt töölt tulles midagi kaasa. Ta ei suutnud teha süüa vaid endale. Keeta kahte kartulit ja praadida ühte muna ja kolme kotletti. Ja suppi teha on veel mõttetum, mida ta sellega pärast teeb? Alternatiiviks oli süüa seda kolm päeva järjest ja siis ilmselt mitte kunagi enam või anda see hulkuvatele koertele. Ta polnud eriti kummastki variandist huvitatud. Ja magustoit? Ta ei suutnud istuda üksipäini laua taga, vaadata aknast välja või tühja tooli enese vastas ja süüa magustoitu.
Markile ei viitsinud ta kunagi süüa teha. Kui mehel kõht tühi oli, siis ostis ta ise midagi kaasa või revideeris külmkappi või kurtis selle üle, miks Keidil kodus süüa pole. Ning Keit ei osanud isegi põhjust välja mõelda, miks ta ei viitsi Marki eest hoolitseda, olgugi et viimane oli üks ta väheseid sõpru, kelle üle tal oli alati siiralt hea meel ja keda ta võis lõpuni usaldada.
Mark oli toonud kaks pudelit veini. Ja oli ise juba ühe peaaegu ära joonud. Keit tegi näo, et tal läheb teine klaas. Ta lootis, et Mark ei pane seda tähele. Ta lihtsalt pidi pea selge hoidma, kuna püüdis näha ta aurat. Õnneks ei märganud Mark, et Keit teda jõllitas, sest oli süvenenud ekraanilt tulevasse tagaajamisse.
Keit tundis, et ta natuke kiirustab, sest tal oli hirm vahele jääda. Seega ei tulnud ka midagi välja. Mida ta oleks öelnud, kui Mark märkaks? Sul on ilus pluus? Ma olen sinusse juba viimased kolm kuud salaja armunud? Kuigi absurd, oleks see tundunud igal juhul usutavam, kui et ma püüan su aurat näha. Mark oleks end surnuks naernud.
Keit kujutas elavalt ette, kuidas mees oleks teda siis uurivalt silmitsenud. Teinud kindlaks, et naine ei teegi nalja, oleks ta ilmselt järgmisel hetkel kaineks saanud ja öelnud, et… Keidil polnud aimugi, mida Mark oleks öelnud. Igal juhul poleks ta seda kuulda tahtnud.
Aura… Miks sa seda teed? küsiks Mark ilmselt lõpuks siira huviga.
Ja mida Keit talle vastaks? Seda, et tahan nõiaks saada? Selleks, et oma elu juhtida, et teha teoks teostamatut? Et tõde teada saada? Niigi Mark irvitas alati, kui Keit talle iga kord mõnda uut taimeteed pakkus. Heatahtlikult, aga ikkagi. Ta ei pidanudki mõistma, aga ta ei pidanud ka muretsema ega teda segaseks pidama. Sellepärast tuligi seda varjata.
Mark avas järgmise veini.
„Miks sa ei joo?”
„Ma ei taha.”
Mark vaatas teda altkulmu: „Ise tead. Mulle jääb rohkem.”
Keit püüdis ennast maksimaalselt lõdvaks lasta. Ta polnud kindel, kas see johtub tema väsinud silmadest, mis keha piirjooni hägustavad, kuid ta nagu oleks midagi näinud. Midagi sinist justkui väreles. Ta vaatas korraks mujale ja heitis siis uuesti pilgu Marki poole. Sinine värv oli uuesti vaadates selgemalt näha. Ta oleks tahtnud mehele kaela hüpata.
Mark pööras pead ja vaatas teda uurivalt. „Miks sa peaga vehid?”
„Niisama. Mul on kael viimasel ajal natuke kange olnud.” Keidil oli piinlik, et ta valetas.
„Ja nüüd teed mingeid harjutusi? Kuule, tead, ma olen kuulnud, et kõige parem harjutus on see, kui…” jäi Mark nördinult poole sõna pealt vait.
„Räägi edasi!” Keit vaatas talle lootusrikkalt otsa. Ta lootis, et pääseb sellest veel puhtalt.
„Sa ei kuula ju,” lausus Mark väikese nördimusega.
„Kuulan. Ma lihtsalt püüdsin su aurat näha.” Keit teadis, et Mark seda ei usu, aga samas ta oli aus. Tal hakkas natuke parem.
„Jaa, muidugi,” naeris Mark. „Mis värvi sa siis nägid, kui ma võin uudishimulik olla?”
„Eresinist.”
„Ma olen sellest sulle rääkinud?”
„Millest?” Keit vaatas meest mõistmatult.
„Aurast.”
„Ei ole. Sa ju vihkad selliseid asju.”
„Vihkangi. Aga seda enam hakkan ma vihkama, kui kaks inimest, kellega koos ma püüan juua ja filmi vaadata, midagi mu eresinisest aurast seletavad.”
„Ja kes see teine on?” Keit ei tahtnud seda küsida.
„Mis seal vahet on.”
„Ega olegi. Ja sul ongi siis eresinine aura?” Ta oli siiski rõõmus. Vähemalt polnud ta eksinud.
„Ilmselt siis on, kui te kõik seda näete.” Marki hääl ei kõlanud kui