Tallinna jutud. Kollid. Eduard Bornhöhe
Читать онлайн книгу.
käekäiku teada, siis tule mind täna õhtul koju vaatama.»
«Kui aga Leena sisse laseb,» naeris Jostson.
«Küllap laseb,» pomises Langberg ja pööras näo uue ostja poole.
«Kodumaa läheb mu meelest ikka kallimaks… see oli juba kolmas tervitus,» mõtles Jostson, kui ta kauplusest ilma tõrkumata välja astus, teades, et teda muidu sealt oleks välja aetud.
Oli juba pime õhtu, kui ta Langbergi maja õueväravast, mis ootamata viisil lahti oli, teist korda sisse astus. Taevas oli pilves, äge tuul vingus õueurgastes ja kolistas vanaaegse telliskivi-katuse pannusid (s. t. plekk-ääriseid.). Jälle pidi Jostson tüki aega ukse pihta põmmutama, enne kui maja teise korra peal aken lahti tehti. Langberg ise pistis pea välja ja küsis: «Kes seal on?»
«Mina, Paul,» vastas Jostson.
«Oota natukese, ma ütlen Leenale, et ta lahti teeb, ütles Langberg akent kinni tõmmates.
Viie minuti pärast kriiksus võti roostetanud luku sees, uks läks pilukile ja pilu tagant kuuldus Leena mõru hääl:
«Ruttu sisse, tuul kustutab lambi ära.»
Vaevalt jõudis Jostson kotta astuda, kui Leena jälle kaks korda võtme ümber keeras, sinna juurde urisedes: «Vanamees on peast nõdraks läinud – hakkab juba võõraid vastu võtma.»
«Olen mina võõras? Kas sa mind siis tõesti enam ei tunne, Leena?» küsis Jostson.
«Minul vanad silmad,» oli vastus. «Maailmas on nii palju kelminägusid, kes neid kõiki võib tunda!»
«Mina olen ju Paul, kes sind kolmeteistkümne aasta eest veel küllalt tüütas.»
Leena tõstis köögilampi, et külalise nägu valgustada. Tema tuimas, vanadusest kroogitud näos liikusid paar joonekest, millest aga võimata oli aru saada, kas nad rõõmu, ehmatust või viha avaldasid.
«Nägu oleks ikka nagu tuttav, aga kes teid uskuda võib? Mina, vana inimene, ei seleta enam hästi. Minge aga siis ülespoole, peremees ise käskis ju sisse lasta.»
Kojast viis uks kööki, mis poe tagumise otsa külge oli tehtud. Seal ravitses, elas ja magas Leena. Langberg ise elas väikeses kambris teise korra peal, kuhu kojast puutrepp üles viis. Teised pealmise korra ruumid olid kaubatagavaraga täidetud.
Leena oli nii vähe võõraste vastuvõtmisega harjunud, et ta lambiga köögi ukse taha kadus, niipea kui Jostson jala trepi alumise astme peale pani. Onu ei tulnud oma külalisele ka mitte vastu, ja nõnda pidi Jostson käsikaudu pimedas nagisevast trepist üles kobama. Õnneks mäletas ta neid paiku veel kaunis hästi, tabas ukse käeraua õnnelikult pihku ja astus sisse.
Kitsas ruumis, mis rikkal kaupmehel kabinetiks, saaliks ja magamiskambriks oli, polnud kolmeteistkümne aastaga muid muudatusi sündinud, kui et tagumises nurgas üksainuke säng endise kahe asemel seisis ja et kehvanäolised mööblid veel rohkem kulunud ja värvist ära läinud olid. Langberg ise seisis, käed püksitaskutes, keset tuba ja vahtis sisseastujale vähe ligikutsuvalt vastu.
«Tere teist korda, armas onu,» ütles Jostson. «Kas sul nüüd on rohkem aega?»
«Ausal tööinimesel on ikka vähe aega,» urises vanamees hammaste vahelt. «Teine lugu on muidugi päevavarastega, nagu sina oled.»
«Kust sa tead, et mina päevavaras olen?» naeratas Jostson, kes vanamehe olekus, kõigest välimisest karedusest hoolimata, mõnda pehmemat joont märkas.
Langberg ei lausunud sõna, vaid hakkas toas edasi-tagasi kõndima, igal pöördel altkulmu õepoja poole piiludes, kuna Jostson rahulikult palitu varna riputas ja ainsa laua ääres istet võttis, nagu tunneks ta ennast täiesti kodus olevat. Seda nähes jäi vanamees otse tema ette seisma, vahtis suurte silmadega tema otsa ja küsis: «Mis nõu sul nüüd õige on?»
«Mitte mingit,» vastas Jostson, onu näojooni otsekui mõnda haruldast, ammu näha soovitud asja uurides.
«Kust sa nüüd välja tuled?» päris Langberg edasi.
«Õige kaugelt – Ameerikast.»
«Näe imet! Mis sa seal tegid?»
«Elasin ja teenisin leiba.»
