Praktiline nõiakunst. Reeli Reinaus
Читать онлайн книгу.
saa. Kas sa mõtled, et ma tulen su klassivennaga õhtust sööma ja kuna see on armastus esimesest silmapilgust, siis me kutsume su peagi pulma või?”
„Kuule, see on küll hea mõte. Ma pole nii ammu juba üheski pulmas käinud.”
„Tõesti. Mul on kahju, sa oled nii hea sõber, ent ma ei saa sind kahjuks aidata.”
„Sa peaksid väljas käima.”
„Ma käin ju väljas. Ma olen praegu ka väljas. Ja kusjuures keegi ei tea, kui pikaks see olek kujuneb.”
„Me ei ole väljas. Me oleme autos.”
„Tahad, ma keeran akna alla ja pistan pea välja?”
„Sa peaksid oma eluga edasi minema.” Marki hääles ei olnud enam nalja ega irooniat. „Sa ei saa seda tüüpi elu lõpuni taga nutta.”
Keit kehitas õlgu. „Miks sa arvad, et ma teda taga nutan? Või miks sa arvad, et ei saa? Ja pealegi, võib-olla mind ei huvitagi enam mehed?”
„Oota, misasja? Nalja teed või?” Marki pilgus oli hetkeks segadus.
„Ei tee nalja. Ma räägin täiesti tõsiselt. Ei huvita jah. Kuule, kui sul oleks kunagi Jaguar olnud, kas sa siis pärast oleksid rahul Moskvitšiga?”
Mark irvitas: „Sa oskad ikka näiteid tuua. Ta ei ole ju nüüd ka maailma naba.”
„Ma ei tea… Ütle sina mulle. Ta on ju sinu sõber.”
„Minu sõber.” Mark lonksas suure suutäie viina. „Ma pole teie kahe pärast saanud kolm aastat sünnipäevagi pidada.”
5
Lapsena panin ma soola uksemati alla. Siis ma veel ei teadnud, et see on esimene samm sellel teel. Ma olin siis umbes kümnene. Üks mu sõbranna oli kuulnud, et kui panna soola mati alla ja kui siis tuleb külla inimene, kes soovib sulle halba või kellele sa lihtsalt ei meeldi, siis hakkad sa üle keha sügelema.
Ja ma proovisin järele. See tundus küll natuke jabur, ent ei nõudnud suurt vaeva. Midagi ei juhtunud. Ma ei tea, kas ma siis meeldisin kõigile oma sõpradele või ei käinud mul sel ajal eriti palju külalisi. Aga hiljem sain ma ema käest riielda. Ema ütles, et naabrid nüüd kindlasti arvavad, et me tahame kontrollida, kui hoolikalt nad trepikoja põrandat pühivad. Et kui sool on pühitud, siis on järelikult ka mati alt koristatud.
Mul tuli see lugu meelde, kui ma esimest korda nõia juurde läksin. Olin täpselt pool teed ära sõitnud, kui auto seisma jätsin. Ja siis ma istusin mere ääres kivi peal, vaatasin lainete laksumist, kajakate pikeerimist taevas ja mõtlesin, kas minna edasi või mitte. Ma kahtlesin, kas ma usun ikka sellesse. Kuni ma sain aru, et mul pole valikut. Inimesed proovivad viimases hädas kõike võimalikku, sest neil pole enam midagi kaotada. Mul polnud enam mitte midagi kaotada, kuid ma ei teadnud, kas on ka midagi võita.
Sel hetkel tundus maailm kuidagi teistsugune – ebareaalne ja muinasjutuline. Vahel ma mõtlen tagantjärele, kas see kõik üldse juhtuski? Võib-olla oli see nii seetõttu, et sel hetkel pidin ma otsustama. Ning aeg seisis, sest ta ei teadnud veel, kuidas edasi minna.
Ma polnud kindel, kas ma ikka usun nõidusesse. Kuid ma sisendasin endale, et mul pole midagi kaotada. Või siiski. Ma võisin kaotada mingi sisemise veendumuse, mõne oma põhimõtte. Ma ainult ei teadnud, kas mul mõni selline on. Ma ei tahtnud reeta iseennast, sest siis poleks mulle enam midagi jäänud.
Ma olin väiksena sõbrannadega ka taldrikut keerutanud. Siis, kui kellegi vanemaid kodus ei olnud. Me tegime kõik toad pimedaks, pugesime korteri kõige pimedamasse ja üksikumasse nurka ning proovisime vaime välja kutsuda. Põrandale tuli panna valge paberileht, millele pidi kirjutama alla serva tähestiku ning külgedele „ei” ja „jaa”. Seejärel oli vaja süüdata küünal ja hoida käsi taldriku kohal, lootes, et selle tahmaga märgistatud osa hakkab esitatud küsimuse peale mööda tähti liikuma, et oleks võimalik vastus kokku veerida, või liigub eituse või jaatuse suunas. Kogu aeg tuli olla surmtõsine ja naerma ei tohtinud hakata, kuid ma mäletan, et alati hakkas keegi naerma. Või kiljatas hirmunult, sest tontlikud varjud, mida tekitas värelev küünlaleek, olid teinekord piisavalt hirmuäratavad.
