Vangla ja vabadus. Ajakirjade Kirjastus
Читать онлайн книгу.
Mitte selle kohta, mis sinust endast edasi saab, vaid selle kohta, milline olukord kodus ja perekonnas on, kuidas sõpradel läheb. Teinekord möödub päevi, isegi nädalaid, enne kui tekib võimalus midagi teada saada, üle küsida ja selgust saada. Telefone on vanglas loomulikult rohkelt ja taoliste probleemide lahendus ongi telefon, kuid paljudele pole see lihtsalt kättesaadav. Minul näiteks polnud võimalust vanglas telefoni kasutada.
Kummaline on see, et sinu eest hoitakse ranges saladuses isegi su enda saatust. See on üks psühholoogilise survestamise meetodeid. Keegi ei seleta sulle, kuhu sind viiakse ja miks viiakse. „Asjadega“, „ilma asjadeta“, „dokumentidega“, „dokumentideta“, „vastavalt aastaajale“ (ses mõttes, et milline riietus valida).
Veel üks võte seisneb selles, et uurija toob sulle mõne dokumendi või saadetakse see sulle vanglasse, kuid sul on samal päeval kohtumine oma advokaadiga. Sel juhul antakse see dokument sulle kätte kindlasti alles pärast seda, kui see kokkusaamine on läbi. Sellise tegevuse mõte on selge: et sa ei saaks advokaadiga dokumendi üle nõu pidada; et saaks seda veel mõni päev edasi lükata.
Alandavad läbiotsimised, mida toimetati Tšita vanglas teinekord isegi kuus korda päevas, jätavad pikapeale ükskõikseks. Need on muidugi ebameeldivad ja inimese eneseväärikuse latt langeb nii üha madalamale. Kahjuks.
Kui sa aga vaatamata kõigele ei taha ise alla käia, siis tuleb võidelda iga pisikese, pealtnäha olmelise pisiasja eest. Tuleb regulaarselt hommikuvõimlemist teha, pidada puhtust, töötada iga päev, säilitada viisakus eranditult kõikide inimestega – see kõik näib lihtne ja enesestmõistetav, kuid mitte siis, kui sind püütakse panna aasta aasta järel murduma lootusetuse, ükskõiksuse ja alandavate vanglatraditsioonidega.
Vangla on koht, kus jutuajamised mistahes teemal lähevad väga pikaks. Vanglas on hädavajalik, et su kambrikaaslased oleksid sinuga enam-vähem samal intellektuaalsel tasemel.
Konsultatsioon advokaadiga oma kriminaalasja menetlusküsimustes on üks võimalus suhelda. Üldiselt on küllalt harv, et kinnipeetavatel on oma isiklik advokaat. Tavaliselt on advokaadid riigi määratud ja see on harv juhus, et nad teevad oma tööd südamega. See on suur vedamine, kui saad endale hea advokaadi.
Selline professionaalne konsultatsioon advokaatidega pole väga keeruline, kui imelikult see ka ei kõlaks. Enamik kohtunikke teab kriminaalkoodeksit, kriminaalprotsessi koodeksit ja ülemkohtu pleenumite lahendeid, mis käsitlevad kohtuotsuste tegemist ja karistuste mõistmist, väga hästi. Seepärast pole raske ette näha, milliseid vigu nad oma töös võivad teha ning ka teevad. Samuti pole teab mis keeruline üles leida kohtuotsuse nõrgad kohad, et neist lähtuvalt kassatsioonikaebus koostada.
Võin täie vastutustundega öelda, et olin oma majandusasja sisus vägagi pädev. Oleksin võinud sel teemal vabalt monograafia kirjutada või osaleda teaduslikes diskussioonides. Kui aga vaadelda seda praktilisest küljest, siis oli selline asjade sisuline tundmine tegelikult kasutu, sest sisu tundmise sügavus pole see tasand, kus kohtunikud ja prokurörid oma tööd teevad. Vajalikul määral asja olemusest aru saavad inimesed on harv nähtus isegi nende ametnike üle sisulist järelevalvet teostavate kõrgema tasandi ametnike seas. Ja kui neid ongi, siis ei süüvi nad kunagi asja sisusse, kui just ülalt selleks otsest käsku ei tule. Kõik kulgeb kohtus mööda maha pandud rööpaid, isegi kui teadus kinnitab otsesõnu, et need rööpad viivad vääramatult kuristikku.
Pean selle kuristiku all silmas otseseid vastuolusid kriminaal- ja tsiviilseadusandluse ja vastava kohtupraktika vahel.
Kui detailid kõrvale jätta, siis kahes kohtuotsuses kolmest leiab alati, millest kinni võtta, et taotleda asja uut läbivaatamist.
Kassatsiooniastmes vaadatakse läbi iga kümnes kohtulahend, järelevalvemenetluse korras on uuesti läbivaadatavate kohtuasjade osakaal märksa väiksem.
Inimene saab kohtus päris kiiresti aru, kus on tõde ja kus vale. Ma olen kindel, et enamik kohtunikest oskab ka suurepäraselt seda vahet näha ja teha. Kuid neil pole alati kasulik seda märgata.
