Vangla ja vabadus. Ajakirjade Kirjastus
Читать онлайн книгу.
kunagi tsaari minema (1136. aastal ajasid Novgorodi elanikud linnast välja tsaar Vsevolod Mstislavovitši. NG), kuid kõikidel teistel kordadel on riik olnud see, kes on sellistes vastasseisudes võitjaks jäänud.
Kui Hodorkovski läks oma viimasele ringsõidule mööda Venemaad, oli juba kõigile selge, et see on ohtlik mäng, mida ta mängib. Kuid me olime harjunud teda usaldama. Tema aga ütles, et nii on vaja. Ta kas ei arvanud, et kõik läheb nii, nagu see hiljem läks, või siis püüdis meid säästa meie kartustest. Mingist hetkest lõpetas Hodorkovski kõik arutelud kujunenud olukorra üle. Igale jäi oma vastutusala ja mingit laterdamist enam ei sallitud. Võimalik, et seetõttu polnudki ma valmis variandiks, et ta arreteeritakse.
Järgmisel päeval pärast Hodorkovski arreteerimist kohtusin Roman Abramovitšiga, Sibnefti omanikuga. Ta oli just saabunud Londonist. Sõitsin Abramovitši poole. Tahtsin saada ülevaadet, kuidas nemad seal Sibneftis asju näevad, kuidas nad olukorda hindavad ja mida nad kavatsevad ette võtta. Meenutan siinkohal, et selleks ajaks olime me Sibneftiga juba praktiliselt üks firma ja meil olid ühised huvid. Pidasime ühiselt liitumisläbirääkimisi Chevroniga. Mulle ei tulnud pähe vähimatki mõtet, et Abramovitš võiks topeltmängu mängida. Pealegi oli Sibneftiga sõlmitud ühinemislepingus punkt, et kui üks pooltest ühinemislepingust loobub, siis on trahv selle eest miljard dollarit.
Abramovitši juurde tuli ka ajakirjanik Aleksei Venediktov, kes jagas viimaseid uudiseid. Mäletan, mind veel üllatas, et Venediktov annaks justkui aru oma ülemuse ees. Pärast jäime Abramovitšiga kahekesi ja ta ütles: „Sõidan Kremlisse. Saan selgust.“ Kuid ta ei helistanudki enam tagasi.
Oleks loogiline arvata, et pärast vahistamist siirdub „grupp erariietes isikuid“ vahistatu koju ja korraldab seal läbiotsimise. Kuid seda ei juhtunud. Ei siis ega ka hiljem. Seda pole tänaseni toimunud. Hodorkovski kodus ei ole toimunud ühtegi läbiotsimist. Hodorkovski arreteerimisest jääb tahes-tahtmata mulje, et otsus võeti vastu viimasel hetkel ja see toimus spontaanselt, impulsiivselt. Näiteks seegi, et Hodorkovski unustas vahistamisel oma portfelli lennukisse. Ta palus hiljem oma advokaadil see portfell tema kätte toimetada. Okei, kui juba organiseerida FSB eriüksuse spetsoperatsioon, mille käigus lennatakse üle poole Venemaa, justkui aetaks taga mingit eriti ohtlikku retsidivisti, siis olge ikka tublid ja võtke vahistamisel ära ka vahistatu portfell koos dokumentidega. Väga võimalik ju, et selles on mingid olulised ja tema süüd kinnitavad asitõendid. Vähemalt teoreetiliselt. Näiteks mingid märkmed või mingi dokumentatsioon…
Fakt, et Hodorkovski jättis reisile minnes kodus kõik asjad nii, nagu need juhtusid parajasti just olema, ütleb, et ilmselt ta siiski ei arvanud, et ta reisi ajal vahistatakse. Hodorkovski ise vaidleb sellele vastu.
MBH: Arvestasin tõsiselt reaalse arreteerimisega, kuid minu arusaamine sellest, kuidas kohtusüsteem töötab, oli väga naiivne. Lähtudes oma kogemusest sadades arbitraažiprotsessides, arvasin, et oskan umbkaudu õigesti hinnata, millist rolli mängib meie kohtusüsteemis telefoniõigus ja mil määral on meie kohtunikud sellest mõjutatavad.
Jah, mistahes fakte võib alati tõlgendada selle kasuks, kelle kasuks neid on vaja tõlgendada, aga see, et minnakse otsesesse vastuollu seadusega – midagi sellist polnud ma arbitraažikohtutes kohanud (need arbitraažikohtute protsessid olid enne Jukose protsessi).
Arvasin, et mind hoitakse vanglas selle meetodiga, et asja eeluurimine venitatakse lõpmata pikaks. Eeluurimise ja venitamise ajaks pakkusime omavahel kaks kuni viis aastat. Me ei arvanud, et kordub Gussinski protsess – võim kõrvetas ennast seal juba liiga kõvasti.
Minu vahistamise puhuks olime aegsasti ette valmistanud asendusmeeskonna (Steven Tidy ja Bruce Misamore).
See, et meilt Jukos ära võetakse, oli reaalne variant meie jaoks. Kuid me ei osanud ette näha, et meie firma hävitatakse. Seadus seda ei võimaldanud ja see polnud ka riigi poolt loogiline käitumine, kui asju pragmaatilisest aspektist vaadata.
