Praktiline nõiakunst. Reeli Reinaus
Читать онлайн книгу.
neid oletatavasti nii palju ja nii väärtuslikke kui siin.
Ta vaatas inimesi enda ees. Ühingu liikmed olid mustades kapuutsidega ürpides ning seetõttu polnud võimalik nende nägusid eristada. Neid oli umbes neljakümne ringis ning kõnnaku ja kehahoiaku järgi võis oletada, et nad on väga erinevas vanuses. Ta teadis, et sellesse ühingusse kuulutakse terve elu. Kuni surmani.
Temaga koos oli veel neliteist poissi. Ta lasi pilgul ringi käia. Ka teised vaatasid uurivalt enda ümber olevaid nägusid. Silmis ükskõiksusega pikitud uudishimu ja pisuke tunnustus. Nemad olid väljavalitud, järelikult olid nad seda väärt.
Nägupidi ei tundnud ta neist kedagi.
Andre tundis ootusärevat värinat. Tal polnud aimugi, mis kell on, kuid ilmselt oli varsti juba koidik. Tal polnud küll hommikul vara loenguid, kuid siiski oli ta juba mitu tundi tagasi järgmisele koolipäevale kriipsu peale tõmmanud. Ent see polnud enam oluline, sest ta teadis, et midagi suurt on juhtumas. Viimasel ajal oli kõik läinud kuidagi ootamatult hästi. Ta oli lõpetanud gümnaasiumi endalegi üllatuseks täiesti korralike tulemustega ning saanud seejärel stipendiumi Põhja-Ameerika ühte mainekamasse ülikooli. Ta sai kõigist testidest lahedalt läbi ja valiti juba peale esimest õppeaastat kõige ihaldusväärsema, prestiižsema ja salajasema korporatsiooni liikmekandidaadiks. Tal polnud küll ettekujutust, miks, kuid ta oli selle üle pööraselt rõõmus. Ta teadis kõiki neid jutte, mis selle kohta käisid. Ta teadis, et sinna kuuluda oli tegelikult kõigi poiste unistus, kuid ka unistajad ise mõistsid, et see on sama võimatu, kui leida nõela heinakuhjast. Sellel, keda valiti, pidi olema roppu moodi õnne ja veel midagi. Aga mida nimelt, seda ei osanud keegi ära arvata.
Keegi väljastpoolt ei teadnud, kes sinna ühingusse täpselt kuuluvad. Kuulujutud käisid küll nii ühe kui teise populaarsema tüübi kohta, kuid neid ei suudetud ei tõestada ega ka ümber lükata. Lood, mida räägiti initsiatsiooniriituse kohta, olid rohkem kui hirmuäratavad. Kuid oma ülepaisutatud õuduses võis neis ka midagi tõele vastata. Jutte liikus igasuguseid alates sellest, et nad peavad üksteise verd jooma, ja lõpetades seksiorgiatega.
Ka praegu ei näinud nad veel varasemate olijate nägusid. Nii pidi see jääma senikauaks, kuni nad on teinud läbi järgmise testi, mis on jällegi samm edasi teel ühingu liikmeks.
Neil seoti silmad uuesti kinni ja seejärel jagati nad paaridesse. Mille alusel see toimus, seda ei osanud ta ära arvata, kuid mingid kriteeriumid selleks ilmselt olid, sest nad pidid jääma oma paarilisega igavesti seotuks. Nad pidid üksteist jäägitult usaldama ja nende vahel ei tohtinud olla mitte ühtegi saladust. Ja seejärel anti neile uued nimed. Nimed, mille järgi nad üksteist tunnevad. Ta oli kuulnud, et mõned nimed on traditsioonilised, märkides nende omadusi või eksistentsiaalset staatust; teised olid pärandused juba lahkunud liikmetelt. Nimed olid tavaliselt seotud kas religiooni, müütide või ka kirjandusega.
Rafael, kordas Andre endamisi; ta teadis, et see on üks ristiusu jumala peainglitest. Ta oli nimega rahul, kuigi tal polnud aimugi, miks just tema selle sai.
Keegi puudutas Andret õlast ja juhatas ta paarilise juurde. Järgmisel hetkel seisid nad juba seljad vastamisi. Sellest poisist pidi saama talle kõige tähtsam inimene maa peal. Ja ometi näeb ta teda varsti esimest korda. Ta ei teadnud paarilise nimegi. Ta muigas, see oli nagu vanaaja abielu, mis sobitati pruudi ja peigmehe vanemate poolt, ilma peategelaste endi arvamust küsimata.
Ta tundis oma seljaga teise kehasoojust. Nad olid ilmselt ühepikkused. Kohe pidid nad end ringi pöörama. Hetkeks haaras teda hirm. Aga mis siis, kui see tüüp ei meeldigi mulle, käis tal korraga läbi pea? Mis siis saab? Ta ei tohi ju minema jalutada. Aga mis siis, kui ta ei suuda teda ikkagi usaldada? Nagu vanemate sõlmitud abielu. Väidetavalt hakkasid ka siis mees ja naine üksteist lõpuks armastama. Valikut polnud.
Nende silmad seoti lahti ja nad võisid umber pöörata. Ta kõhkles. Nad mõlemad vist kõhklesid hetke. Ja siis pöördusid nad ühekorraga.