Ütlen avameelselt: paljusid kriminaalasju on lihtsalt vastik lugeda, teised jätavad endast aga täiesti sürrealistliku mulje, justkui elaksid need inimesed mingis teises reaalsuses.
Mis tundeid see teis tekitab, et üks tšetšeeni perekond hoiab juba kaks aastat ühes vene külas vene inimest orjuses? Ometi on see fakt. Inimene, kes selle eest oma karistuse sai, kinnitas seda mulle ise.
Vanglas võib kokku sattuda ka väga huvitavate inimestega, kellega saab sisukalt rääkida väga paljudel teemadel, isegi naftast ja poliitikast. Ja isegi siis, kui ilmnevad sügavad erimeelsused. Olgu siin selliste inimeste näitena nimetatud Vladimir Kvatškov. Kuid vanglas on ka teisi väga tõsiseid ja haritud inimesi.
Kui rääkida üksnes oma isiklikest tunnetest, siis vangla soodustab inimese enesesse süvenemist. Samavõrd soodustab vangla süvenemist sellesse, mis toimub välismaailmas. Vanglas aeglustub isiklik elutempo. Tekib huvitav paradoks: iga päev venib üliaeglaselt, samas mööduvad nädalad, kuud ja aastad väga kiiresti.
Täheldasin, et üks tund oli vabaduses minu jaoks pikk aeg. Siin möödub tund nagu silmapilk, tasub vaid minna sügavamale omaenese siseilma. Vangla võimaldab väga sügavat mõttekontsentratsiooni. Kambrikaaslased ei sega seejuures üldse: paned vaid tropid kõrvadesse, ja oledki oma sisekosmoses.
Muud vanglas inimesega toimuvad muutused… ma ei teagi, mida siin nimetada. Kuna sattusin vanglasse pärast 40. eluaastat, siis küllap olin selleks ajaks juba inimesena välja kujunenud.
Olmeprobleemid polnud minu jaoks midagi uut: mul tuli oma esimese 30 eluaasta kestel ise oma pesu pesta ja koristada, kusjuures mul polnud sooja vett kaugeltki alati käepärast. Toidust rääkides, jah – vangla pole kodu. Kuid pereliikmed valmistavad midagi maitsvat ja kui see on lubatud, siis saame sellest osa pakkide vahendusel. Toidu poolest on olukord üldiselt normaalne.
Ainus suur ja segav olmeline probleem on arvutite puudumine, suutmatus infole ligi pääseda. Ma võiks läbi saada ilma jooksvate uudisteta, kuid on vaja juurdepääsu olulisele teabele. Kambrisse pole võimalik teaberaamatuid tuua. Vajaliku informatsiooni hankimisel on advokaatide abi hindamatu.
Mul on alati olnud üks hea harjumus, mis aitab mind väga ka vanglas: ma suudan keskenduda olulisele ja kõrvale jätta kõik teisejärgulised mõtted. Seda võiks nimetada teatavaks kontrollitud depressiooniks. Ma võin siin vanglas terve tööpäeva, 8 tundi, mõelda ühest või paarist olulisest „tootmisprobleemist“, mis vajavad lahendamist. Vahel teen väikese vaheaja ja mõtlen hoopis millestki meeldivast, näiteks korraldan mõtteis oma toas mööblit ümber ja paigutan kodutehnikat teise kohta. Siis tööpäev jätkub.
Kui mu selline mõtteline tööpäev läbi saab, puhkan pead kas raamatu või televisiooni pakutud närimiskummi abil või kujutan lihtsalt ette, millega mu pereliikmed ja sõbrad võiks hetkel tegeleda. Vahel meenutan midagi, vahel unistan niisama. Kordan: see on mul vana harjumus, sisseõpitud oskus, mis on siin vanglas väga kasuks.
Mis puutub aga suhetesse inimestega, siis naine arvab, et ma olen pehmeloomulisemaks, inimlikumaks muutunud. Ise ei oska öelda. Olen veidi terav, aga loodan, et olen tõesti muutunud leebemaks.
Minu jaoks oli ja on kõige raskem lasta oma emotsioonidel välja voolata. Ma olen kasvanud teadmisega, et mehel ei sobi olla liiga emotsionaalne. Pilgata ja kohati isegi mürgiselt – jah, seda ma võin. Esmaselt just iseennast. Kuid ka võimureid. Aga oma tegelikke tundeid ja emotsioone olen ma alati peitnud. Seda polegi nii raske teha, kuna tegelikult mul polegi väljaspool oma perekonda ja lähemaid sõpru erilisi emotsioone. Tunnetele annan ma voli oma lastega olles. Lähedaste ja sõprade suhtes olen ma ehk veidi sentimentaalne. Kuidas siis vahet teha, mis mu tundeelu muutustest on pärit vanglast ja mis tuleneb mu vananemisest?
Prokurörid, Putin ega Setšin ei tekita minus mingeid tugevaid emotsioone. Nad on kõik nagu sügisene vihm: lihtsalt halb ilm ja ei enamat.
2. peatükk
RÜNNAK
Natalja Gevorkjan
Võitluskunstide