Ma ei mäleta, kas selline katse tõde teada saada oli ka kunagi õnnestunud või mitte, kuid selle harrastamine oli iseenesest küllaltki põnev ja lõbus. Pealegi polnud vist keegi meist väga kindel, kas me ikka tahame tulevikku teada saada. Või kas selline tegevus ei tõmba kaela mingeid hilisemaid tagajärgi. Sest sel ajal liikus ringi ka jutt, et keegi olla kunagi välja kutsunud ühe tuntud näitleja vaimu, kes polnud tahtnud enam väljakutsuja seest ära minna. Keegi ei osanud küll ühegi asjaosalise nime nimetada, aga sellegipoolest räägiti seda lugu piisava aukartusega edasi.
Mulle meenus korraga veel üks mäng. Ma mäletan, et pimedas toas oli keegi pikali põrandal ja teised põlvitasid tema ümber ringis. Lamaja pea juures põles küünal ja ta pidi teesklema surnut. Tema ümber olevad inimesed pidid järjest ütlema – „папа умер”, „мама умерла”, „брат умер” ja nii edasi, kuni viimane osaline lausus „черт пoбери” ning seejärel pidid ringisolijad maaslamaja kahe sõrme abil üles tõstma. Mäletan, et kellegi puhul see isegi vist õnnestus. Äkki olidki tõstjate näpud nii tugevad? Kuid tavaliselt ei jõutud esimestest mängijatest kaugemale, sest kõik hakkasid juba esimese lause peale hüsteeriliselt naerma.
Ei, siis ma vaimudesse veel ei uskunud. Ega nõidadesse. Võib-olla ainult muinasjutunõidadesse – sellesse, kes tahtis Hansukest ja Gretekest piparkoogimajas ära süüa, ja sellesse, kes oli tegelikult Lumivalgekese võõrasema. Ja muidugi Baaba Jagaa Vene multifilmidest.
6
Ta nina sügeles ja silmile seotud rätik soonis liiga tugevasti. Sõõrmetesse tungiv lõhn oli segu rõskusest ja hallitusest. Jahedus püüdis läbi T-särgi ihuni tungida. Nad liikusid mööda käänulist koridori või koobastikku. Enam polnud nad üksi. Ta kuulis oma ümber sosistamist ja mitmeid teisigi samme. Ta ei osanud oletada, kui kaua nad olid teel olnud. Ajataju oli tal juba ammu kadunud. Ent nüüd hakkasid nad vist kohale jõudma.
Kõik oli alanud mõni tund tagasi sellega, et keset ööd olid nad tema ühikatuppa tunginud, pool minutit riietumiseks aega andnud ning siis ta silmile seotud rätikuga kaasa viinud. Ta oli just magama jäänud ning polnud seetõttu algul millestki aru saanud. Ainult toakaaslane – majandust õppiv ja korvpallistipendiumiga ülikooli saanud mustanahaline Chris – oli vaimustusest huilanud: „Nad valisid su, mees! Nad valisid su!”
Ta polnud kolm ööd korralikult magada saanud, sest oli õppinud eksperimentaalpsühholoogia eksamiks. Ta tahtis, et teda rahule jäetaks. Tal poleks midagi selle vastu olnud, kui tema asemel oleks kaasa võetud hoopis Chris. Ta polnud tundnud sekundikski rõõmu ega isegi seiklusjanu. Ainuke, mida ta soovis, oli tõmmata tekk üle pea ja magada terve igavik. Alles siis, kui ta oli koos oma vangistajatega juba välja öiselt jaheda õhu kätte jõudnud, adus ta, et see kõik toimub ikka päriselt ja just temaga. Ta oli endamisi naeratanud.
Aga võib-olla polnud kõik siiski sellega alanud. Tal oli juba ammu tunne, et teda jälgitakse. Aga ta ei osanud arvata, kes ja mispärast. Olgugi et ta teadis nende olemasolust juba tükk aega – oli kümneid kordi kuulnud, kuidas kaastudengid neist sosistavad. Ent kõik need olid kuulujutud, keegi ei teadnud midagi täpsemalt. Räägiti, et nad valivad oma liikmeid väga hoolikalt, nõudes neilt täielikku pühendumist ja lojaalsust. Väidetavalt tasus see ennast ära, sellistest ühingutest kasvas välja tuleviku juhteliit – kõrged riigitegelased, advokaadid, pankurid, kohtunikud ja suurkorporatsioonide juhid.
Peagi olid nad kohal. Ta tundis seda teistsuguse, puhtama ja soojema õhu järgi. Samuti summutatud jutukõmina ja inimeste liikumise järgi. Lõpuks seoti ka silmad lahti, kuid ta ei suutnud mõnda aega veel valgusega harjuda. Kehas andis tunda magamata öö väsimus.
Nad olid suures maa-aluses ringikujulises koopas. Koopa põrandat, millele seinte ääres põlevad tõrvikud heitsid kiviseintelt tontlikke varje, kattis must marmor. Koopa seinte ääres klaaside taga märkas ta hulganisti esemeid, mida ta silmad nii kaugelt