Ta naeratas. Tahtmatult. Kivi langes ta südamelt. Poiss tema vastas naeratas samuti. Ta oli Andre pikkune, kuid veidi kõhnema kehaehituse ning heledamate lühikeste juuste ja roheliste silmadega. Poisil olid jalas teksad ja tossud nagu tal endalgi ning seljas veidi kulunud T-särk. Ainult et temal endal oli valge, vastasseisjal aga must.
Nad vaatasid üksteist uurivalt. Midagi poisi näos mõjus usaldusväärsena ja ta ei kartnud enam. Korraga ei tundunud koopad enam sünged ega varjud seintel kurjakuulutavalt hirmuäratavad. See on vaid mäng, mõtles ta. Suurte poiste mäng. Nagu mereröövlid või pätid ja võmmid, mida ta oli oma tänava poistega lapsena mänginud. Ainult siin mängivad täiskasvanud. Ja reeglid on natuke teised.
Ta teadis kohe, esimesest silmapilgust peale, et sellest poisist saab ta parim sõber.
7
Me kohtusime suitsunurgas. Ma sattusin sinna täiesti juhuslikult, sest sel ajal oli mul vaja Kadriga igal vabal minutil kaitsealade projekti muudatusi arutada. Kats oli vahepeal haige olnud ja me olime graafikust lootusetult maas. Ja ainult tema resoluutne veendumus – „Mina tööd koju kaasa ei võta. Kunagi” – lasi meil öösiti magada, sest muidu oleks me ilmselt kakskümmend neli tundi ööpäevas rahvus- ja loodusparkidega rahmeldanud.
Ta hakkas mulle kohe meeldima. Tema ümber paistis olevat mingi eriline aura. Tundus, nagu viibiks ta pidevalt oma mõtetes, mingis nähtamatus salamaailmas. Ta oli pikk, tuhkblondide juuste, sümmeetriliste näojoonte ja tagasihoidliku olekuga.
Ma ei olnud teda varem näinud. Tõsi, ma polnud seal ju kaua töötanud, aga ka Katsile ei olnud ta silma hakanud. Osakond oli küll suur, kuid ta ei mäletanud teda mitte üheltki ürituselt – ei pidudelt, väljasõitudelt ega suvepäevadelt.
„Ma tõesti ei tea, kes ta on. Ta oleks nagu maa alt ilmunud,” sosistas Kats mu küsimusele vastuseks ühel hommikul, kui õhk oli tööle tulles päikesepaistele vaatamata karge ja kümnetes värvitoonides lehed mu kingade all krabisesid. „Aga ta näeb kuradi hea välja.”
Ma võpatasin. Ma poleks sellist kommentaari oodanud.
Hommikuti polnud suitsunurgas peaaegu üldse inimesi. Ja seepärast istusin ma seal ühel hommikul üksi ja kõlgutasin lihtsalt jalgu, kui ta sisse astus. Ta ei teadnud, et veerand tundi tagasi oli Kats mulle helistanud ja teatanud, et Raua ja Gonsiori tänava nurgal oli keegi rullnokk talle tagant sisse sõitnud ja nüüd korjab ta maast oma tagatule kilde ja kirjutab kindlustusele avaldust.
Ma pidin ilmselt päris lolli mulje jätma. Ma lihtsalt istusin laua peal ja vaatasin aknast välja. Ma oleks võinud seda oma kontorilaua taga ka teha. Mul polnud isegi kohvitassi, mis oleks alibina paistnud.
Ta kohmas midagi tervituseks, istus ja süütas sigareti. Ma ei julgenud selja taha vaadata. Ent ma tundsin ta pilku oma seljal. Ma teadsin, et mina pean hakkama esimesena rääkima. Ja ma teadsin, et ta teab. Et ta ootab seda, ja see mõte ahistas mind. Ma ei teadnud, kui kaua üht suitsu saab tõmmata. Kümme minutit? Viis? Mul polnud palju aega. Ma pidin kiiresti midagi tegema. Midagi arukat. Kuid mul polnud ühtegi mõtet peas. Öelda midagi vaimukat? Mida? Küsida suitsu?
Aeg läks. Mu süda lõi üha kiiremini. See on mu ainuke võimalus. Ma teadsin seda.
Siis ma pöördusin ja tõstsin aeglaselt pilgu. Ta vaatas mulle otsa ja naeratas.
„Las ma arvan, su sõbranna, kellega sa siin kohtud, sattus avariisse, aga sa tulid siia, et vaikuses ja rahus aknast välja vaadata. Aga ma segasin sind ja nüüd mõtled sa juba pikemat aega, kas peaks minuga vestlust alustama või mitte.”
Ma ei osanud midagi kosta. Ma olin paljastatud. Ta peaaegu luges mu mõtteid. Rahus aknast välja vaadata… Minu meelest ta venitas neid sõnu meelega. Mul polnud valikut, ma pidin teesklema ükskõiksust. Läbi nägi ta mind nagunii. Nähku siis vähemalt, et mind nii väga ka ei huvita.
„Ja sul hakkas must kahju ja sa alustasid ise? Või sa kartsid, et ma ei tahagi sinuga rääkida?” Ma istusin ikka veel laual ja püüdsin võimalikult muretu välja näha.
„Ei. Ma tahtsin seda ainult sinu jaoks lihtsamaks teha.” Ta vaatas mulle otsa ja ta pilk oli sada protsenti siiras. Mul oli piinlik, et olin olnud irooniline.
„Miks