Tallinna jutud. Kollid. Eduard Bornhöhe
Читать онлайн книгу.
nii pöörane, et vanamees oma umbusaldust korraga võita ei jõudnud.
«Vahest loodad minu juurest häid suutäisi leida?» algas ta ikka veel tusaselt. «Ära seda looda. Halvad ajad. Õhtuks pole mul muud kui leib, heeringas ja hapupiim.»
«Väga rammus toit, aga mul pole nälga,» ütles Jostson nukraks minnes. «Ma ei taha sind kauem tülitada. Lähen parem jälle sinna, kust ma tulin.»
Ta tahtis üles tõusta, kuid nüüd kargas vanamees kui torgatult püsti, surus oma kondised käed õepoja õlgade peale ja hüüdis nagu kohkunult: «Kuhu sa jooksed? Istu aga paigal. Kui sa mulle tüliks oleksid, ei ma siis sulle nii lahket nägu näitaks.»
«Sul on imelik lahke nägu,» tähendas Jostson.
«Noh, noh, ega ma pisuke plika ei ole, kellele kompvek suhu pistetakse… Oota natuke, mul on Leenale paar sõna ütelda. Jäta lamp rahule, pole mul valgust vaja. Pärast komistad ja teed tulekahju.»
Vanamees kobas pimedas trepist alla. Tükk aega läks mööda, kuna all uksed käisid: siis tuli Langberg tagasi, aga enne üle läve astumist pistis ta pea ukse prao vahelt sisse ja piilus kahtlaselt õepoja poole, kas see mitte vahest mõnda asja ei kisu. Nähes, et Jostson endisel paigal istub, astus ta kärmesti sisse ja küsis kavalasti silma pilgutades: «Kas va kibedat ka võtad?»
«Pole teda just ära vandunud, saan aga muidu ka läbi,» vastas Jostson.
Langberg jäi pisut mõtlema, lõi siis käega ja ütles järsult: «Haruldast külalist peab ka haruldaselt vastu võetama.»
«Ära minu pärast ennast tülita, mul pole tõesti midagi vaja.»
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.