Õnneks oli meil kombeks ennast igakülgselt kindlustada. Pärast minu arreteerimist olid firma asendusjuhtkonna sammud väga täpsed ja vastasid kujunenud olukorrale. Pealegi on rahvusvahelises äris olemas korralik praktiline kogemus, kuidas firmat sellistes tingimustes juhtida.
Venemaa võimud kasutasid kolmandas maailmas üpris levinud tegutsemismudelit. Lääneriikide reageeringud toimunule olid samuti standardsed ja ettenähtavad.
Ainus mõtlemiskoht pärast kõikide meie arvete sulgemist (2004. aasta alguses) tekkis asendusjuhtkonnal siis, kui oli vaja otsustada, kas jätkata tootmist või peatada see. Otsustati säästa firma personali nii palju kui võimalik ja tööd jätkata.
Mõni aeg pärast Platon Lebedevi arreteerimist tegin intervjuu Boris Berezovskiga, kes oli selleks ajaks juba Venemaalt Londonisse ära läinud. Ta ennustas, et Hodorkovskit ootab sama saatus, mis sai osaks temale: Hodorkovskist saab poliitiline emigrant (ta eksis selles osas) ja temalt võetakse ära tema firma (see oli õige). Pärast seda intervjuud kohtusin ka Hodorkovskiga. Ta oli nii vihane, et tema hääl lausa kähises. Teda vihastas iga Berezovski sõna selles intervjuus. Tema kolleegid teadsid, et kui Hodorkkovski vihastab, siis tema hääletoon muutub madalaks. Ta küsis minult:
„Kas te tõesti arvate, et ma annan neile firma ära?“
Ütlesin: „Ei, ma ei arva. Ma arvan, firma võetakse teilt ära, ja teilt ei küsitagi.“
Pragu väidab Hodorkovski muud.
BMH: Seda, et minult võidakse firma ära võtta, arvasin ma juba sellest ajast alates, kui tegin 2003. aasta veebruaris ärimeeste ja Putini kohtumisel ettekande korruptsioonist.
Võimalik, et meie kohtumisel Jukose peakontoris kartis Hodorkovski sisimas, et ta võib oma firmast ilma jääda, kuid tol korral ta mulle sellest ei rääkinud. Kui ma olin tema küsimusele selliselt vastanud, jäi ta minutiks mõttesse.
„Te andsite mulle kunagi nõu. Ütlesite, et ma ei usaldaks Putinit.“
Tõepoolest, pärast 2000. aastal toimunud ja mitu tundi kestnud intervjuud Putiniga ning siis, kui oli juba ilmunud raamat „Esimeselt isikult“14, kohtusime me Hodorkovski ja Nevzliniga. Nad tundsid huvi, millise mulje Putin mulle jättis. Vastasin, et minu meelest ei räägi Putin puhast tõtt. Et Putinil on professionaalne oskus kallutada kaasvestlejat endale soodsas suunas ja rääkida talle just seda, mida kaasvestleja kuulda soovib. Et Putinit ei saa tingimusteta usaldada.
Hodorkovski jätkas: „Teie sõnad on mul alati meeles olnud. Kuid ühel korral ma unustasin need ära. Teate miks? Sest minuga rääkis Venemaa president. Ja mul oli raske ette kujutada, et president võib lihtsalt valetada. Praegu peangi oma tollase lihtsameelsuse eest maksma.“
Sel hetkel tulid teised inimesed tuppa ja ma ei jõudnudki küsida, mis hetk see oli, kui ta Putinit usaldas. Vastuse sellele küsimusele sain ma palju hiljem.
Vassili Šahnovski (Menatepi grupi aktsionär): See oli viimane Putini ja Hodorkovski isiklik kohtumine. See toimus kas 29. või 30 aprillil 2003. aastal, ma ei mäleta täpset kuupäeva. Ja ma võin rääkida vaid seda, mida Mihhail mulle kohe pärast nende kohtumist ise rääkis.
Nad said kokku Putini suvilas Ogarjovos. Kohtumise organiseeris Roman Abramovitš, kuid Abramovitši ennast kohal ei olnud. Parajasti toimus Jukose ja Sibnefti ühinemine. Putin oli loomulikult kursis nende sündmustega. Ma ei mäleta praegu enam ehk kõiki detaile, kuid meenub, et alguses vestlesid nad kolmekesi: Putin, Švidler ja Hodorkovski. Koos olid president ning Sibnefti ja Jukose juhid. Jutt käis JukosSibnefti ühinemisest Chevroniga. Läbirääkimised Chevroniga läksid sel ajal väga hästi. Käsitleti juba ühinemise konkreetseid detaile. Nagu teate, nii tõsiseid tehinguid ilma Kremli teadmata ei tehta. Putinile meeldis see tehing või vähemalt sõnades toetas ta Jukost: „Tegutsege. Siin pole kaugeltki kõik nii lihtne, sest mulle kantakse teie kohta mitmesugust informatsiooni ette. Kuid ma toetan teid ja kui vaja, siis kaitsen teid.“
Pärast jäid Hodorkovski ja Putin kahekesi. Ning Putin ütles: „Lõpetage kommunistide rahastamine.“ Ma isegi imestasin
Gevorkjan, N., Timakova, N., Kolesnikov, O. „Esimeselt isikult. Jutuajamine Vladimir Putiniga“, Vagrius, 2000. Raamat ilmus veidi enne seda, kui Putin sai Venemaa presidendiks.