«Ja magasid kusagil paadi all?»
«On sedagi ja veel hullemat juhtunud.»
Langberg irvitas kahjurõõmsalt: «Vaata, mis sest tuleb, kui inimene koju jääda ja oma pead ausasti toita ei taha. Kas sul minu juures polnud küll hea põli?»
«Oli küll, aga ma olin ju vaba inimene ja tahtsin maailma kord teisest küljest näha.»
«Vaata meest! Ja kui sa seda kallist maailma küllalt olid näinud, siis ei aidanud vist enam muu nõu, kui: armas onu, aita!.. Ära minult abi looda, mina ei või sulle kopikat anda. Ma olen vaene mees ja praegu päris hädas. Katsu aga ise, kuidas läbi saad.»
«Ma saan omaga üsna ilusti läbi.» Jostsoni viimased sõnad ja tema rahulik toon ei jätnud oma mõju vana kitsipunga peale avaldamata. Ta läks näost korraga palju lahkemaks, võttis laua ääres õepoja vastas istet ja pomises peaaegu pehmelt: «Soo-soo, see on ju väga ilus, väga ilus. … Sa olid ju ikka aus ja mõistlik poiss, ega sinusugune kergesti hukka lähe… Aga kui sa tõesti mitte raha nuruma ei tulnud, mis asi ajas sind siis kolmeteistkümne aasta pärast – nii palju seda ikka vist on? – oma vana onu taga otsima?»
«Mis asi mind ajas?» kordas Jostson pool-mõttes. «Ma ei tea isegi veel selgesti, miks ma selle pika reisi ette võtsin, kuid minu segaste põhjuste seas oli kõige mõjuvam vist ikka vere hääl, see on: teadmine, et mul veel onu olemas on. Sa ei teagi, mis see tähendab, aastate kaupa üksipäini täiesti võõras inimeste-kõrbes elada. Seal tulevad inimesel vahel silmapilgud, mil ta oma üksiolemist vihkab ja kardab. Minule ütles sisemine hääl, et ma sind iialgi enam näha ei saa, kui ma selle reisi, mis ammugi plaanitud oli, edasi lükkan.»
«Tohoo, ega sa ometi veel surra taha?» küsis Langberg pilklikult.
«Kes teab?»
«Või lootsid siin juba. … pärandust leida?»
«Sa püüad mind asjata haavata, armas onu,» ütles Jostson tõsiselt. «Ma näen ju silmist, et sa nii kuri ei ole, kui sa näidata tahad. Veel rohkem: sa ei suuda oma salarõõmu täiesti varjata ja tunned südames väga hästi, et meie teineteisele vastastikku ainsateks sugulasteks ilma peal oleme. Miks sa siis minuga seda inetut kometit mängid?»
«Mis kometit?» turtsus vanamees mahalöödud silmil. «Mis kasu neist sugulastest on? Mitte midagi muud kui tüli ja riidu. Aita neid eest ja takka ja kuule sõimu pealekauba. Mida vähem inimesel sugulasi ja sõpru, seda rahulikum elu. Mina pole enesele neid kodjakaid iialgi himustanud ja saan sedaviisi kõige paremini läbi.»
Langberg rääkis puhast tõtt – sugulaste ja sõprade järele polnud ta ilmaski suurt igatsust tundnud. Ja siiski – üksainuke kord olid ka tema kivinenud vana-poisisüdames soojemad tundmused ärganud. Oma ainsat õde oli ta enesest ikka eemal hoidnud, sest et ta vaeste õhkamist ja rahamangumist vihkas, kuid salamahti oli ta õde aidanud ja õepoega hästi koolitada lasknud. Ja kui õde vaese lesena suri, võttis Langberg õepoja enese juurde, et teda tubliks kaupmeheks, oma õitsva kaupluse sündsaks pärijaks välja õpetada. Paul oli sel ajal seitseteist aastat vana. Ühe aasta sees, mis ta onuga koos elas, sündis Langbergiga ime. Ta hakkas oma kaasinimesi usaldama ja seltsi otsima, võttis ka enese juures tuttavaid vastu ja kannatas, et Pauli sõbrad teda vaatamas käisid. Ta muretses enesele paremad riided ja sõi paremat toitu – ühesõnaga: oli kõige paremal teel üsna igapäevaseks inimeseks saada. Räägiti koguni, et ta ühe rikka lese juures kuuenda kohvitassi järeldusel kosjajuttu teinud – muidugi naljatoonil. … Ja siis tuli see päev, mil Paul, see kõigest arusaaja, kannatlik ja ikka rõõmus Paul, pilvedest kukkuvale onule otsekohe seletas: «Mina ei kõlba kaupmeheks!» Ei seal aidanud helded ega valjud sõnad. Paul läks laevapoisina merele ja oli sestsaadik kadunud. Langberg pahandas nii, et ta õepoja tarbeks muretsetud sängi ahjus ära põletas ja ühegi kirja peale ei vastanud, kuni need hoopis tulemata jäid. Sestsaadik